neljapäev, 4. jaanuar 2018

"Kuniks elu. Uus salapäevik. Hendrik Groen, 85 aastat"

Ei suutnud raamatupoodi jätta, kuigi eelarves seda küll kuidagi ei olnud...

Hendrik/Henk suutis mind esimese raamatuga juba ära võluda, nii et avasin teise osa suure rõõmuga. Üks aasta päevikupidamist on tal vahele jäänud ja nagu ta ise ütleb, siis otsustas ta uuesti kirjutama hakata, et vaim värske hoida. Ja kuna ta naine oli kunagi öelnud, et kõige rohkem kahetseb Hendrik oma elus neid asju, mis tal tegemata jäävad.

Kuna üks aasta vahele ka jäi, siis ilmselgelt on kõik täpselt nii palju vanemaks ka saanud. Tegevus toimub kesk mähkmeid, kunsthambaid, unustamisi, toidupudistamisi ja kukkumisi. Kindel pole ka terve vanadekodu tulevik ja ilmselge on see, et sellises asutuses ei saa palju aega mööduda ilma surma hinguseta. Eks kõigest sellest tulenevalt on raamatu alatoon minu jaoks üldiselt kurvem kui esimeses osas ja minuga juhtus jälle see, mida minuga väga-väga harva raamatut lugedes juhtub - pisardasin pisut.

Aga Hendrik ja tema sõbrad ei lase ennast sellel kõigel lõplikult heidutada. Nemad möllavad oma Vakumisu klubiga (Vanad, kuid mitte surnud) ikka edasi. Võetakse ka uusi liikmeid ja üritused-väljasõidud on jätkuvalt lustakad. Ja kuna Hendrik on enda eest hästi hoolitsev vanahärra, kes end iga päev kenasti lille lööb, tekib talle austajaidki - kes poeb söögilauas lähedale, kes kutsub rulaatorite tantsuõhtule.

Hendrikul on ka uueks aastaks kirjutamisplaanid valmis, kusjuures see ei ole päevikuvormis plaan ja ta ise ei suuda kuidagi ära oodata, millal juba selle kallale asuda saaks.

Mina küll loodan, et see ka avaldatakse! :D

Üldiselt oleks vaja, et kõik nooremapoolsed inimesed Groeni-lugusid loevad. Siis oleks kergem neil ka vanadust kõigi oma probleemidega mõista.

Raamatu on väga hästi tõlkinud Kaari Antzon.


Vledderis on võltsitud kunsti muuseum. Sinna ma tahaksin kord minna, aga kardan, et sellest ei tule midagi välja. Mina pooldaksin pimetesti, kuigi maalide puhul kõlab see veidi imelikult. Riputaks "päris" teoste vahele mõned kenad võltsingud, kataks nimesildid kinni ja laseks keskmisel publikul hindeid panna või autor ära arvata. Tahaks näha, kas mõni tõeline meisterkunstnik ka tippu jõub. Moodsa kunsti võiks naljapärast ka tagurpidi üles riputada. Näis, kas keegi saab aru. Arvan, et kõik jaapanlased ja hiinlased kukuksid kunstieksamil läbi. Nemad näevad enamikku maalidest alles palju hiljem, fotode pealt, mida nad maalidest teevad, ise nende ees poseerides. (1. okt)

See on põlvkond, kes kunagi ei söö värsket leiba, sest kõigepealt tuleb vana ära süüa, ja kes tumepruuniks läinud banaani küljest veel paar tükki ära lõikab, mis "kõlbavad veel küll". Põlvkond, kelle jaoks on "patt toitu ära visata", isegi kui enne tuleb selle pealt kärbsed minema ajada või hallitus maha kraapida. Kes istub päevast päeva pigem katkiste vedrudega tugitoolis, kui et uue ostab. Ja kes kogu aeg ainult hädaldab, kui kalliks kõik on läinud, olles hinna eelnevalt kuldnatesse ümber arvestanud. (9. okt)






Ruth Ware "Proua Westaway surm"

Kui oled just saanud täiskasvanuks ja elanud kogu elu üksikvanemast emaga, kui kaotad ema autoavariis ja oled sunnitud elama vaesuses, isegi...