pühapäev, 8. oktoober 2017

Ketlin Priilinn "Miraculum"

Esiteks palun vabandust pika blogipausi pärast. Augusti lõpp ja september on õpetajate jaoks tihe aeg. Lugesin küll, aga blogida ei jaksanud. Lugesin ka pigem vähe, augusti lõppu mahtusid veel Armin Kõomägi "Lui Vutoon", Virginia Woolfi "Proua Dalloway" ja Jo Nesbo "Vereteemandid". Blogipostitused jäävadki tulemata, sest nüüd on juba esmased muljedki lahtunud ja ausalt, kuna uued raamatud tulevad peale, siis ma jääksingi oma saba taga ajama.

Kuna FB lugejate grupis on mulle juba mõnda aega silma jäänud selline autor nagu Ketlin Priilinn, siis viimati klassiga Tallinnas olles ei suutnud ma tema raaamatut "Miraculum" kuidagi poodi jätta, kuna see oli 18 euro pealt alla hinnatud 2,70 peale. Huvi niikuinii juba all oli.

FB grupis olid hinnangud nii ja naa, niisiis eriti ma sellest midagi ei lootnud, kuid ära sa märgi - raamat osutus täiesti roogitavaks räimeks. Autor (kelle kodanikunimi on Ketlin Rauk) kirjutab ladusalt, lugeda oli mõnus. Ka loo sisu - vanem täiskasvanud õde peab pärast joodikust ema surma võtma üle nelja noorema õe ja venna eest hoolitsemise - võiks minna kergesti imalaks ja ettearvatavaks, aga kuni viimase peatükini hoidis pinget päris kenasti.

Kuni viimase peatükini. Aga mitte kaasa arvatud.

Viimases peatükis ilmneb, et kogu lugu on kirjutatud paarikümne aasta eest juhtunud sündmustest. Peatükk ise annab ülevaate sellest, mis neist kõigist nüüdseks saanud on. Ja juhtubki see, mille eest kõik keeleõpetajad meid surma ähvardusel hoiatanud on - nii-öelda kokkuvõttes tuuakse sisse nii palju uut infot, et see ei seo tegelikult mitte mingeid otsi kokku, pigem tekitab küsimusi. Kui eelviimases peatükis on 11-aastane täielik pätipoiss, siis viimases peatükis selgub, et temast sai ikkagi asja. Kuidas? Mitte kuskilt ei olnud seda näha.

Peategelase enda laps on sündinud kurttummana - mis hea pärast oli teda vaja kurttummaks teha? Tekkis sama tunne nagu õpetajate päeval kinos "Minu näoga onu" vaadates, kus esimestes kaadrites sebib peategelase elukaaslane täiesti alasti ringi - las ta käib, aga mitte miski selle filmi seisukohast ei õigustanud seda, miks ta pidi seal paljalt ringi sebima. Mul on sügav veendumus selles suhtes, et kui filmi autorid näitlejaid riidest lahti koorivad, siis peab see olema ka kunstiliselt põhjendatud. Aga no polnud. Sama asi oli ka selle kurttumma lapsega - sellel ei olnud mitte mingit mõtet.

Lisaks veel kõige noorema lapse isa väljailmumine ja see, kuidas laps temaga rõõmsalt uude koju läks. Jällegi oleks oodanud detailsemat väljakirjutamist. Vaevalt see päriselus nii rõõmsalt ja ilma probleemideta läheks, nii et seegi liiniarendus tundus natuke laisavõitu.

Nii et räim rookis ennast päris kaua, kahjuks lõpp oli minu jaoks täielik pettumus. Paratamatult jäi mulje, et kirjanik on mingil hetkel otsustanud, et ah, ma ei viitsi neid asju välja kirjutada, seome lihtsalt ühekordse niidiga kinni ja asi vask. Sellest oli tegelikult kahju, sest materjali oleks seal tegelikult olnud kasvõi järjeraamatu jagu.

Samas ma siiski võin kergesti sama autori raamatuid prooviks veel lugeda, kes teab.


Frank McCourt "Angela's Ashes"

Kui tahate lugeda ekstraordinaalselt head romaani, siis siin see on. Väike Francis kolib oma joodikust isa ja emaga - kõik rahvuse poolest...