esmaspäev, 29. mai 2017

Jodi Picoult "My Sister's Keeper"

No vot, see oli nüüd see ÕIGE "My Sister's Keeper".

Ei suutnudki lõpuni meenutada, kas ma ikka olin seda ise lugenud. Vist lõpuks ikka mitte, sest ma usun, et see oleks juba siis mulle sügavama mulje jätnud. Kuidas saaks mitte mäletada?

Usutavasti oleks see juba siiski olnud väga hea raamat, kui autor oleks sisse kirjutanud ainult teismelise, kellel on leukeemia. Tema imelise kirjutamisoskusega oleks seegi olnud tõeline meistriteos.

Aga tema kirjutas sinna sisse veel lapse, kes muretseti perekonda eelkõige sellepärast, et haige laps päästa, ja kes annab sisse kohtuasja, et tema neeru ei võetaks. Pärast seda, kui tema käest on juba võetud mida kõike iganes võtta on andnud. Nagu varuosi.

See oleks olnud juba uskumatult hea raamat.

Kuid et lugu võtab veel enne lõppu mitu korda täiesti uusi pöördeid, et kõik need pöörded on päriselt usutavad ja lisavad väga heale loole veel mitmeid kihte juurde - see on geniaalsus.

Ei juhtu sageli, et mul raamatut lugedes silmad uduseks lähevad ja pean nina nuuskama hakkama. See oli just selline raamat. Uskumatu lugemiselamus. Raputas umbes samamoodi nagu "Klaaslaps".

Goodreadsis on liiga vähe tärne.


Ruth Ware "Proua Westaway surm"

Kui oled just saanud täiskasvanuks ja elanud kogu elu üksikvanemast emaga, kui kaotad ema autoavariis ja oled sunnitud elama vaesuses, isegi...