laupäev, 29. aprill 2017

Indrek Hargla "Doanizarre udulaam"

Ma ei ole tegelikult väga suur ulmesõber, nt "Asum" ei olnud üldse minu rida. Küll aga sobis mulle galaktika ja pöidlaküüdi raamat väga, nii et ikka oleneb väga raamatust.

Hargla teostest olin varem lugenud nii kõiki Melchiori raamatuid kui ka "Raudrästiku aega", nii et Doanizarre-raamat oli midagi totaalselt uut, kuigi tegelikult Hargla ajajoont arvestades oli see just nimelt vana. Ma olen aru saanud, et ta alustas ulmekirjanikuna ja Melchior oli mingi teise tulemise naljatus.

Inimesed jagunevad Hargla suhtes üsna polaarselt kahte lehte. Kellele ei meeldi üks ja kellele teine asi. Minule meeldib. Ma leian, et Hargla lood on hoogsad, tegelaskujud joonistuvad sellesama hoogsa pintsliga kohe alguses värvikalt välja ja minu jaoks on selline sisu ikkagi olulisem kui vorm, lauseehitus jms.

Nii et kes Harglat või ulmet armastab, sellele on see kindlasti üks mõnus väike amps. Ja peale udulaama allegooria on seal paras annus puhtalt inimlikku tunnet - allaandmise veerele jõudmist, enda uuesti leidmist hoopis uues keskkonnas ja jõudmist uuele tasandile, mis päädib eneseohverdusega ühiskonna hüvanguks.


Trevor Noah "Born a Crime"

Trevor Noah on üks mu lemmikkoomikuid. Ta on lihtsalt nii ülicool ja tabab alati naelapea pihta. Oleme mingite teemade juures teda ka gümnas...