Suzanne O'Sullivan "Kõik sünnib su enda peas"

Siinkohal tahan alustuseks tänada kirjastust Argo ja suurepärast tõlkijat Triin Olvetit, tänu kellele mul selline imetore raamat riiulis on! See oli mul teine Argo raamat lugeda ja pean tõdema, et see kirjastus on nüüd tõesti minu viimase aja parimaid avastusi Eesti kirjandustaevas.

Kui esimene Argo raamat, mida lugesin, oli une tähtsusest, siis seekord räägib neuroloog Suzanne O'Sullivan inimestest, kellel on päris haigused, päris sümptomid, aga ometigi ei leia meedikud nende kehast ainsatki probleemi. Kõik organid toimivad tavapäraselt, mingeid kõrvalekaldeid ei esine. Ja siiski vajuvad patsiendid krampides maha või siis on neil mingi jäse täiesti jõuetu vms.

Tänu tänapäeva meditsiini ja diagnostilise aparatuuri võidukäigule on arstid avastanud, et tegelikult - nagu ütleb ka raamatu pealkiri - sünnivad paljud haigused inimeste endi peas. Kehas endas pole midagi valesti, kuid keha reageerib füüsiliselt mingile emotsionaalsele probleemile. See pole meile kellelegi võõras - kui oleme närvis, hakkavad meie peopesad higistama, süda puperdab, nägu võib minna punaseks. Me ei ole haiged, lihtsalt emotsioon otsib väljapääsu ja keha konverteerib selle füüsiliseks probleemiks. Raamatus kirjeldatud patsientidega on samamoodi - nende elus on olnud mingi dramaatiline sündmus, millele nende keha nüüd niiviisi reageerib. Inimene ise ei pruugi üldse olla teadlik, et neil kahel asjal omavahel mingi seos on, või siis ei taha nad seda tunnistada.

Kui esimest korda sellest raamatust kuulsin, meenus mulle kohe mu enda kunagine sõbranna, kellel tekkisid seedehäired. Need läksid järjest hullemaks, nii et lõpuks elas ta ainult pudru peal. Ta käis uuringutel ja tuli sealt tagasi, tige nagu herilane - arst oli talle öelnud, et tal ei ole viga midagi, ja andnud talle tabletid, mis pidid kuidagimoodi ajule mõjuma (ma tõesti ei mäleta, mida see seal täpselt tegema pidi). Sõbranna turtsus, et temal on tõsine terviseprobleem ja ta on hulluks tembeldatud. Aga ometi hakkas ta seda rohtu võtma ja seedehäired kadusid kui nõiaväel. Arst selgitas, et ilmselt toimis asi nii: sõbrannal hakkas ükskord kõht valutama ja ta mõtles, et ilmselt oli see nt vorstist, mida ta sõi, ja et nüüd ta ei saa enam vorsti süüa, kuna ta kõht ei kannata seda. Järgmine oli juust ja nii edasi, kuni lõpuks oli ta enda ise nii haigeks mõelnud, et tal hakkaski reaalselt kõht iga kord valutama, kui ta sõi. Kui ta aru sai, et tegemist ei olegi füüsilise haigusega, läks kõik korda.

Sarnased on ka raamatus kirjeldatud lood. Paraku on inimestel seda raske uskuda, kui talle öeldakse, et sa oled terve ja kuigi su sümptomid on tõelised ja keegi ei taha neid alavääristada, siis on tervenemine ikkagi kinni su enda kahe kõrva vahel. Inimesed otsivad sageli oma diagnoosist tuge, kuna haigus toob kaasa hoolitsuse ja tähelepanu. Või siis nad lihtsalt ei tea, mis elusündmus neid niimoodi traumeerinud on, ja kuni nad seost ei loo, ei saa nad ka terveks. Või siis nad lihtsalt ei taha end seostada psühholoogilise häirega - nagu polkovniku lesk, ütlevad nemadki: "Minu diagnoos ei meeldi mulle!"

Eraldi teema on muidugi see, et tänapäeval on liiga palju informatsiooni kätte saada, ka meditsiinilist. Nagu raamatu "Kolm meest paadis, koerast rääkimata" peategelane, loevad inimesed (tänapäeval küll internetist) igasugu haiguste kirjeldusi ja leiavad, et neil on täpselt samad sümptomid. Vaesed arstid!

Raamat on üles ehitatud juhtumikirjeldustena ning piisavalt lihtsas keeles, et minusugune diletant kõigest aru saaks. Mõtlemapanev raamat!

Richard Castle "Heat Wave"

Pole saladus, et "Castle" on üks mu suurimaid lemmikuid televisioonimaailmas. See on lihtsalt nii lahe sari, et sellest on saanud minu guilty pleasure. 

Neile, kes asjaga nii une pealt kursis ei ole, ütlen, et "Castle" on krimisari, kus nimitegelane pole mitte krimiuurija, vaid kirjanik, kes on pärisuurija Catherin Becketti nn töövari, mis peaks idee poolest talle kirjutamiseks inspiratsiooni andma. Annab muuks ka ja lõpuks nad abielluvad jne jne, aga seriaalis on palju juttu neist raamatutest, mida Castle oma kogemuste põhjal kirjutab. Neid on terve sari ning esimene neist kannab pealkirja "Heat Wave", teine on "Naked Heat" jne. Peategelaseks on Richard Castle'i raamatus loomulikult Kate'il põhinev Nikki Heat.

Seriaalis räägitakse, mis nimesid kannavad pärisdetektiivid raamatus ja mismoodi see päriselust erineb. Ühesõnaga, Castle'i raamatud on seal suur asi, aga kui ma ükskord Raamatuvahetuses nägin, et keegi on PÄRISELT need raamatud ka ära kirjutanud, oli mu aju totaalselt sassis. Isegi kaanepildid olid samad, mida seriaalis oli näidatud! Tellisin kohe kaks esimest.

Tegelikult kirjutab neid raamatuid loomulikult mitte Richard Castle, vaid kirjanik nimega Tom Straw. Ta on öelnud, et oli kirjutanud küll ka juba ühe krimiloo enda nime all, kuid see võeti vastu nagu iga uue kirjaniku esimene raamat. Aga Richard Castle'i raamatud läksid muidugi nagu soojad saiad.

Siin ka pikem lugu sellest: https://www.mysteryscenemag.com/blog-article/5905-tom-straw-the-author-behind-castle

"Heat Wave" räägib Nikki ja Rooki esimese ühise juhtumi loo. Seal saab nii mõrva kui röövi kui igasugu segadust ja ütleme nii, et täitsa üle keskmise detektiivijutt. Ma tegelikult arvan, et filmi-Castle kirjutas filmis veel paremad raamatud, sest 'üle keskmise' ei ole päris sama mis 'sensatsiooniliselt hea'. Üks päris negatiivne märkus on raamatu formaat - see oli mingil põhjusel nii väike, et ka font oli selline Times New Roman 8-9. Jube tüütu silmadele! Ja kuna raamat on ka pehmes köites, siis väga-väga ebamugav oli seda lugeda. Kogu aeg tuli seda jõuga lahti hoida, kuna vägisi tahtis ise kinni minna ja poolt teksti polnud näha. Teine raamat, mis mul ka olemas on, näeb pisut suurem välja, nii et ehk on mugavam.

Mis on väga hästi, on see, et Straw on tõesti näpuga järge ajanud - kõik, mida filmis on iganes nende raamatute kohta iitsatatud, on päriselt raamatus sees.

Kindlasti loen ka teist hea meelega. Tom Straw on teinud kõike arvesse võttes siiski tublit tööd, sest Richard Castle'i kingadesse ongi hirmutav astuda.

(pilt: Amazon)

Patrick Ness "The Knife of Never Letting Go"

Ilmselt poleks ma seda raamatut ise iial lugenud, kuid abiturient teeb sellest uurimistööd, kus ta arutleb autori stiili üle ja tõlgib ka ühe peatüki, nii et oleks ilus juhendajana see läbi lugeda, eks ole.

"The Knife of Never Letting Go" on düstoopiline noorteromaan. Tegevus toimub planeedil, kus segastel põhjustel on juhtunud nii, et kõigi meessoost isikute ja loomade mõtted on kõigile vabalt kuulda. Peategelane Todd hakkab paari kuu pärast jõudma täisikka (13-aastaseks), kui ta avastab oma kodulinna lähedalt soost tüdruku, kelle mõtteid ta ei kuulegi. See on talle suureks üllatuseks, kuna nende kodulinnas on olnud ainult mehed. Peagi selgub, et kodus läheb Toddi elu ohtlikuks ning koos soost leitud tüdrukuga tuleb tal ohu eest ära joosta. Probleem on selles, et oht jookseb järele.

Raamatu lõpus tabas mind sama efekt, mis juhtus ka näiteks "Vahvat sõdurit Švejiki" lugedes - lõpus selgus, et lugu jääb pooleli, kuna autor suri kogemata enne ära, kui raamatu lõpetada jõudis. Õudselt tigedaks tegi. Noaraamatu lõpus selgus, et tegemist on triloogia esimese osaga ning lõpp oli väga ebarahuldav. :)

Ütleme nii, et noorteraamatu kohta oli meeldivalt kobe ka täiskasvanuna lugeda. Kuna see oli ilmselgelt ulme-/fantaasiavaldkonda kuuluva teos (ma ei suuda kunagi mõista, kust see piir nende kahe vahel jookseb), andis see loole võimalusi, mida päriselus ei oleks kuidagi võimalik rakendada. Arvestades ka hullust, mis "Sõrmuste isandast" ja "Harry Potterist" alguse sai, lähevad sellised raamatud ka noortele hirmhästi peale ning need rebitakse polettidelt ilmselt enne kõiki teisi žanre. Nii et hoolimata korralikust kogusest (raamatus oli umbes 500 lk) usun, et triloogia on vägagi populaarne.

Väike moraal jookseb sealt ikka ka läbi. Kui ka kogu maailm on muutunud kurjaks, lausa türanlikuks, siis Toddi tuntakse poisina "who couldn't kill" ja täiesti piisab sellest, et kahe teismelise poolt on headuse võim, siis saavad nad kõigist olukordadest rõõmsalt tulema.

Natuke närviline oli lugeda. Kogu aeg oli üks põgenemine ja tagaajamine ja peaaegu üldse mingit hingamiskohta ei olnud. Selles mõttes peaks ütlema, et hästi tehtud - ma olin seda lugedes nii pinges, et tundsin peaaegu samasugust kurnatust nagu pidevalt sõna otseses mõttes jooksvad noored. Ma ei ütle, et see mulle otseselt meeldinud oleks, pireke hüsteeriliseks kiskus. Aga no päädis ikka sellega, et peaaegu kogu raamat läks ühe päevaga. Mis on jällegi positiivne.

Abiturient andis ka teada, et järgmisel aastal tuleb sellest film. :)

Elizabeth Strout "Olive Kitteridge"

Minu selle kuu postituste arv ei löö nüüd küll tõesti ühtki maailmarekordit. Koolis on korraga kõik võimatud ja võimalikud projektid - Erasmus+, minu oma üheksandike lõpureis Londonisse, Cambridge Advanced eksami pilootprojekt ja veel umbes sada asja - ning võib tõdeda, et inimene on lõpuks ometi selle jalavibutamise ja lugemise asemel TÖÖLE hakanud...

Kuid blogi tahab pidamist ja märtsikuu raamatuid ei tohi sina mitte aprilli varna visata. Sestap võtan end kätte ja siit ta tuleb - raamatukupja-special. "Olive Kitteridge" on kuuldavasti üks tema suuremat sorti lemmikuid ja tänu temale see mul raamaturiiulis ongi. Elagu sõbrad, kes saavad aru, et parim kink on päriselt ka raamat!

Umbes poole raamatu pealt tuli mulle meelde, et Kubjas ükskord piuksus midagi sellest, et Francis McDormand, kes mängis suurepärases filmis "Kolm reklaamtahvlit linna servas", mängis ka proua Kitteridge'i. Guugeldasin kontrolliks. Selleks ajaks olin ma raamatuga jõudnud niikaugele, et mul oli tekkinud Olive'i füüsisest oma ettekujutus ja Francis McDormand oli minu arvates Olive'i tarbeks kehaehituselt pisut lahja. :) Küll aga vastas ta kõigile muudele parameetritele.

Kui nüüd vahepeal paar rida raamatust endast ka kirjutada, siis raamatust jookseb läbi terve plejaad erinevatest aastakümnetest sündinud inimesi, kes kuidagimoodi kõik Olive'iga seotud on. See iseenesest polegi keeruline arvestades, et ta on eluaeg (kardetud) matemaatikaõpetajana töötanud. Ühel või teisel moel on ta oma endiste õpilaste elu puudutanud. Oma näilise karmuse fassaadi taga on Olive tegelikult mõistev ja soovib enamasti inimestele head - ja aeg-ajalt rabab ta selle paljastamisega mõnda endist õpilast või muidu tuttavat, kes omast arust teda hästi tundnud on.

Perekonnaga on keeruline. Tema mees Henry armastab teda, kogu välisest karususest hoolimata. Kuid poeg Christopher elab veel täiskasvanud mehenagi üle lapsepõlvest saadud traumat, kuna ta ei ole tundnud ema armastust. Pigem vastupidi. Haavad ta südames on sügavad ja ta püüab neid psühholoogi abil lappida, samas kui Olive on sellest kuuldes ehk veelgi sügavamalt haavunud - tema on ju Christopheri ainult armastanud, kogu südamest, ja see on siis tänu!

See "Tõde ja õigus" topib ennast ka igale poole - isegi sellesse raamatusse. Olive'il oli Andrese ja Henryl Krõõda nägu, sest lugu on ju üksiti sarnane. Sa võid omast arust oma last armastada, tema heaks kogu elu rabada, aga kui sa kogu selle rabamise ja armastamise sees unustad ära korrakski last ennast vaadata ja jälgida, mis ta ise sellest kõigest arvab, siis võid sa ennast krussi armastada, aga pärast leida, et oled seda ikka teinud valesti.

Ja ometi annab raamatu lõpp meile kõigile lootust, et elu ei ole läbi enne, kui ta on päriselt läbi.

Nagu ma juba ennist mainisin, jookseb raamatust läbi terve plejaad inimesi. Kui ma oleksin suutnud selle ühe jutiga läbi lugeda, poleks nad mul vahepeal sassi ka läinud, aga ma arvan, et põhjus oligi selles jupiti lugemises. Küll aga oli nauditav kirjaniku valik väikesesse provintsilinna tuua igati erinevaid karaktereid ja lugusid, isiklikke draamasid ja armastuslugusid - ühesõnaga, kogu elu kontsentreeritud moel.

Veel kord kummardus Kupjale.

Laura Marshall "Sõbrakutse"

Kui ma siin just eelmisel korral rääkisin liigselt kõrgetest lootustest, mis eelmise raamatuga ei osutunudki liiga kõrgeks, siis "Sõbrakutsega" oli vastupidi. Tegelikult pean tunnistama, et minul ei olnudki lootusi, aga reklaam oli küll kõva. No ma siis mõtlesin, et oolrait, kuna ta on ka Rahva Raamatu selle kuu klubiraamat ja seetõttu odavam, las ta siis tuleb.

Kerge pintslitõmbega sisust. Louise saab pea korraga kaks kutset - ühe keskkooli kokkutulekule ja teise tolleaegselt klassiõelt, kes Louise'i teadmist mööda peaks hoopiski surnud olema, kusjuures Louise'i käsi oli seal kaudselt ka mängus olnud. Kõike seda arvesse võttes on see Louise'ile suur šokk ja minevik tuleb mürinaga tagasi. Ja kui nüüd kokkutulekul ka veel üks asjaga seotud tüdrukutest sureb, läheb päris jamaks.

Noh, ütleme nii, et ma lugesin selle lõpuni tänu sellele, et ma ikka mingil määral tahtsin teada, kuidas lugu lõpeb. Aga ma ütlen, et see oli üks piin. Õnneks suhteliselt lühiajaline. Esiteks oli kogu see lugu otsast otsani klišeesid täis, kuigi iseenesest olid teemad potentsiaalselt täiesti lootustandvad (koolikiusamine, popid ja eemalejäetud tüdrukud ja selle tagajärjed jne). Meenub Lackbergi kümnes raamat, kus sedasama teemat oli käsitletud nii, et lugesin pea hinge kinni pidades. "Sõbrakutses" ei olnud mitte midagi, mille peale ei tuleks juba esimestest lehekülgedest peale. Ainus asi, mida ma algusest peale oodata ei osanud, oli lõpplahendus. Seal oli kaks lahendusliini, millest mõlemad olid selles mõttes ebausutavad, et nad kargasid välja tühja koha pealt. Tundsin puudust sellest, mida teeb Agatha Christie - tema jätab alati mingeid leivaraasukesi siia ja sinna, nii et pärast lõpplahendust lugedes klõbisevad kõik jupid suureks pildiks kokku. Seda "Sõbrakutses" ei ole - lahendus tuleb, aga see nagu ei käigi millegagi kokku. See, kes sõnumite taga on, pole ka nagu üldse loogiline - no ei jäänud uskuma, et selline inimene oleks võinud teha kõike seda, mida ta tegi.

Ja noh, ma olen küll oma kannatust juba kakskümmend aastat õpetajana ja varsti 14 aastat emana tohutult treeninud, aga ükskord katkeb ka see, kui loed selliseid lauseid nagu "pean lõpu tegema klientide hooletusse jätmisele" või "ta keeldus laskmast teistel tüdrukutel mind vestlusest tõrjuda". Või siis minu isiklik lemmik: "Vajadus, et metsast leitud surnukeha kuuluks täiesti võõrale, survestab mind nagu ületäitunud põis." See viimane muidugi pani mind mõtlema sellele, et ega originaal ka palju parem ei saanud olla. Või siis veel üks vestlus: ""Kas soovite kohvi võtta?" - "Ei, kõndigem.""

Mõtlesin, et kui see oleks välja kuulutatud noorteraamatuna, kus tegevusliin ongi peamine ja kõik muu nagu karakterid ja alltekstid teise- või kolmandajärgulised, siis oleksin ma selle veel üle elanud. Aga ma palun väga vabandust, see on nüüd hetkel küll üks puhtakujuline haip. Samas on sellel ikkagi väga palju ülipositiivseid arvustusi Goodreadsis, nii et lugege ikka. Ma panen oma raamatu homme-ülehomme ka Raamatuvahetusse üles, olge siis kärmed. :)

Pildi panin RR lehelt pätsu.

Zora Neale Hurston "Their eyes were watching god"

See raamat on mul kuklas istunud juba paarkümmend aastat - alates sellest ajast, mil töötasin Dakari rahvusvahelises gümnaasiumis ja meie kooli vanemates klassides oli see kohustuslik kirjandus. Ma olen need sealsed kohustuslikud raamatud nüüdseks vist kõik läbi lugenud ja pean tunnistama, et valida nad oskasid. Buchi Emecheta, Alice Walker ja nüüd ka Zora Neale Hurson on minu ajukurdude vahel kõvasti kanda kinnitanud ja tegemist on tõeliste väärtkirjanduse pärlitega.

"Their eyes were watching god" oli raamat, mille kaane avasin teatava eelarvamusega just selles mõttes, et mu ootused olid väga kõrged. Tavaliselt, kui ma end üles kütan nagu Eesti rahvas rahvusvaheliste suusavõistluste eel, on mul ka tunne pärast lugemist nagu Eesti rahval rahvusvaheliste suusavõistluste järgselt. Seekord mitte.

Peategelane raamatus on Janie, keda lapsepõlves kasvatas kehvade asjaolude kokkulangevuse tõttu vanaema. Viimane paneb Janie oma südamerahustuseks võimalikult vara mehele just siis, kui Janie on pirnipuud ja mesilasi vaadates mõelnud, et see on tõeline armastus ja abielu. Mingit pirnipuud ja mesilasi Janie esimesest armastusest ei tule, sest eks ta oma südames ikka pigem mässumeelne kogu oma abielu ja üldse ilmaelu vastu on. Kuigi tõesti ainult mõttes.

Pole siis imestada, et ta esimesel võimalusel oma pirnipuud otsima läheb - mehega, kes juhuslikult tema kodust mööda sammub ja naise endaga päris uude, vastloodud linna pesa punuma suundub. Janie'le pakub see kindlasti rohkem kui esimene abielu, aga kahjuks närbub ka see pirnipuu peatselt ja Janie avastab endalegi üllatuseks end jälle traditsioonilise naise rollist, kuigi linnapea naise ja poepidajana. Ning nagu ütleb autor, "she must talk to a man who was immensities away" (p 84).

Kuid siis mees sureb ning "she sent her face to Joe's funeral, and herself went rollicking with the springtime across the world" (p 88).

Nõnda leiabki Janie end neljakümneaastase naisena esmakordselt päris vabana, kuna esmakordselt on tal enda elu üle täielik kontroll. Välja ujub uus austaja, Tea Cake, ja Janie laseb temaga linnast jalga. Nii et õige lugu algabki alles kusagilt saja lehekülje pealt ja alles siis saab lugeja vastuse küsimusele, mis tal tekkis esimeses peatükis, kus Janie üksinda koju tagasi tuleb ja annab teada, et Tea Cake on "gone".

Mõtlesin lugedes sellele, et Janie oli kõige vabam siis, kui ta oli kõige sõltuvam - Tea Cake oli see, keda ta oli oma elus nelikümmend aastat oodanud, kes ta viis suurde maailma, kellega ta koges nii palju erisuguseid elamusi. Ta ei olnud enam puurilind, sealt oli ta välja lastud, aga esimest korda elus oli ta ühest mehest emotsionaalselt sõltuv. Ja sellest sündis talle ka kõige enam südamevalu - eelmiste meestega ta oli küll õnnetu ja kammitsais, kuid mehed ei läinud talle vähimatki korda ning seetõttu ta ka kannatas kordades vähem kui Tea Cake'iga. Tea Cake oli see, kes lõpuks ka Janie südame murdis, aga puhuks kui keegi lugejatest raamatut ise lugeda kavatseb, siis spoilerid jäävad täna ära. See ei pruugi olla nii, nagu pealt paistab.

Jah, seda raamatut peab lugema. Julgen küll öelda, et afroameerika kirjanduse tüvitekst on ta täpselt sama palju kui "The Color Purple". Järjekordne raamat, mida lõpetades oled natuke oimetu ja õige natukene parem inimene.

Film on ka. Halle Berryga peaosas.

Mihkel Mutt "Kõik on hästi"

Teine osa Mihkel Muti "Mõtete" sarjast. Minu meelest võiks selle alapealkiri olla ka "Aforismi alga!"

Esimene osa mulle meeldis ka, kuid kuidagi ta oli selle piiri peal, mis kippus minusuguse jaoks pisut liialtki kõrgelennuliseks. Teine osa aga meeldis mulle nii väga, et 5/5 Goodreadsis tuli ilma igasuguse kõhkluseta.

Paari loo puhul täitsa alguses jõudsin mõelda, et tegelikult on see mõte suhteliselt banaalne ja et kui mina selle kirja paneks ja ära trükiks, kehitaksid inimesed imestunult õlgu, et misjaoks sellist enesestmõistetavat asja üldse vaevuda... Aga kui sama asja ütleb Mihkel Mutt, siis inimesed loevad, suunavad mõtte kaugusesse ja noogutavad mõistvalt.

Kuid see oli tõesti ainult päris alguses üks-kaks mõtet. Sealt edasi - noh, pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna ja nii ka juuresolev pilt minu raamatust pärast lugemist. Järjehoidjad räägivad ise enda eest, ja ära märkimist oleks seal väärinud umbes neli-viis korda rohkem kohti.

Mõtlesin lugedes sellele, et meil võiks olla rohkem elu ja juhtumiste mõtestamist. Suurem jagu meist elab oma elu, konstateerib faktid ja sündmused ära, aga laiemasse konteksti enamasti ei vaevu seda paigutama. Mutt võtab ükskõik millise seiga inimese elust või ajaloost või kultuurist ja leiab sellele koha maailma suures puslemängus. Tema jaoks ei ole olemas midagi, mis oleks kõigest muust isolatsioonis.

Mutt on raamatu jaganud temaatilisteks osadeks - "Inimene ja aeg", "Ikka Eestist mõeldes", "Kirjutavad ja loovad", "Ajaloo õppetunnid" ja "Mis on see meie elu". Ja kui ma siin viimasel ajal olen raamatuid võrrelnud toitainerikka või siis rämpstoiduga (või ka siirupiga...), siis Muti "Mõtted" on nagu viiekäiguline Bocus D'or, kogu kokakunsti suurim pidu ja olümpia, kus pakutakse eranditult ainult viimase lihvini viimistletud suupisteid. Meisterlik, kvaliteetne, kallis.

Siinkohal väike valik suupisteid, meelevaldne ja natuke kontekstist ikka välja ka kistud.

Ilma unustamiseta poleks elu võimalik, me kukuksime oma hingekoorma all kokku. (lk 25)

Eestlane elaks justkui oma maaga sundabielus nagu lapsega tüdruk, kelle mõisnik on mehele pannud. (lk 57)

Tõeline ajakirjanik suhtub enam-vähem kõigesse põhimõttel, kas sellest saab head lugu või mitte. Ta vaatab luuravalt ringi nagu kiskja, kes otsib, keda murda, et tassida toimetaja lauale reportaažiraibet. (lk 90)

Keda jumal tahab karistada, sellele ta annab nutitelefoni. (- - -) Kindlasti juurdlevad tuleviku ajaloolased ning sotsiaalteadlased, kuidas oli võimalik elada, kui inimestel polnud veel mõtete ülekandmise masinat. Kuidas nad suutsid suhelda? Ainult räägiti, räägiti, räägiti... Kuidas nad seda lärmi välja kannatasid? (lk 177)

Tehke enda mõttemaailmale pai ja lugege.

Holly Seddon "Ära sule silmi"

Kaanele on kirjutatud "Haarav psühholoogiline põnevik".

Esimene kolmandik raamatust olin ma natuke häiritud sellest, et kogu tegevusel ja peategelastel ka oli tohutu paine peal. Muutusin ka ise lugedes pisut närviliseks, kuna kogu aeg oli kõigil nii palju jamasid. Minu jaoks oli tegelikult raamatu lõpuni kogu seda jama natuke üle võlli, sest kas ikka tõesti peab kõik maailma piinad ühte perekonda koondama? Sest absoluutselt kõik, mis ühtede inimestega saab valesti minna ja mida kõike nendega juhtuda saab, see läks ka. Lapsepõlvetraumad, narkootikumid, alkoholist rääkimata, koduvägivald, abielude purunemine, kaksikute lahutamine, psühhosomaatilised alter ego, agorafoobia, you name it. Midagi jäi kindlasti nimeatamata. Aa, jaa, intsest ja selle tagajärjed. 

Ühesõnaga, mis liig, see liig. 

Tegevusliinid läksid kusagilt poole raamatu pealt natuke huvitavamaks ja lõpp oli üsna pööraste kurvidega, isegi oli natuke huvitav. Samas oli ka raamatu lõpuga sama, et kõiki neid pöördeid oli natuke liiast. No teate küll, terve raamat oli tunne, nagu sunnitaks morsi asemel siirupit jooma. Raamat nagu Ameerika mäed - tohutu tempo, nautida saab ainult adrenaliini, aga mitte midagi muud, ja sõidu lõpus saad tasuks kerge iivelduse. 

Samas ma tean, et see raamat on paljudele väga huvitav tundunud ja ega nüüd tegevuse puudumise üle kurta tõesti ei saa. 

Jean-Paul Didierlaurent "Ettelugeja 6.27-ses rongis"

Inimene võib lugeda põnevikke ja muud ajaviitekirjandust, mis esmase nälja küll kustutab, aga nagu kiirtoitki, sügavamat jälge ega sügavamat maitseelamust ei anna. Suhteliselt tühjad kalorid - kuigi vahel on ka kiirtoit väga maitsev, eriti kui ammu pole saanud.

Aga vahepeal peab ikka hoolitsema selle eest, et kiudaineid ja vitamiine oleks süsteemis piisavalt. Ja siis võib lugeda näiteks "Ettelugejat 6.27-ses rongis".

See oli minu jaoks alles teine kokkupuude Tänapäeva "Punase raamatu" seeriaga - teiste lugemiselamustest on küll ilmne, et tegu on laias laastus väga heade kirjandusteostega, mis on enamat kui lihtsalt raamatud. Nii seegi. Pean kohe ütlema, et päris algus näis väga sarnane Ray Bradbury klassikalise suurteosega "Fahrenheit 451". See raamatute teema tundus väga sarnane, aga ainult alguses.

Guylain Vignolles töötab natuke salapäraseks jäävas tehases, kus mingi suur masin valmistab raamatutest sellist paberisegu, millest saab teha uut paberit, millele trükkida uusi raamatuid. Iseenesest võibolla on lõppeesmärk üllas, aga suure raamatuarmastaja Guylaini jaoks on paljas mõte raamatute hävitamisest vastik ja masin, mis seda teeb, on ülima jäleduse kehastus. On ilmselgelt sümboolne, et neljast tehases töötavast mehest kaks on maniakaalsed teeme-rohkem-täidame-plaani tüübid ja ülejäänud kaks on suured raamatuarmastajad. Valvuriputkas istub mees, kes on õppinud armastama ja ka ise looma aleksandriine.

Guylaini ülesandeks on muuhulgas ka ilge masina puhastamine ja selle tegevuse käigus suudab ta iga päev päästa mõned suvalised lehed, mis masina terade vahelt pääsenud on. Neid loeb ta igal hommikul tööle sõites rongis ette. Rahvas harjub sellega ära ja ootab igahommikust ettelugemist. Siis aga leiab Guylain toolilt mälupulga, millel on noore naise väga huvitav päevik. Ja Guylain ei suuda jääda selle suhtes ükskõikseks.

Raamatus on palju muudki, mida ma ei taha siinkohal mainida, sest ma ise tabasin end korduvalt rõõmsalt üllatumas ja ei taha seda järgmistelt lugejatelt röövida. Aga enne, kui ma teid mõne pärliga kostitan, pean küll ütlema, et ainus häda selle raamatu juures on tema lühidus - aga seda kontsentreeritumalt hea see on. "Ettelugeja" on hõrk ja kvaliteetne suutäis, mille järelmaitse on meeldivalt tugev. Seda loomulikult ka muuhulgas tänu Pille Kruusi tõlkele.


"Sõnalõnga ei tohi käest lasta, poisu! Tuleb minna lõpuni, liuelda mööda tiraadi, kuni viimane punkt su lõpuks vabastab." (lk 25)

Naerda saab ka. Mõned "täditarkused":

Tualetis on võim alati sellel, kelle käes on paber. (lk 99)

Kõhukinnisuse käes kannatajalt võib oodata kõike, koguni mitte midagi. (lk 103)

Pildi pätsasin Apollo lehelt.

Dot Hutchinson "Liblikate aed"

Enne, kui raamatututvustusega alustan, tasub ära märkida, et teadupärast läheb Google+ hingusele. Seega päris paljudele minu blogi lugejatele enam teavitusi ei tule. Nüüd oleks ehk huvilistel  mõttekas hakata blogi ennast jälgima. Või siis lihtsalt igaks juhuks piilumas käia. :)

Kuid nüüd tagasi raamatu juurde.

Ma ei mäleta, millal ma viimati lugesin raamatut, mille välimus ja sisu nii vähe kokku lähevad. Loomulikult ei ole ei kujundus ega pealkiri juhuslik - aed on ja liblikaid on seal sees ka. Aga tegelikkuses on tegemist ühe psühhopaadi väärastunud kujutelmaga. Ta röövib tüdrukuid, tätoveerib nende selgadele hiiglasliku imeilusa liblika ja hoiab neid igasugu eeldatavatel eesmärkidel imeilusas aias vangis. Ja sinna nad ka jäävad, kuna mees on otsustanud nende nooruseilu ja tätoveeringud säilitada, seda sellisel moel, nagu ette ei suudakski kujutada.

Nojah. Mul on selle raamatu suhtes väga vastakad tunded. Ilmselt on ta kirjutatud psühholoogilise põnevikuna ja ei saaks öelda, et põnevus puuduks. Tekib küll tunne, et nüüd tahaks juba teada, mis lõpuks saab, sest esimestest lehekülgedest on selge, et aiaga on ühel pool ja politsei on selle üle võtnud ning tüdrukud sealt ära toonud.

Samas on seal ikkagi nii mitmeid kuidas-see-võimalik-on stiilis liine. Kui lugesin allpool viidatud lugeja arvamust, itsitasin aiva naerda ja mõtlesin, et see arvustus käib läbi kõik punased plinkivad tuled minu ajus. Kes vähegi inglise keelt oskab, sellele soovitan:
https://www.goodreads.com/review/show/1667818873?book_show_action=true&from_review_page=1

Jah, ma arvan ka, et kõiki ebausutavaid asju seal loos ei vabanda välja ei tüdrukute psühholoogilise allasurutuse ega Stockholmi sündroomiga. Mõnesid jällegi vist küll saab ka.

Enamasti on arvamused "Liblikate aia" kohta olnud kuidagi ülivõrdelised, vähemalt Eestis. Minu jaoks oli see ühest küljest natuke liiga huh ja teisest liiga meh. Psühholoogilisest  vaatepunktist võib öelda, et kui väga palju ei mõtle, siis on põnev. :P