Varraku juuniraamat. Suur tänu kirjastusele!
Ma saan aru, et neid raamatututvustusi tuleb nüüd nagu Vändrast saelaudu, aga see kõik on selgitatav sellega, et ma võtsin endale suvepuhkuse alguse puhul mõne reanimeerumispäeva, sest mitte midagi produktiivset ma nagunii ei jaksanud teha. Pealegi selgus, et käesolev raamat siin lahterdus kategooriasse "pean teada saama, mis juhtus, enne magama ei lähe".
Anders de la Motte on mulle tuttav juba Österleni mõrvade sarjast, millest praeguseni on vähemalt eesti keelde tõlgitud kaks raamatut: "Maakleri surm" ja "Antiigikaupmehe surm". Tundub, et talle kohe sobib see kahasse kirjutamine, aga see selleks. Kõik on olnud sellised muhekrimi raamatud – mitte mingit liigset verd ja õõva, surnuid ei kuku maha nagu kärbseid pärast Dihlofossi-raundi ja kogu tegevus toimub päikeselisel Capri saarel, mitte kuskil pimedas Põhja-Norras detsembrikuu ööl. Juba kaas kutsub.
Tegelased on kõik eripalgelised ja äärmiselt usutavad. Krimiraamatule sobivalt on nad voolitud välja täpselt selliseks, et kõik on natuke kahtlased, aga võivad olla ka täiesti süütud. Nad sobivad oma ametitesse ja oma rolli raamatu turismigrupis. Samuti oli reisijuht Lara nagu sõõm värsket õhku – võimekas probleemilahendaja, oma klientide eest tõeliselt emalikult hoolitsev, aga siiski mõnusalt inimlik. Uut infot nende kohta tuleb kogu aeg, aga tõesti parasjagu, nii et kogu lugu on tõesti mõnus suvelugemine, kerge ja õige kraadini põnev. Ja ka lõpplahendus oli väärt seda, et see tunnike uneajast napsata.
Omaette väärtus on muidugi selle raamatu juures Capri saar ise. Esiteks ma juba mainisin seda mõnusat päikeselist õhkkonda, mis rootsi krimikirjanikke viimasel ajal kuidagi nordic noir'ist rohkem võlunud on, kui mõelda kasvõi Sandhami mõrvalugudele. Aga kuna meil on juba selline võimekas reisijuht Lara näol kaasas, siis saab raamatust ka üsna hea ülevaate Capri saare olulistest punktidest ja ajaloost. Mine või ise oma silmaga üle vaatama!
Ütlen veel paar sõna autorite kohta ka. Anders de la Motte on endine politseinik, mistõttu ta tunneb ala nii-öelda voodri poolt. Tema naine Anette on keeleõpetaja, õpikute autor ja toimetaja, mis võib olla üheks põhjuseks, miks "Capri juhtumit" on nii mõnus ja lobe lugeda. Ka raamatu tegevuspaiga valik saab selgemaks, kui teada, et Anette on Itaalia päritolu ja et tema perel on Napoli lähedal juba neljandat põlve restoran pidada. "Capri juhtum" on talle aga esimene ilukirjanduslik käeharjutus.
Kuna raamat on täesti tutikas, siis ma teen Jaan Martinsoni asemel (kes seda ilmselt lugenud veel pole) selle krimiraamatu soovituse nüüd ise ära: loetagu! Jään ootama sarja järgmisi osi, samuti nagu ka Österleni järgmisi osi, sest loodetavasti pole de la Motte ainult tõhus sarjaalustaja, vaid ka -jätkaja!
Aitäh!
VastaKustuta