Neljandas klassis anti meile kodune ülesanne: kirjelda oma ema. Andku jumal mulle andeks, sest ma kirjutasin: "Minu emal on tumedad juuksed ja ta on tüsedavõitu." Lastel on pikkusest ja kaalust oma arusaam.
Emakeeleõpetaja kaalus sada kilo ja tõmbas väljendile "tüsedavõitu" joone alla. Ta vajutas pastakale nii kõvasti peale, et tegi paberisse augu. Äärele uuristas ta sõnad: "Ma ei ütleks." Ema oli haridussüsteemiga harva nõus, aga tookord jäi ta väga rahule.
Kui minu kallis raamatukubjas Hollandist mulle selle raamatu saatis, ei osanud ma Marcin Wichast midagi arvata, sest ma ei olnud tema nime enne kuulnud. Küll aga tegi mulle juba esikaanelt rõõmu teadmine, et raamatu on tõlkinud Margus Alver. Tänaseks päevaks on Alver juba tõlkekorüfee, kelle töödes hinnatakse eelkõige tema ülimat põhjalikkust ja sõnumi edastamise täpsust. "Lehman Brothers" tema tõlkes on siiani nii välja müüdud, et pole eriti mõtet isegi proovida pileteid saada. Alveri ampluaa on lai ja keeletunnetus oivaline. Ja ka näitlejana on ta tuntud, sest tema selle valdkonna tähelend algas juba noorena filmis "Lammas all paremas nurgas".
Mina aga võiksin öelda, et we go wayyyyyyyyyyyyyyy back. Ega ta mind ilmselt ei mäleta, aga kui ma olin veel lasteajalehe Säde korrespondent, oli seda ka väike Margus Alver. Käisime koos nii Taga-Karpaatia kahenädalasel rongiekskursioonil kui vaid pool aastat hiljem 40 päeva Artekis. Margus oli nagu väike professor ja kuigi sellised pisikesed iseteadjad vahel mõned aastad vanematele närvidele võivad käia, siis Margusel oli üks suur ja võimas pluss: tal oli nimelt "Polkovniku lesk" peas ja ta tegi meile lõputult rõõmu sellega, et suutis igast asendist suvalisel hetkel rääkida, kuidas arstid ei tea midagi või et kui polkovnik küsis, et kallis, milleks sulle kahur, siis teatas ta ülima loomulikkusega, et "naabri kass sööb mu närve".
Lugesin ka üht pikka intervjuud, mille Teater. Muusika. Kino temaga 2022. aastal teinud on. Sellest tuleb välja tema pikaajaline huvi Poola ja poola keele vastu. Ja nii ta selle Wicha otsa ilmselt ühel hetkel ka sattus. Sellega on siis mõistlik lõpuks ikkagi ka raamatu enda juurde minna. Tagakaanelt saab lugeda, et graafiline disainer ja kirjanik teeb selle raamatuga kumarduse oma lahkunud emale. Raamat on episoodiline, aga kõigist nendest väikestest hetkedest on lõpuks üsna hästi aru saada, missugune ta ema oli. Mina ütlen tavaliselt selliste naiste kohta suurima aupaklikkusega "no-nonsense tädi". Ta on väga konkreetne, kõigi vastu aus, aga ei suuda vahel hoiduda ka väikesest togimisest.
"Kas sa Mariuszt mäletad? Minu koolikaaslast?" "Väga tore poiss," vastas ema, sest tal oli meeles, et mulle Mariusz ei meeldinud."
**
"Te kuulsite just teadaannet tervisliku seisundi kohta number viis. Aga nüüd tõuse üles, muidu sa jääd hiljaks."
Aga ema surmaga seoses on vaja tema asjad ja raamatud üle vaadata ja võimalusel ära visata. Ega seda polegi nii lihtne teha, eriti raamatutega. Sest raamatud tähendasid midagi ja nüüd tähendavad nad midagi muud – midagi, mis emast järele on jäänud. Sorteerides meenuvad Marcinile igasugu episoodid, hetked noorusest, ja kuna ta on ainult paar aastat minust vanem ja elas Poolas, siis on minu põlvkonna eestlastele seal peale autori enda loo veel väga palju äratundmist. Kuna nad on kõigele lisaks veel ka juudi päritolu, siis on nende perekonna ajaloos igasuguseid mõõtmeid.
Margus Alver on oma põhjalikkuses jätnud lugejale väga palju allmärkusi. Vahel need häirivad mind, aga kuna me tõesti poola kultuurist eriti palju ei tea, siis olid need vägagi abiks. Raamat on üsna paksult viiteid ja vihjeid täis, nii et pool raamatut olekski jäänud arusaamatuks. Lisaks on Alver lugejatele jätnud ka järelsõna. Sellest võib muuhulgas lugeda: "Marcin Wicha leiab, et kujundamine ja kirjutamine on suhteliselt sarnased, sest tegu on tähtede ja sõnade järjekorda seadmisega ning nende väljanägemisega mängimisega, kusjuures nii joonistustes kui ka kirjasõnas hindab ta lakoonilisust." Ja käib ta tõesti oma sõnade järele. Stiil on napp, ei mingit ilulemist, aga ehk seda mõjusam see temaatikat arvestades on. Samas ei saa kuidagi öelda, et see oleks ülitõsine või traagiline raamat. Ema enda värvikas isiksus ja tema tegemised ja ütlemised on siiski lausa lõbusad.
Niisiis, minu poolt kindel soovitus ja rõõmus käelehvitus ka Margus Alverile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar