teisipäev, 17. detsember 2024
Leonardo Padura "Havanna tuuled"
pühapäev, 15. detsember 2024
Gabriel García Márquez "Õnnetu tund"
Varraku oktoobriraamat (aitäh!) ja kui ma ei eksi, siis minu neljas Márquez.
"Õnnetu tunni" tegevus toimub ühes suvalises väikelinnas. Hiljutisest valitsevast korrast räägitakse kui terrorismiajastust ja ladvik naeratab malbelt ja annab kõigile lahkelt teada, kui suured õnneseened nad kõik on, et terror on ometi läbi. Kuid siiski hakkab vaikselt tilkuma hetki, mis näitavad, et polegi kõik nii roosiline, eriti kui paljud tüüri juures olevad inimesed on hoolimata valitsuse vahetusest ikka needsamad (nagu see kipub eriti väiksemates kohtades olema).
Minu esimene Márquez oli "Sada aastat üksildust" ja ma mäletan sellest eredalt oma lugemisemotsiooni. Eelkõige olin hämmastunud, kuidas on võimalik kirjutada 350 lehekülge nii, et raamatus ei juhtu põhimõtteliselt mitte kui midagi, aga kogu see 350 lk mittemidagit on nii ilusasti kirjutatud, et ootamatult ta juba läbi saigi. Ma usun, et sellest raamatust sai alguse ka minu aastate jooksul aina kasvanud respekt hispaaniakeelse kirjanduse vastu.
Ma ei ole kindel, kas sellise süžee juures on õiglane öelda, et "Õnnetu tund" on ilusasti kirjutatud. Võib-olla oleks kohasem kasutada sõna "mõjuvalt". Kindlasti tekitab see, kuidas Márquez sündmusi kirjeldab, emotsioone, muuhulgas empaatiat lihtsate inimeste jõuetuse suhtes, eriti kui nad nii-öelda tanki lüüakse ja neile määritakse pähe midagi, milles nad üldse süüdi ei pruugi ollagi. Samuti tekitab pahameelt, kui inimene püüab selgitada, et ta tahab lihtsalt neutraalne olla ja mitte pooli võtta, aga seda talle lihtsalt ei võimaldata. Raamatu alguses heatahtlikuna tundunud tegelased muutuvad järk-järgult aina enam antikangelasteks. Kes saab, see laseb jalga, kuigi kohalejääjad arvavad, et varem või hiljem tulevad nad ikka tagasi, sest "kuhu nad ka ei läheks, püsib neil meeles, et sellesse linna on maetud nende naba." Samuti on neid, kes jäävad ikka veel uskuma, et "õiglus lonkab, aga jõuab ikkagi kohale".
Üldkokkuvõttes oli raamat (sisu poolest) üpris masendav – on oravarattaid, kust välja ei saagi, ükskõik kui palju tavaline reainimene ka muutust ei ihkaks. Tegelikult piisaks talle ju ka lihtsalt sellest, kui ta rahule jäetaks, aga sedagi tahta tundub olevat liiga palju. Autokraatlik võim kardab inimestele vähestki autonoomiat anda, nii on see paraku alati olnud. Rahulikke inimesi, kes ainult vaikselt oma elu elada tahtsid, on Euroopa koondus- ja töölaagrid täis olnud.
Márquez on siiski meisterkirjanik ja on väga rahuldav, et Merilin Kotta on maha saanud nauditava tõlkega, kust saab lugeda, et "ainuüksi lõhnaõli kiiluvee järgi oleks ta ära tundnud kino omaniku, kui see tema juurde astus" või et "püsiva uduvihma all näis, nagu oleksid tänavad sillutatud äsja valmistatud seebiga". Või et valitsusevastaseid lendlehti "oleks võinud ära tunda kus ja millal tahes määratlematu jälje järgi, mille jätab ebaseaduslikkuse ärevus". Või kui kehtestatakse taas komandanditund, ütleb üks elanik: "See pidi varem või hiljem juhtuma. Kogu maa on vaid ämblikuvõrguga kokku traageldatud".
Ehk siis võib vist lõppkokkuvõttes siiski öelda, et ilusasti kirjutatud. Niimoodi ta mind ära ei võlunud kui "Sada aastat üksildust", aga Goodreasis 4/5 ikkagi.
teisipäev, 10. detsember 2024
František Jílek "Mees Vincist"
Jo Nesbø "Veresidemed"
Igal katastroofil peaks olema eelmäng. Sissejuhatus, hoiatus selle kohta, mis tulema hakkab.
/---/ Aga nii ei ole alati. Mõnikord paistab päike pilvitus taevas ja linnud sädistavad, kui sa taipad, et katastroof ei ole teel, see on juba juhtunud.
Varraku detsembriraamat. Aitäh!
Ma olen oma elus vist kahte Nesbø raamatut lugenud. Scandinavian noir on minu jaoks sedasorti žanr, mis balansseerib täpselt selle piiri peal, mida ma olen võimeline õuduse ja õõva arvestuses taluma. Mingist hulgast raamatutest alates jõudis see piir kätte ja hetkel on minu ja Scandinavian noir'i suhe täpselt selline, et kui, siis väga harva. Nüüd oli selle väga harva korra kord ja mõneks ajaks on sellega siis nüüd jälle rahu.
Nesbø muidugi kirjutab hästi, selles suhtes ei ole talle mingeid etteheiteid. Samuti tahan kohe hakatuseks kiita tõlget (Riina Hanso), sest ükskõik mille peale ma selle loo jooksul nina krimpsutasin, tõlge see polnud. Keeleliselt hea lugeda. Samuti on Nesbø ikkagi loo punumisel väga kõva meister, sest see 366 lehekülge läks suhteliselt kiire lennuga. Pealegi ei saa salata, et ma pidin eile õhtul vara magama minema, aga NII vähe oli veel lugeda ja nii ma siis jälle keskööni tiksusin. Filosoofilisemaid ja rahulikuma loksuga raamatuid ei ole probleem normaalselt magamamineku ajal käest ära panna, aga need krimkad...
Kindlasti on raamatusse hästi sisse põimitud psühholoogiline alateema – kui tugevad on ikkagi veresidemed? Ja kui neile üldse midagi saatuslikuks saab, siis kas see on väline surve või sisemine mädanemine? Lisaks tekib veel küsimus, mis saab siis, kui vennaarmastus hakkab romantilisele armastusele risti ette jääma. Kui ma päris sageli olen soigunud sellel teemal, et kirjanik on ülepeakaela kirjutanud, karaktereid pole välja arendatud, probleeme pole igast nurgast selgitatud, siis kõigi "Veresidemete" probleemide mitmetahulisuse kirjutab Nesbø vägagi rahuloldavalt lahti.
Meeldis ka see, et "Veresidemed" ei ole mingi tavaline whodunnit, sest who on algusest peale kõigile teada ja küsimused on hoopis milleski muus ja probleemid kusagil mujal.
Kui mul üldse midagi sellest raamatust kripeldama jäi, siis romantilises liinis oli minu jaoks natuke palju deus ex machina'id. Usutavust nappis, sest milline naine oleks nõus... Aga no mine sa neid naisi muidugi tea, eriti kui mees tuleb ja kuldne kuu on selgas, nagu on öelnud juba klassikud.
Muhekrimi ta ei ole, lugeda omal vastutusel, aga kindlasti on palju hullemaid raamatuid kirjutatud, kui asi õudusse ja õõva puutub. Ja kirjutatud on hästi ja huvitavalt. Selle žanri austajad loevad kindlasti ilma igasuguse soovitusetagi, aga soovitan muidugi jaa.
"Sa oled parim suur vend, kes minusugusel tolvanil olla võib." Ta ütles seda sellise soojuse ja siirusega, et pidin neelatama. Kui kaks elu on teineteisega nii läbi põimunud nagu meil, on võimatu kõike ühekorraga näha ja tunda. Sa võid keskenduda katkenditele, öelda "mäletad, kuidas", ja siis näib üheks põgusaks hetkeks, et eksisteerib ainult see juhtumine ja need tunded.
reede, 6. detsember 2024
Andreï Makine "Sõber armeenlane"
Hulk aastaid hiljem sain teada, et jutt oli pooleteisest miljonist hävitatud inimesest. Ja kui Vardan ka oleks seda sünget arvu oma jutus esile toonud, oleks see ikkagi ära kadunud teiste arvude, teiste hukkunute hulka: ligi nelikümmend miljonit surnut Venemaal revolutsiooni ajal ja pärast Stalini tapatalgutes, miljonid anonüümsed või mitte, kes hävitati natsilaagrites... Kui loendatakse miljonites, siis igasugune meeleliigutuse võime nüristub, siiraimgi soov kaasa tunda nõrgeneb. Ja ajaloolise uurimise tulemuseks saab tahes või tahtmatult analüüs, faktide kaalumine ja mõistuslik näitlikustamine, mis libiseb ohtlikult lähedale piirile, kust algab õigustamine.
Varraku novembriraamat.
Andreï Makine'i nimetamine Prantsuse kirjanikuks on
tegelikult mõneti tinglik. Ka teda tutvustav artikkel Vikipeedias alustab tema
nimetamisega Andreï Sergueïevitch Makine'iks, nii et ei raamatu pealkiri ega
tegevuspaik (Siber) ei peaks lugejale suur üllatus olema. Makine sündis
Krasnojarskis, aga kuna ta vanaema oli Prantsusmaal sündinud, õppis väike
Andreï (kes siis oli veel ilmselgelt lihtsalt Andrei) temalt juba lapsena nii
prantsuse keelt kui sai üht-teist teada ka Prantsusmaast endast. Kui 1987. aastal
avanes Makine'ile võimalus õpetajate vahetusprogrammi raames Prantsusmaale
minna, siis tagasi ta enam ei tulnudki, vaid palus asüüli ja see palve ka
rahuldati.
"Sõber armeenlane" jutustab loo 1970. aastate Siberist, kus kohalik lastekodupoiss sõbruneb põdura armeenlase Vardaniga, kes võlub teda oma erilisusega juba esimesest kohtumisest peale. Vardan viib ta enda poole koju, piirkonda, mida kutsutakse "Armeenia kuningriigiks". Inimesed, kes seal elavad, ootavad kiviviske kaugusel vanglas olevatele inimestele määratavat kohtuotsust.
Vähehaaval hakkab peategelasele, kelle nime me kunagi teada ei saagi (kuigi kuna Makine ka ise suure osa oma lapsepõlvest lastekodus viibis, võib aimata mõnetist autobiograafilisust), avanema uus dimensioon – on olemas inimesi, kes ei olegi üks suur nõukogude rahvus, vaid rahvas, kellel on pikk ja võimas ajalugu, aga sellest võimsusest ei ole enam järel mitte midagi. Vastupidi, saatuse vingerpussina on sellest võimsast rahvast saanud peaaegu äraneetud rahvas, kellelt on kõik võetud ja kes on langenud jõhkra genotsiidi ohvriks.
Huvitav, et juba teine raamat minu selleaastases lugemisvaras räägib Armeenia genotsiidist. Nii Piret Jaaks oma "Taeva tütardega" kui Makine selle raamatuga küll kirjeldavad mõlemad mingil määral ka tegelikke sündmusi, küll aga on nende fookus mõlemal millelgi muul. Piret Jaaks näitab naise emalõvilikku meelekindlust, kui on ka eriti ränkades oludes vaja laste eest seista. Makine räägib pigem läbi rahvusliku mälu, ja ka raamatu enda tegelastega juhtuvat ei "näita" ta otse, vaid ainult läbi tagajärgede. Hämmastaval kombel on see ehk veelgi liigutavam.
Vardan on kindlasti küpsem kui enamik temaealisi. Aga nõnda juhtub, kui sinu elu varjutavad krooniline haigus, mure vangistatud pereliikmete pärast ja rahvusliku ajaloo paine. Vardan põeb "armeenia haigust", mille ametlik nimi on pärilik vahemere palavik. Peale palaviku kuuluvad selle sümptomite alla veel põletik rindkeres, liigestes ja alakõhus ja kuigi tänapäeval on see hõlpsasti kontrolli all hoitav seisund, siis tol ajal paranemisvõimalus (ja sageli ka väljavaade normaalse pikkusega elu elada) puudus.
The Guardian ütleb, et Makine kirjutab kahekultuuriliselt,
ühendades oma Venemaa juured (kirjutab ta ju enamasti Venemaast) ja
prantslasliku kirjutamisstiili. Ma olen täitsa nõus, et Makine kirjutab nagu
prantslane. Kui ma just eile kirjutasin hispaaniakeelse kirjanduse fluidumist,
siis prantslased kirjutavad ikka pigem väga klaarilt, aga natuke filosoofiselt,
samas otsekohesusest hoolimata alati hea maitse piirides. Seega, täiesti erinev
raamat "Armumistest", mahuliselt isegi veel lühem, aga suudab ikka puudutada.
Raamatu on eesti keelde tõlkinud Malle Talvet. Ma ei suuda
hoiduda natuke kroonikalikust killust, et Malle Talveti abikaasa on Andres
Mustonen ja vend üks minu enda lemmikõppejõude Jüri Talvet. Siiani on meeles,
kuidas Jüri Talvet loengus meile iseenda tõlkes Quevedo luulet luges ja ma
mõtlesin, et huh, hästi tõlgib (ma ei mäleta muidugi, mis luuletus see oli, aga
ta oli ridadesse nii kõlaliselt kui rütmiliselt terve karja hobuste
kabjaplagina panna suutnud). Ju see on siis nendel perekonna viga. :)
neljapäev, 5. detsember 2024
Javier Marías "Armumised"
Leonardo Padura "Havanna tuuled"
Visadusega, mis oli õelam kui janu neljakümnendal kõrbepäeval, tõi tuul tema mälusoppidest pinnale musta liiva ja prügi, kustunud kiindumust...