laupäev, 6. jaanuar 2024

Leonardo Padura "Maskiball"

Goodreads ütleb, et ma alustasin "Maskiballi" lugemist 1. augustil 2023. Mäletan, et ega ta ei tahtnud mul sugugi edeneda, aga kuna lugemise väljakutse grupis on sel aastal üheks teemaks "Raamat, mida alustasid eelmisel aastal" ja muid selliseid mul ei ole, siis mõtlesin, et teeme ära. Tundub, et on ikka tõsi küll, et raamatu lugemise jaoks võib olla vale aeg ja õige aeg. Ma ei mäletanud absoluutselt ka seda osa, mis ma juba lugenud olin, niisiis alustasin päris otsast ja lugesin raamatu läbi kahe päevaga. Ja meeldis, kindlasti rohkem kui esimene Padura raamat, mida ma kunagi juba päris ammu lugesin. Tõe huvides tuleb tunnistada, et mul on nüüd Padura "Havanna kvartetist" loetud esimene ja kolmas osa, teine on mul tegelikult ka olemas ja kuna "Maskiball" meeldis mulle "Laitmatust minevikust" enam, on enam kui võimalik, et ma mingis lähemas tulevikus ka "Havanna tuuled" ette võtan. Raamatusari on huvitav sellegi poolest, et iga raamat on kirjutatud erinevasse aastaaega, talvest alates ilusti järjest. Seega oleme "Maskiballiga" jõudnud Havanna raskelt talutava kuumusega suvesse. 


Sarnasus sarja esimese raamatuga oli kindlasti see, et ka "Maskiballis" on krimilugu täiesti teisejärguline. Esiplaanil on taas Mario Conde ja tema maailmapildi avardumine, sest seekordne mõrv paiskab ta hoopis uude, geide ja transvestiitide maailma, mis 1980. aastate lõpu Kuuba konteksti silmas pidades ei ole üldsegi mitte see, millest väga palju räägitaks või mille peale nina ei kirtsutataks. Geidesse ja transvestiitidesse võib suhtuda kuidas iganes, aga kindel on küll see, et mõrvamotiivi see annaks igal pool, eriti veel Kuubal, kus mõnes mõttes nagu Venemaal enamasti kogu temaatika vaiba alla peitu pühitakse, Venemaal isegi väitega, et homoseksualismi nende riigis lihtsalt ei ole. "Maskiballi" kirjutas Padura küll 1994. aastal, nii et Kuuba näib praeguseks olevat tunduvalt vabameelsem – kui seesama 1980. aastate Kuuba ja ka Conde veel selle maailma poole nina kirtsutab, siis raamatu arenedes Conde suhtumine muutub ja peamine tunnistaja Markii jagab ka heldelt  1960. aastate Pariisi-reisi mälestusi, mis ka tema enda sättumust arvestades on väga avalikult värvikas. 


Ma ei kujuta ette, mida "Maskiballist" või teistest Padura raamatutest arvavad need lugejad, kes krimkasid põneva süžee pärast kümnete kaupa sisse ahmivad. "Maskiball" ei ole thriller, sest nagu ma juba ütlesin, põhiteema on raamatus hoopis teine. Mõrvalugu oleks nagu kauba peale. Lisaks juba mainitud temaatikale on see raamat ka väga kirjandus- ja teatrihõnguline, sest kõige rohkem infot saab uurija Mario Conde endiselt lavastajalt, kellele uurija ka lõpuks enda kirjutatud novelli näitab ja selle kohta temalt ka arvamust küsib. Kui Conde kunagi mingi suurema sigadusega hakkama saab ja ta politseist minema saadetakse, siis on tal minu arvates plaan B täiesti olemas, sest kirjanikku on temas kindlasti. 


Padura nüüd otseselt "minu" kirjanik võib-olla ei ole, küll aga tunnistan ma rõõmsalt, et ta kirjutab hästi, Maarja Paesalu on selle väga kenasti ära tõlkinud, nii et Toledo kirjastus on jätkuvalt üks kvaliteetsemaid kirjastusi Eestis ja selle kõige üle on mul väga hea meel. Ja lõpuks tänusõnad veel ka kirjastusele, kes mulle "Maskiballi" (juba ammu) kingiks saatis. Jõudsite ära oodata, ja jõudu "Havanna tuulte" blogi ootuseks! :) 






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Jon Krakauer "Hõredasse õhku"

Kolleegiväljakutse raamat, geograafiaõpetaja soovitus (sobivalt, nagu kohe mõistate).  Jon Krakauer on Ameerika ajakirjanik ja 1996. aastal ...