pühapäev, 8. jaanuar 2023

Ann Cleeves "Vaiksed hääled"

 Varraku detsembriraamat. 


Ühes lugejate grupis jõudsin juba väljendada arvamust, et ma olen nüüd järjest lugenud nii rammusat  vaimutoitu (Murakami, Powers, Doerr), et kui ma nüüd vahepeale mingit kerget salatit ei võta, siis mul tekivad seedehäired. 😁 Õnneks oli Varrak mulle just saatnud Ann Cleevesi ja see sobis minu kavasse suurepäraselt.


Tegemist on Vera Stanhope'i seeria neljanda raamatuga ja ma seda tellides juba vaikselt mõtlesin, et neid "Vera" seeriaid ma olen näinud ju omajagu ja et kas see on nüüd üks nendest lugudest, mida ma juba tean. Krimiloo puhul ei ole see kunagi hea algus, aga samas loen ma ka Poirot' ja Marple'i lugusid üle, hoolimata sellest, et mitte mingit uudist sealt tulemas pole. Umbes esimese peatüki lõpuks oli selge, et ma olen tõesti seda lugu telekas näinud, aga minu õnneks juba suhteliselt ammu, nii et ma küll aimasin, kes see pahalane on, aga ma polnud päris kindel ja raamatus ka ei saanud see enne päris lõppu selgeks. 


Kunagi keegi võrdles "Verat" ja "Sandhami mõrvu" ja ütles, et kui neid kaht seriaali vaadata, siis Sandhamis nagu paistaks kogu aeg päike ja "Veras" ei paista nagu kunagi päike. Tõsi on. Kogu üldine tonaalsus seal Northumberlandis on vesine, tuuline ja kõle. Ega "Vaiksed hääled" seda asja ei parandanud, sealgi oli lausa üleujutusega lõppenud vihma. 


Huvitav oli vaadelda ka seda, kas ja kuidas raamatu ja filmi Vera isiksuslikult erineda võiksid. Üldiselt küll tuli Brenda Blethyn kogu aeg silme ette, kuna kõik nagu klappis. Kulmu kergitasin ainult kohas, kus oli Verat kirjeldatud kui pikka ja jõulist kuju. Jõuliseks mängib Blethyn Vera kindlasti, aga pikk ta nüüd küll ei ole. See on muidugi pisiasi, mingeid häirivaid kääre ei olnud. 


Üldiselt on vist nagu ikka, et raamat oli parem kui film. Ükskõik kui hästi sa filmi ka ei teeks (ja kohalikku koloriiti annab seriaal ehk pareminigi edasi), siis ei ole seal võimalik näidata kõiki uurija või muude tegelaste mõttekäike, raamatus aga küll. Selles mõttes võib küll rahulikult tõdeda, et kuigi ma tõesti olin looga seriaali kaudu tuttav, siis avastamist õnneks oli küll ja veel. Kuid samas ei oska ma siiski öelda, kas ta nüüd nii hirmus palju parem oli, et ma Vera Stanhope'i lugusid veel lugeda viitsiks, eriti kui ma olen seda filmina näinud. 


Kõva Harju keskmine ja natuke peale ka. 







Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Ann Cleeves "Vaiksed hääled"

 Varraku detsembriraamat.  Ühes lugejate grupis jõudsin juba väljendada arvamust, et ma olen nüüd järjest lugenud nii rammusat  vaimutoitu (...