teisipäev, 27. detsember 2022

Margaret Atwood "Dancing Girls"

Ütleme nii, et mul on Atwoodiga omad suhted. On vähe kirjanikke, kelle puhul ma olen nõus "isegi novelle lugema", aga Atwoodile ma selle erandi siiski alati teen. Kuna novellid on nii lühikesed, siis tunduvad nad mulle sageli kas kiirustatud või pealiskaudsed või lihtsalt "jupid kuskilt keskelt", sest eellugu ja järellugu lahti kirjutada ei jõua. Ma olen ikka pigem romaani-inimene. 


Aga nagu öeldud, mulle väga sobib, kuidas Atwood kirjutab, ja kuigi ma isegi tema puhul eelistan kindlapeale romaane, siis ta novellid häirivad mind üldjuhul vähem kui mõne teise kirjaniku omad. 


"Dancing Girls" on kogumik, mille novellide peategelased on naised. Neid on väga erinevatelt elualadelt, aga kõigi nende ühine joon võiks olla rahulolematus eluga, vastamata armastus, soovimatus olla lihtsalt naised meeste maailmas. Kõik need jutud on kirjutatud 1970ndatel aastatel, kui maailm oli veel suhteliselt šovinistlikult üheülbaline, kuigi peatõstjaid ju oli. Kuid jah, novellikangelannad on rahutud ja rahulolematud hinged. Ei saaks öelda, et nad kõik ka just eriti mässumeelselt endale mingit muud elu ja maailma luua üritaksid, aga ega neile seda ei saa vist ka lõpuni süüks panna, kuna 70ndatel ei olnud kerge näha, kuidas ja kuhupoole õieti murda. Ja õigupoolest ega me tegelikult ei tea ju ühegi loo puhul, mis sai pärast seda, kui Atwoodi jutulõng katkes. Alati võib ette kujutada, et kõik lõppes hästi, kuigi nende novellide üldine tonaalsus pigem soosiks kui mitte just vastupidist (sest ega meie elud ei lõpe ju alati mingi tohutu edu või kohutava krahhiga), siis pigem seda, et kõik jääb just nii, nagu see on. Nagu ütles üks "Tujurikkuja" laul eestlaste kohta: kõik me kannatame ära... 


Kui ma nüüd peaksin kuidagimoodi kirjeldama Atwoodi kirjutamisstiili, siis vähemalt selle kogu põhjal võiks öelda "jahedalt intelligentne". Sageli õhkub ridade vahelt kirjaniku poolehoidu või antagonismi, aga Atwood nagu lihtsalt vaatleb ja annab must-valgelt edasi.Ta saab oma kangelannadest aru küll, aga mingit erilist poolehoidu ta nende vastu ka üles ei näita. Midagi erilist nagu ei juhtu (kuigi mingi väike intriig alati muidugi õhus on), inimesed on väga lihtsad ja lihtsate elukäikudega, aga võib-olla just see annab võimaluse paljudele lugejatele nende tegelastega samastuda ja mõelda end nende asemele. 





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Ann Cleeves "Vaiksed hääled"

 Varraku detsembriraamat.  Ühes lugejate grupis jõudsin juba väljendada arvamust, et ma olen nüüd järjest lugenud nii rammusat  vaimutoitu (...