pühapäev, 30. oktoober 2022

Khaled Hosseini "The Kite Runner"

Juhtub suhteliselt harva, et Goodreadsis mõni raamat minult 5/5 saab. Aga ta sai. 


Khaled Hosseini sündis Afganistanis, kuid pere kolis isa diplomaadistaatuse tõttu Pariisi, kui Hosseini oli alles laps. Ühel hetkel pidi pere koos nüüdseks 15-aastase Khalediga tagasi koju kolima, aga kommunistliku riigipöörde tõttu taotlesid nad hoopiski Ameerika Ühendriikidest asüüli. Taotlus rahuldati, noorest Khaledist sai meedik, aga ise on ta oma arstiaastaid võrrelnud vanemate poolt organiseeritud abieluga. Õige varsti pärast esimese raamatu ilmumist jättis ta arstikarjääri sootuks ja keskendus lugude jutustamisele. 


Kuigi Afganistanist ära kolides oli ta tõesti alles laps, siis ometigi on ilmselge, et kodumaa oma probleemide ja valudega on sügaval tema südames, kuna kõigi tema raamatute peategelane on afgaan. "Lohejooksja" (eestikeelse tõlke autor Helje Heinoja) on raamat Amirist, ja kuigi Amiri ja Hosseini enda elukäigud just liiga sarnased ei ole, ütleb Hosseini eessõnas ikkagi, et mida edasi see jutt arenes, seda enam hakkas Amir tema endaga segamini minema. 


"Lohejooksjas" on probleemteemasid mitmeid. On poiss, kes kasvab emata. Tema parim sõber on "alamast" hõimust ja pealekauba Amiri teener. On isa, keda austavad ja armastavad kõik, kuna ta paneb kõiki tähele ja aitab inimesi enda ümber, aga kes ei suuda saavutada lähedust oma ainsa pojaga. On kiusajatega rinda pistmist. On pettumist iseendas, sest sõber saab reedetud. On sõda, sellega vältimatult kaasnev pealekaebamine, põgenemine ja põgenikuna elamine ning tõdemus, et alles nüüd, mil enam mitte midagi endisest hiilgusest enam alles ei ole, on isa sulle kättesaadav. Ja siis jääd sa temast lihtsalt ilma. 


Ma lugesin seda raamatut südamevaluga. Ilmselt on neid juhuseid maailmas olnud lugematul hulgal, et lapseeas juhtub midagi, milles laps end süüdistab ja mida edasi lähevad nädalad, kuud ja aastad, kasvab ka süütunne, kuigi iga normaalne täiskasvanu oleks ilmselt suutnud talle selgeks teha, et ta poleks saanud juhtunusse tegelikult mitte midagi parata. Küll aga on tema edasised valikud sellised, et  lunahind, mida ta pärast kõige selle eest maksma peab, äärmiselt kõrge. 


Hosseini tekst lihtsalt voolab. Lihtne, täpne, mõjuv. Ei ole ühtki teemat, mis kuidagi "pooleli" jääks. Afganistani laste meelistegevusest – lohelennutamisest ja "lohejooksmisest" (termin, mille Hosseini ise välja mõtles) – saab kuni raamatu viimaste lehekülgedeni välja vabaduse ja vabanemise sümbol. Ja kuigi raamatul ei ole mingit happy end'i, siis ometigi lõpeb see millegi võib-olla isegi olulisemaga. Selleks on lootus. 








Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Sōsuke Natsukawa, Natsukawa "Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid"

"Aegade hämarusest meieni jõudnud raamatutes on peidus suur vägi. Kui selliseid võimsaid lugusid loed, siis saad neist endale kindlamee...