Neljapäev, 4. august 2022

Colette "Claudine in Paris"

 Claudine'i-raamatute teine osa. Kuna neid eesti keeles pole, siis kirjutan ka sisust natuke julgemalt.


Claudine on lõpetanud kooli ja isa otsustab, et oma uurimistöö pärast peab ta Pariisi elama minema. Claudine'i jaoks on see väga halb uudis, sest ta armastab oma koduküla Montignyd ja Pariisis elamine ei kutsu teda karvavõrdki. Ka pärast kolimist on tal väga keeruline suure linnaga harjuda. Pariis koliseb, inimesi on palju, majad on koledad (oijah, kuidas ma tahaksin temaga vaielda, minu meelest on Pariisi "ühetaolised" majad imeilusad), ja lisaks "I find that 'fresh eggs' in Paris have a peculiar taste of printed paper." 


Ja ega tal pole ka ju Pariisis kedagi peale armastatud kass Fanchette'i, teenijatüdruku ja armastava, aga hajameelse ja mõtetes kogu aeg kuskil mujal (nälkjate juures) oleva isa. Vaikselt hakkavad nad läbi käima isa õega ja tuleb välja, et tema tütar on küll surnud, aga lesk ja poeg on täiesti olemas. Vähehaaval saab Claudine nendega sõbraks ja kuigi noor Marcel haugub küll nii-öelda vale puu all, siis neljakümneaastane lesk Renaud on täiesti roogitav räim, ja Claudine teatab, et "I have seen that man exactly five times; I have known him all my life."  


Nagu ka sarja esimeses osas, ega väga palju muud ei juhtugi. Suurem osa raamatust on Claudine'i meeleseisundi ja mõtete kirjeldus. Elevust toob korraks raamatusse küll kohtumine koolisõber Luce'iga, kes on kodust vehkat teinud ja laseb end vanaldasel kaugemal sugulasel ülal pidada, loomulikult teatavate teenuste eest. Aga kuna Claudine otsustab, et Luce on seega täiesti põhja langenud, siis sellisega tema enam läbi käia ei taha. 


"Claudine Pariisis" on natuke sirgjoonelisem arenguromaan kui esimene osa. See ei ole nii hüplik juhtumiste kirjeldus, kus peaaegu mitte midagi mitte kuhugi ei edenenud, välja arvatud see, et tüdrukutel sai lõpueksam tehtud. Siin võib ikkagi märgata, kuidas Claudine muutub maatüdrukust nooreks suurlinnadaamiks. Ja kuna tal pole ka karja tüdrukuid ümber, keda kiusata, siis pole tal muud võimalust kui keskenduda sõpruse arendamisele noore Marceliga ja avastada, et hea sõber on suur and. Samuti ei saa mööda vaadata väikestest detailidest, näiteks kirjutab Colette möödaminnes, kuidas mehed tänaval üksi kõndiva Claudine'i ahtrit näpistavad, aga Claudine nendele kohe vihmavarjuga mööda pead mõõdab. Kombekad naiskirjanikud selliseid üksikasju kindlasti raamatusse sel ajal ei raiunud, aga Colette'ile a) käib selline käitumine närvidele ja b) ei karda ta sellele tähelepanu juhtida, et see ei ole okei. Eks realism ja jätkuvalt oma ajas üllatuslik avameelsus Colette'ist nii olulise kirjaniku tegidki. Ja ma pean tunnistama, et kuigi siin jätkuvalt mingit kirjanduslikku tulevärki otseselt pole, siis ometi tahan ma juba kolmanda raamatuga algust teha, et vaadata, mis nüüd siis edasi saab ja kui palju see Colette'i enda eluga haagib. 




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Lucia Berlin "Koduabilise käsiraamat"

Kõigepealt saadan teele tervituslehvituse Toledo toredale tiimile. Raamatuid valida nad oskavad, seda tuleb tunnistada.  Üks koduabiline sea...