Pühapäev, 13. veebruar 2022

Urmas Vadi "Hing maanteeserval"

Urmas Vadi novellikogu "Hing maanteeserval" oli suurepärane lugemismaterjal, aga blogimist olen edasi lükanud, kuna seda polegi kogu selle vahva lugemise peale nii lihtne teha. Võib-olla on sellel oma osa ka just loetud Kõomägi raamatul, mis on samamoodi novellikogu ja stilistilise külje pealt suhteliselt sarnane - paljuski tahaks kirjutada suhteliselt samu kommentaare. Alustades sellest, et ma olen ühte sama autori raamatut juba lugenud - Vadi puhul oli selleks "Neverland", mis ei olnud tema novellidest väga erinev, lihtsalt nüüd oli tema tekst lühivormi kokku pressitud ja selle võrra rammusam. 

Alustame seekord raamatututvustusest. 


"Oma uues novellikogumikus nendib Urmas Vadi, et tahame või ei, kord avastame end maanteeservalt ja küsime, kuhu jäi meie hing? Ja kas armastus kestab kauem kui elu? Aga kirjandus? On meil üldse hingesugulasi? Kas keegi püüab meid kinni, kui me kukume? Mis meist maha jääb? Mida näitab mu sisemine kompass? Võin ma täna teie juures magada?" – Nii võib lugeda raamatupoodide netilehekülgedelt. 


Tutvustusest kumab suhteliselt selgelt läbi hinge müümise teema ja peab tunnistama, et loometegelaste – näiteks kirjanike – puhul võib see küsimus teravalt tõstatuda küll. Näiteks jookseb ühes jutus erepunase niidina originaalsuse lõng. On küla, kus elavad ainult kirjanikud, ja kopeerimine on keelatud umbes sama kõvasti kui nõukogude ajal valitsusevastased pamfletid. Kui keegi õnnetu laenutab alevi raamatukogust Baudelaire'i "Kurja lilled", on tema naine sellest nii heitunud, et annab mehe ise külavanemale üles. End võõrast tekstist mõjutada laskmine saab kurjasti karistatud ja tahes-tahtmata tulevad meelde kõik need kümned korrad, kus keegi väidab, et üks või teine (euro)laul on teise pealt maha viksitud. Kahjuks muidugi päriselus originaalsus alati ei maksa, sest peale mainstream'i on võimalik olla kas originaalne või veider, ja alati pole neil kahel väga vahet. Ja sellega see lugu isegi veel ei lõpe. 


Või siis lugu, kus tegevus toimub ühel väga neutraalsel Läänemere saarel loomemajas, kus peategelaseks kirjanik Urmas. Tema saab hakkama sellega, et viskab sellesse patoloogiliselt rahulikku majja tõelise Molotovi kokteili – ta julgeb kritiseerida kaaskirjaniku luulet! Kas tohib olla loomeinimese vastu kristalselt aus? Või tuleb kaaskirjanikku suhtuda nagu pereliikmesse, keda peab vankumatult ja vastuvaidlematult alati kõiges lihtsalt toetama ja kiitma? Ja ka see lugu sellega veel ei lõpe. 


Kõik pole päris literaadilood ka. Näiteks on kogus lugu, kus inimene tuleb teisele appi lihtsalt aeda korda tegema, aga teatab, et "see vajab kompleksset lähenemist" ja lõpetab sellega, et korraldab kogu aiaomaniku elu ära, kaasa arvatud raamaturiiulid, ja kui omanik lõpuks julgeb end kokku võtta ja küsida, mis värk on, siis selgub, et nad on juba nelikümmend aastat abielus olnud. Olgem ausad - selliseid natuke hädiseid mehi ja naisi, kes kõik enda hoolde ja organiseerida võtavad, on nii Eestis kui mujal maailmaski küll ja veel. 👩


Kuna tegemist on siiski novellikoguga, siis sellist ühest kokkuvõtet ongi keeruline teha ja kõigist lugudest omaette eraldi pole ka mõtet rääkida. Võib-olla saab küll üldistavalt öelda, et Vadi on selline natuke vähem kontsentreeritud Kõomägi. Temaatika ja stiil on piisavalt sarnased, aga päris nii reljeefseid olukordi kui "Perifeeria kangelastes" Vadil siiski pole. "Hing maanteeserval" on mõnus ja rahulik raamat, mis just otseselt ei raputa, aga jätab kindlasti oma vaikse, kuid kindla jälje lugemismällu. 







Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Janet Skeslien Charles "Pariisi raamatukogu"

Selle raamatu kaas oli nii tugevasti kutsuv tuluke, et hoolimata kodusest kasvavast raamatuvirnast soetasin ma selle endale täiesti mõistuse...