Pühapäev, 9. jaanuar 2022

Taiye Selasi "Ghana Must Go"

See oli üks selline veider raamat, et kindlasti oleks ta Goodreadsis võinud saada ka neli punkti viiest, aga kuna mingil minaeiteamis põhjusel ma üldse eriti ei suutnud sellega haakuda, siis panin kolm. 


Iseenesest on loos kihte kui palju ja tegelikult on see ikkagi ju hästi kirjutatud. Endise kirurgi Kweku Sai elukäik on keeruline - nimelt on ta küll olnud täiesti väljapaistvalt hea kirurg, aga vastu oma tahtmist sattunud olukorda, kus teda mõjutatakse tegema juba ette lootusetut operatsiooni. Operatsioon luhtub ja Kweku jääb tööst ilma. Selle asemel, et naisega ausalt asja arutada või oma töökoha eest võidelda, tõmbab Kweku saba jalge vahele ja läheb lihtsalt kodust minema, Ameerikast tagasi Ghanasse haavu lakkuma. Tema imeilus naine jääb nelja lapsega üksi. 


Kui Kweku sureb, saab pere Ghanas matusteks kokku - selleks ajaks pole mõned neist üksteist juba aastaid näinud. Pereema elab selleks ajaks juba Ghanas, ja kohale saabuvad kõik - vanim vend oma naisega (mõlemad sama väljapaistvad kirurgid kui Kweku oli olnud), kaksikud (kes on oma elu varjutanud tõelist tragöödiat aastaid saladuses hoidnud, nii et ema ka ei tea) ja noorim üliõpilasest tütar, kes oma ema viimati nähes temaga nii tülli läks, et ema kolis tütrele enam sõnagi lausumata Ghanasse. 


Ühesõnaga, seal peres on varje ja ängi rohkem kui viie pere jagu. Aga nagu ikka juhtub, siis matused on üks koht, kuhu minemata jätta ei saa, inimesed peavad üksteisele silma vaatama ja see annab võimaluse suud puhtaks rääkida ja mingis mõttes minevikuga rahu teha. 


Nagu näha, siis psühholoogiliselt ja sügavuse poolest on raamat selline, et Goodreadsi keskmine on 3,85/5 ja see on ilmselgelt ikkagi väga hea keskmine. Ma ei teagi, mis mind häiris, aga minu jaoks oli väga lihtne lugemist katkestada ja pigem kohusetunne, mis sundis uuesti jätkama. Võib-olla oli asi selles, et tegevus hüppas aastakümnete vahel ja mu aju ei viitsinud väga orienteeruda, et kus me nüüd selle ajajoone peal siis oleme. Kui oleks algus olnudki Kweku surm ja siis hakanud vaikselt otsast kerima ja uuesti matusteni tagasi jõudnud, siis oleks võib-olla olnud kergem. Aga see pendeldamine sinna-tänna tegi mulle ilmselt tuska. 


Nii et aasta esimene raamat mingit rõõmsat müügimist otseselt esile ei kutsunud, aga võib-olla on see ikkagi pigem minu aju sättumuse probleem kui raamatu viga. 



 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

A. G. Barnett "Invitation to Murder"

Lugesin raamatu läbi ja alles siis avastasin üllatusega, et autor on mees. Kuidagi naiselik raamat tundus, kuigi ega mul tegelikult midagi s...