laupäev, 12. september 2020

Nadine Gordimer "July's people"

 Ja taas kord tänu Hollandi postituvidele ja armsale Raamatukupjale!


"July's people" on lugu apartheidi lõpust Lõuna-Aafrikas, küll aga on see kirjaniku täielik fantaasia, kuna Gordimer kirjutas raamatu enne apartheidi tegelikku lõppu. Tema loos hakkavad mustad valgete vastu mässama, võtavad Johannesburgi üle ja see paneb alguse kodusõjale. 


Raamatu peategelased, valge perekond eesotsas pereisa Bami ja ema Maureeniga, on sunnitud Johannesburgist põgenema ning andma end omaenda teenri July armu alla - July viib nad oma kodukülla varjule. 


Võib juba arvata, et ei ole kerge Aafrika savihütikeses hakkama saada, kui oled harjunud elama suures majas ja sul on olnud teenrid. Aga Maureen ja Bam annavad oma parima - Maureen käib naistega söödavaid taimi korjamas, Bam meestega jahil. Nende kolm last kohanevad kiiresti ja saavad kohalike lastega sõpradeks, nii nagu see päriseluski lastega ikka on. 


Kogu see asi on nagu üks segane ümberpööratud reaalsus, kus viimsed saavad esimeseks ja esimesed viimseiks ning endised peremehed sõltuvad täiesti oma endise alluva heast tahtest. Pealegi kardavad valged pidevalt oma elu pärast ning nad ei julge jõest kaugemale minnagi. 


Omaette sümboliks saab perekonna pikap, mille July pere suureks meelehärmiks "üle võtab". See on küll ainus loogiline samm, kuna valged ei saa ju nagunii turule või poodi minna, kuid mina nägin selles küll järjekordset võimuvahetust - kellel pikap, sellel võim, sest rattad annavad ju vabaduse minna ja tulla. Kõige eelneva tõttu ei ole ma absoluutselt nõus raamatu tagakaanel oleva lausega, nagu kirjeldaks Gordimer seda, kuidas Smaleside perel Julyga võrdselt elades läheb. Kohe kindlasti mitte pole nad võrdsed - võõras kontekstis elades pole kohalikega võrdne keegi, seda olen ma Senegalis omal nahal tunda saanud. Isegi see ei loe, kellel on rohkem raha. Kohalik on alati võrdsem. Tagatipuks varastatakse ära ka Bami püss, nii et temal pole enam nagu mitte midagi. 


Raamat lõpeb sellega, et üle jõe maandub helikopter ning Maureen kahlab jooksujalu läbi jõe helikopteri poole. Üksi, ilma oma perekonnata. Teadmata, kas helikopteris on päästjad või vaenlased. 


Gordimer on selle kirja pannud stiilis, mida ühel õpetajal kooliaasta alguse segaduses üldse kerge lugeda pole. Tekst jookseb ühes joas, dialooge eristab muust tekstist vaid mõttekriips ja kohati oli keeruline aru saada, kes isegi räägib. Ma olen üsna kindel, et kui ma oleksin raamatu pealkirja kuulda võtnud ja näiteks juulikuus seda lugenud, poleks see nii keeruline ülesanne olnud. See on järjest lugemise raamat, mitte selline, mida loed mõne lehekülje kaupa, sest aega lihtsalt rohkem pole. Ehk siis - soovitan, kuid lugege siis, kui teil tõesti aega on. 






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Gabriel García Márquez "Augustis kohtume"

Varraku märtsiraamat.  Gabriel García Márquez on ilmselgelt kõige tuntum selle poolest, et kirjutas raamatu "Sada aastat üksildust"...