Huvilistele ütlen kohe ära, et raamat on tõlgitud ka eesti keelde ning seda saab otsida pealkirjaga "Häbi" - tõlkija Vladimir Indrikson, värsside tõlkija Harald Rajamets. Kuna ma ise lugesin seda inglise keeles, ei oska ma eestikeelset tõlget mitte mingil moel kommenteerida, aga olemas ta on.
David Lurie on frivoolsete elukommetega inglise keele professor. Kuna ta regulaarprostituut keeldub temaga päris suhet loomast, võrgutab ta alustuseks ära sekretäri (kui paremat ei saa, kõlbab klišee ka, eksole) ja siis hakkab taga ajama üht oma tudengitest. Ja mida mehele ei anta, selle mees võtab. Kasvõi vägisi. Kui see karutükk välja tuleb, keeldub Lurie mingilgi kombel vabandamast, sest tema arvates on oluline elada nii, nagu kirg küsib. Skandaali tulemusena jääb Lurie oma tööst ilma ja lahkub ülikoolist, saba jalge vahel.
Ta suundub oma tütre juurde maafarmi, et aeg maha võtta. Machomees nagu ta oma arust on, leiab ta iroonilisel kombel, et ta tütar ei olegi meestest ülepea huvitatud. Ja kui häbiks juba läks, siis vägistab kamp mustanahalisi Lurie tütre ära (sellesama rünnaku käigus pannakse Lurie ise põlema, õnneks pääseb ta suuremate vigastusteta) ja lõpuks abiellub Lucy ühe kallaletungija sugulasega. Mehega.
Kõige selle tulemusena on üsna loogiline, et raamatu lõpuks on Lurie üpriski resigneerunud mees, aga ma kirjutan seda üsna mõtlikult. Resignatsioon nagu ütleks, et inimene on tohutult kannatanud ja oma kurjale elusaatusele vastu pannud jne. Aga Lurie puhul ma ei teagi, ega tal polnud algusest peale mingeid erilisi emotsioone. Tundub, et ta võtab iga järjestikust lööki mitte küll kergelt, aga emotsionaalse õlakehitusega. Võta nüüd kinni, kas see on stoilisus või tuimus. Mina kaldun teisele variandi poole, sest raamatu algusest peale on ta pigem siiski hedonist, kellel pole sooja ega külma sellest, mida näiteks tunnevad naised, keda ta ära kasutab.
Coetzee kirjutab hästi tihedalt. Võib-olla see on üks asi, miks ma kohe peale lugemist klaviatuuri klõbistama ei hakanud - vaimutoit oli nii rammus, et vajas natuke seedimist. Ka lugemine ei olnud kiire, sest iga rida vajas läbi mõtlemist ja kaalumist. Tundus, et oleks reetmine lugemisse vähem panustada kui autor kirjutamisprotsessi. Ega ma ei jõua siingi kõike analüüsida, koerad ja Lurie hilisem suhe jne...
Ja kui nüüd minna üldisema tausta juurde, siis toimub tegevus apartheidi-järgses Lõuna-Aafrikas. Ilmselt võiks ja ehk peakski seda meeles pidama, kui mustanahalised vägistajad leiavad endale õigustuse, et valged (nagu Lucy) on neid rõhunud jne. Iga must tahab maksta kätte ükskõik millisele valgele. 29. juunil 2020, pärast George Floydi surmaga käivitunud ohjeldamatuid massirahutusi, ei näe ma palju erinevust. Üldistamine teeb palju kurja.
Kindlasti pole "Disgrace" või "Häbi" kerge raamat lugeda üheski keeles. Kindlasti pole see ka lugu, kus headus võidab kurjuse või keegi ratsutab õnnelikult päikeseloojangusse. See pole ka moralistlik raamat, et vaata, kui sa oled paha, siis saabub suur häbi. Jah, Lurie kaotab tänu oma tegudele töö, aga kõik ülejäänu ei ole otseselt tema elutegevusest sõltuv. Aga jama ajab ikkagi jama taga.
Kokkuvõtteks - see on tõsine tükk ja selliseid raamatuid on tegelikult igale pühendunud lugejale aeg-ajalt vaja. Elu pole ainult lust ja laulupidu.
