Noor Louisa Cannon on Londonis oma onuga hädas, kuna viimane tahab oma võlgade kattekst tüdrukut müüma hakata. Õnneks õnnestub tal rongist putku panna ja kuidagimoodi jõuab ta ka oma sõbranna tuttavate juurde ja pakub end seal lapsehoidjaks.
Pereelu kõrvalt aga selgub, et lahendamist vajab ka Louisaga samas rongis sõitnud halastajaõe mõrvalugu, sest ootamatul kombel on õde natuke seotud ka Mitfordide perega, kus Louisa lapsi hoiab.
See oli mõnus ja rahulik lugemine. Autor ei ole komplikatsioonidega üle pakkunud. Louisa onu tekitab kõige rohkem pinget ja see pole ka liiast. Londoni ja vana hea Inglismaa miljöö on hästi tabatud ja igasugused väikesed lembeliinid on pretensioonitult nunnud.
Krimilugu ise on ka täitsa piisavalt pinget pakkuv, on jälgi ja valejälgi ja lõppkokkuvõttes läks lehtede keeramine täitsa sujuvalt. Väike tore nõks on selle juures see, et autor kirjutas mõrvaloo päriselust maha - Florence Nightingale Shore mõrvati päriselt ja täpselt selle nime all ja samas situatsioonis sureb ta ka raamatus. Kui nimi teile põhikooliaegsest inglise keele õpikust tuttav ette tuleb, siis see pole küll SEE Florence Nightingale, küll aga SELLE ristitütar. Päriselus jäi mõrvalugu lahendamata ja autor mainib ka järelsõnas, et kogu loos lahti rulluv lahendus on puhas fantaasia vili.
Mingi selline väärtkirjandus see pole, et võiks jääda ridade vahelt mingit metafüüsikat lugema, aga sellele autor ka ei pretendeeri. Ajaviiteloona täiesti kvaliteetne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar