"This is what I did" on raamat, mille pealkirigi annab juba mõista, et peategelasel on mingi patt või mure minevikutaagana kaasas. Vanemad on kolinud, et poeg minevikutaagast välja tuleks ja saaks uue algusega paremini minema. Kahjuks aga on uues koolis saadud hais ninna, et mingi jama eelmises elukohas oli. Kuigi täpselt ei teata, mis see on, ujub lugu siiski välja, kuigi keegi jätkuvalt ei tea, kas see on nüüd see päris lugu või siiski mitte.
Muidugi on inimlik, et skandaal puhutakse kiiresti suureks. Kuid sellega kaasneb ka kiusamine - ja me ei räägi siin lihtsalt tõrjutusest ega koledatest nimedest. Ma räägin süstemaatilisest ja füüsilisest kiusamisest, mis iseenesest ka ei ole üldse mitte ebarealistlik. Eks ole ju Eestiski kuulda olnud päris hulludest juhtumitest ja nii mõneski riigis on selline kiusamine päris tavaline, kui artikleid lugeda.
Noorteraamat nagu noorteraamat ikka - draamat on palju nagu teismeliste maailmas ongi ja ilmselt nagu hea kirjandustava noorteraamatult nõuab. On ka häppi end, nagu hea noorteraamatute kirjandustava ka ilmselt nõuab. Meeldis, et see polnud ka mingi pastakast imetud lahendus, mida oleks raske uskuda. Võib-olla õpib mõni noor sellest raamatust, et olgu asjad nii hullud kui tahes, kui asjad vanematele või usaldusväärsele sõbrale lihtsalt ära rääkida, hakkavad asjad lahenema.
Täiskasvanu jaoks seal palju muidugi polnud, mille peale vaimustusest müügima hakata, aga see polegi nii mõeldud. See on noorteraamat ja sellena on ta täiesti loetav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar