teisipäev, 24. oktoober 2017

Kazuo Ishiguro "An Artist of the Floating World" ("Hõljuva maailma kunstnik")

Härra Nobelipreemia isiklikult.

Tegelikult ma ei teagi, millal ma ilma Nobelita Ishiguro juurde jõudnud oleksingi. Kunagi ilmselt ikka. Tellisin RR-st korraliku kolmeraamatulise portsu ja see on siis esimene pääsuke nende hulgast. Mõtlesin, et loen neid kronoloogilises järjekorras, nii et "Hõljuva maailma kunstnik" (eesti keelde tõlkinud Maarja Kangro, muuseas) on üks tema esimesi teoseid, aastast 1986. Eks see üks pigem filosoofiline küsimus ole, kas Ishigurot võib endale pidada pigem Jaapan või Suurbritannia, aga kuna ta ikkagi Jaapanis ainult sündis, siis eks ta ikka Briti kirjanik on.

Nagu ma arvasingi, kuulub ka Kazuo Ishiguro selliste mõtlike kirjutajate valdkonda. Sisu seda muidugi ka soosib, kuna tegevus toimub sõjajärgses Jaapanis ja idamaalased ei ole juba loomuldasagi sellised homeerilised tõmblejad nagu meie siin. Kõigeks on aega, kõike võetakse rahulikult. Vanemaid austatakse, kuigi ausalt öeldes lastega olid nad seal küll palju lubavamad ja kannatlikumad kui meie. Mina oleks mõnes olukorras ammu juba ära nähvanud. Ja ka peategelase tütred, kes muidu kõnepruugis tunduvad kõigiti aupaklikud, ütlevad ikka ära ka, kui midagi öelda on.

Kunstnike elu tollases Jaapanis oli täitsa veider. Seal olid lausa firmad, kes võtsid karja kunstnikke tööle ja need siis tootsid terve virna teoseid, et tähtajaks ports valmis saaks. Kellel vedas, jäi mõnele paremale kunstnikule silma, kes ta siis endale õpipoisiks ja enda juurde elama võttis. Nii läks ka üdiandeka peategelasega, kes küll sõjaeelses tuhinas poliitikaga liigselt kaasa läks ja propagandistlikke teoseid maalima hakkas. See omakorda tähendas, et kui sõda läbi sai ja hakati hukkunuid kokku lugema, siis oli ta jälle põhimõtteliselt reetur... Millest moraal - kui juba poliitikasse nina topid ja mõnesse suurde ideesse kiindud, siis tuleb olla valmis selleks, et igavesti see ei kesta.

Hoolimata kõigest - peale sõja ja nurjunud karjääri lisandub siia ka veel poja ja abikaasa surm - säilitab Ono positiivsuse, võtab selgesõnaliselt vastutuse oma minevikus tehtud vigade eest ja see omakorda jätab talle ta väärikuse ning teiste lugupidamise.

Mulle väga meeldis, tõepoolest. Sellised mõtlikud ja rahulikud teosed viivad sind märkamatult sellesse maailma, kus tegevus toimub, ja nii sa seal siis oled ja vaatad, kuidas sinu silme ette maalitakse üks pilt teise järel.

Ja raamat ise on lihtsalt imeliselt ilus! Vaadake ise!



Ruth Ware "Proua Westaway surm"

Kui oled just saanud täiskasvanuks ja elanud kogu elu üksikvanemast emaga, kui kaotad ema autoavariis ja oled sunnitud elama vaesuses, isegi...