reede, 23. juuni 2017

Urmas Vadi "Neverland"

"Neverlandi" juurde suunas mind sõber Kadri Muhust. Hästi tegi.

See on jälle üks nendest raamatutest, mille tagakaant kinni pannes jääd seda vaatama ja mõtled tükk aega, mis see siis nüüd oli.

Raamat algab nagu raamat ikka - on mingid peategelased, kuskilt midagi hargub, on mingid täitsa tavalised konfliktid. Ja siis läheb äkki andmiseks. Kõigele keeratakse mingi erakordselt vintis vint peale ja raamatu lõpus toimub kuidagi samalaadne efekt sellega, kui mingile asjale keerad ja keerad ja keerad muudkui pinget sisse ja siis lased selle lahti ja kõik läheb mingi vallanduva jõu tõttu ebemetena lendu. Sina vaatad nendele ebemetele kuskile universumisse järele, käed jõuetult rippu.

Vadi ütles ise ühes intervjuus "Sirbile" just "Neverlandi" kohta, et kirjandus peaks olema selline, mis pole kirjutatud ema silmadele. Eks ta enamvähem selline on ka - on kõike, piinliku groteskini välja.

Kaitseliidule ei suuda ma vist enam iial mõelda ilma, et mulle Roman ja tema mäger silma ette ei tuleks.

Ja ma pole päris kindel, kas ma enam kunagi "Kuritööd ja karistust" loen. Kui, siis kindlasti mitte samamoodi nagu varem, kindlasti mitte ühegi kirve vahetus läheduses...

Lisaks annan ma pühaliku tõotuse, et ma ei vooli leivast mitte üht kujukest.

"Neverland" on väga hästi kirjutatud raamat. Seda on hea lugeda ja kindlasti kuulub ta värskema Eesti kirjanduse paremikku. Kõike, mida üks hea raamat tegema peab - ärritama, panema kaasa tundma, muretsema jne - see kindlasti ka teeb.




Ruth Ware "Proua Westaway surm"

Kui oled just saanud täiskasvanuks ja elanud kogu elu üksikvanemast emaga, kui kaotad ema autoavariis ja oled sunnitud elama vaesuses, isegi...