pühapäev, 26. märts 2017

Käty Gavriilidis "Minu Küpros. Põsemusid ja päike."

Minu kolmas minu-raamat. Esimene neist oli Justin Petrone'i "Minu Eesti" ja teine Kätlin Hommik-Mrabte "Minu Maroko". Ma ei ole olnud väga aldis neid lugema, kuna kohe pärast minu naasmist Eestist tunti sealt kirjastusest huvi raamatu vastu "Minu Senegal". Siis nad otsustasid, et nad seda ikkagi ei taha. Jäigi soiku ja nüüd passib ja ootab oma järge, kuigi hiljuti nad jälle natuke nagu tahtsid, aga mul on nii jube kiire olnud. Võibolla nüüd Käty ehk inspireerib mind kuidagimoodi, et suvevaheajal kuskilt see poolik fail kuskilt ajaloo hõlmast üles kaevata ja poolelijäänud asi ära lõpetada.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma ju praegu rääkida, sest Käty raamat on valmis, täitsa valmis. Tellisin endale e-raamatu, et see siva kätte saada. Tänase hommikupooliku veetsingi koos Kätyga Küprosel, jõin kohvi (tavalist, mitte Küprose oma küll), nautisin viimast laiska koolivaheajapäeva ja tundsin, kuidas Küprose päike mu põski paitab, neidsamu, kuhu sadade kaupa musisid maandub.

Iga inimene peab vahepeal sellist raamatut lugema.  Filosoofiline süvakirjandus on väga hea, skandinaavlaste põnevikud on väga head, aga aeg-ajalt pead sa lugemagi midagi sellist, mis paneb südames päikese paistma, kõrvus laisa Vahemere loksuma ja tundma, kuidas aeg läheb aeglasemalt. Igast leheküljest, igast lausest õhkub rahulolu, hingerahu, armastust ja soojust. Mul on nii-nii hea meel, et Käty on oma eluga seal nii rahul. Ja täpselt selline see raamat ongi - see põhimõtteliselt koosnebki põsemusidest ja päikesest.

Ei saa ka märkimata jätta, et Käty peaks tõsiselt mõtlema, et ehk kirjutaks mõne raamatu veel. Sulg jookseb libedalt, lugeda on hea, kujundid kaunid (näiteks tantsib tuul Käty juustes aeglast valssi). Ma küll loeks.



Carlos Fuentes "Inezi vaist"

FB lugemisväljakutsega olen ma nüüd ametlikult ühel pool. Saan edaspidi lugeda ainult seda, mida ise tahan. Hõissa! Omast kohast on sellis...