teisipäev, 28. märts 2017

Gabriel García Márquez "Kolonelile ei kirjuta keegi"

Järjest lühemaks need raamatud praegu jäävad. Seekord ainult sada väikese formaadiga lehekülge.

Tegelikult on mul üks kopsakam ka pooleli. Kuid mitte sellest...

Mõni aasta tagasi lugesin ma läbi sama autori Eriti Paksu Raamatu "Sada aastat üksildust". Siiani mäletan seda tunnet, eriti imelikku tunnet - sadade lehekülgede kaupa tegelikult mitte midagi ei juhtu, aga ometi loed rida realt, lause lauselt, sõna sõnalt, rahulikult ja aeglaselt. Mõnda autorit vaata lihtsalt loedki aeglaselt. Bulgakovit ja Márquezi ja selliseid. Naudid seda, kuidas raamat on kirjutatud, mitte niivõrd seda, mis seal sees on.

Sama sorti raamat on ka "Kolonelile ei kirjuta keegi". Tõesti meeldiv lugemine, stiili poolest. Ja iga rida on tähendusest tiine.

Sisu on... Ma ei teagi, mina olin kogu aeg kurb. Samas ma sain aru, et see kukeroju pidi olema tuleviku ja lootuse ja paremate aegade sümbol, aga no kaua sa elad ainult ja ainult tuleviku nimel, kui sul ikka mitte midagi ei ole. Absoluutselt mitte midagi. Eks oli muidugi ka aastaaeg vastav valitud, sügis oma pori ja vihmaga. Raamat algab surmaga ja lõpeb sellega, et kolonel valib toidu asemel kuke. No mina ei tea, kui lootusrikas see kõik tundub. Minule ei tundunud.

Kas ma soovitan - no kindlasti. Kas ma arvan, et see on hea raamat - kindlasti. Niipalju kui ma aru olen saanud, on see kirjaniku enda sõnul ta parim raamat. Mulle meeldis "Sada aastat üksildust" rohkem, aga ma ei hakkaks küll otsustama, kumb nendest parem on. Maitseasi.


John Green "Looking for Alaska"

Jätkub minu sari "Gümnasist lugema!" Ehk siis lugesin läbi järjekordse koju soetatud noorteromaani. Eestikeelse väljaande pealkiri...