Ángeles Mastretta "Armuvalu"

Veel üks Toledo pärl.

Üldse ei imesta, et mu vend mööda jalutades imestas: "Misasja sina loed? 'Armuvalu???'" Peab tunnistama, et pealkiri eksitas mindki. Samas olin ma üpris kindel, et olgu mis on, mingit nõretavat naistekat Toledo nüüd küll välja ei anna. Olin julge ja proovisin, kahetsema ei pidanud.

Raamat räägib Emilia Sauri, kuid sama palju ka tema vanemate, loo. Diego ja Josefa armuvad esimesest pilgust, ja kui neil oma abielu jooksul ka pisut kemplemist ette tuleb, siis üldiselt võiksid nad olla õnneliku abielu võrdkuju. Isegi oma hingestatumate vaidluste ajal on selge, et nende suhet see ei muuda. Pere seisab kindlalt kui müür ja selles keskkonnas on Emilial võimalik kasvada täpselt nii enesekindlaks nooreks naiseks, nagu temast tuleb.

Emilia õpib isa apteegis palju rohutarkust ning vanemate teadmata vahetab ta peretuttavast arsti juures tšellotunnid arstiteaduse tundide vastu ja temast tuleb kindla käe ja hea diagnoosimisoskusega - kuigi ilma diplomita - arst.

Kuid paraku on 20. sajandi algus Mehhikos üks poliitliste kemplemiste ja kodusõja taimelava ning sellesse mässitakse ka Emilia elu armastus Daniel. Nende suhe on küll tormiline ja kõikehõlmav, kuid mida teha mehega, kellega teil on vastastikku selline armastus, aga kelle peale ei saa kunagi kindel olla, kuna ta kaob taas oma sõjakäikudele ning seda kuudeks ning aastateks? Ning kui sa oled siiski selline naine, kes ühel hetkel tahaks punuda pesa ja luua stabiilse kodu ja pere? Kas sellele on lahendust?

Ja nagu parimatele hispaaniakeelsete autorite poolt kirjutatud raamatutele ja Toledo tõlgetele kohane, on raamatu keel lihtsalt imekaunis ja stiil rahulik ning väljapeetud.

"Ja elu on helde. Sageli annab ta rohkemgi, kui paluda oskad. Aga meile ikka ei piisa."
"Mulle on piisanud," tunnistas Josefa.
"Sellepärast, et sa sündisid täiskuu ajal," vastas Diego.
"Ja mis kuu ajal mina sündisin?" päris Emilia.
"Sina sündisid elektrivalgel," vastas isa. "Kes teab, mida sina kõik elult tahtma hakkad." (lk 64)

Teine tsitaat tuleb eriti tõlkija (Maria Kall) kiituseks. Nautige.
Alles siis tuli Sol toolilt alla ja Emilia aitas tal lahti nööpida tillukesi organdiiga vooderdatud nööpe, mis jooksid üle kleidiselja otsekui külmajudin. (lk162)

Igatahes lugege. Sellel on ajalooväärtus, kirjandusväärtus ja naudinguväärtus.

Diego Arboleda, Raúl Sagospe "Lewis Carrolli lugemine keelatud"

Ja kui juba noortekas loetud, siis võib ju vahelduseks ka lasteraamatuid lugeda. :D

Üldiselt ostan ma lasteraamatuid eelkõige oma kolmele käblikule, aga selle ostsin endale - sellepärast ka blogi.

Toledo kirjastus on järjekordselt kümnesse tabanud. On lasteraamatud ja on kvaliteetsed lasteraamatud. See tuli kvaliteedimärgiga. Lugemine oli nagu guilty pleasure, pugesin laste eest peitu magamistuppa ja nahistasin seal lugeda, väga vaikselt, et nendele minu olemasolu ei meenuks.

Eugéne Chignon on nooruke koduõpetajanna, kes oskab küll hästi prantsuse ja inglise keelt, kuid on - nagu raamatus teda nimetatakse - katastrofinna. Kui tema nähtavale ilmub, oleks tark absoluutselt kõik liikuvad esemed (ja kindlasti esmajärjekorras purunevad esemed) silma eest kaugele ära panna.

Eugéne saab Ameerikasse väga veidra töö - ta peab õpetama väikest Alice'it, kuid ta ei tohi iitsatadagi Lewis Carrollist ja tema raamatutest. Nendest ei tohi juttugi teha ning üleüldse ähvardab teda silmapilkne vallandamine, kui ta vähegi vääratama peaks. Perekonnas on karm isa, kindlakäeline ema, ema veider pidevnäljas vend ning Alice, kes näeb välja täpselt nagu Carrolli Alice, aga seda ei tohi ju öelda.

Eriti keeruliseks teeb saladuse hoidmise see, et Carrolli-Alice'i prototüüp on linna tulemas ning saatuse tahtel korraldab üritust muuhulgas ka raamatu-Alice'i isa. Tegevustik läheb üpriski kuumaks ning vürtsi lisavad tohutult omapärased karakterid.

Peale karakterite olid kui kirsiks tordil igasugused ägedad nimed. Kui perekonnas on lapsed Uhque ja Ylbe, siis palun ma siinkohal edastada raamatu tõlkijale (Ehte Puhang) itsitavad tervitused.Neid nimesid oli seal veel kamaluga. Hästi valitud tekstid ja lihtsalt ülihead tõlked on minu jaoks saanud Toledo firmamärgiks. Samuti meeldisid mulle väga raamatu lõpus olevad mõttetud pühendused.

Ühesõnaga, see oli armas ja naljakas ja igapidi nummipall. Kirjastuse lehe andmetel on see ka kuulutatud Hispaania parimaks lasteraamatuks. Ma kujutan ette, et lastele võib see väga meeldida. Igatahes kavatsen ma seda oma käblikutele ka propageerida, kuigi paraku on mu kaks vanemat last lugemislutika hammustuse vastu täiesti immuunsed. Proovime siiski. :)

Jenny Valentine "Fire colour one"

Vahepeale noortekaid kah.

"Fire colour one" räägib loo Irisest, kes on elanud suurema osa oma 16-aastasest elust ema ja ema uue partneri Lowelliga. Pärisisast teab ta vaid niipalju, et isa on nad maha jätnud ja pole nende vastu kõik need aastad huvi tundnud, mistõttu pole Irisel tema vastu just eriti soojad tunded, malbelt öeldes.

Aga emal ja Lowellil on omad probleemid - esiteks armastavad nad kõiki jooke, kus on kraadid sees. Teiseks on nad pankroti veerel. Kuid kus rahamure kõige suurem, seal üllatus kõige lähem. Ühel kenal päeval võtab ema kontakti Irise pärisisaga, kes teavitab neid oma peatsest surmast ja soovist Irist veel enne näha. Kuna Ernest (pärisisa) on miljonär, siis näeb Hannah (ema) sellest võimalust profiiti lõigata ja pankroti veerelt välja ronida.

Irisel aga on ka oma hädad. Kuna ilmselgelt ei Hannah ega Lowell temast ei hooli, siis otsib ta nagu normaalne teismeline sellises olukorras kunagi mingit väljendusvahendit, mille kaudu appi karjuda. Selle leiab ta tules ning õige pea on ta tule otsa pannud nii ema garderoobikapile kui omaenda koolimaja pööningule. Troubled youth.

Kui nad kolmekesi Los Angelesist tagasi Ernesti juurde Londonisse lendavad, maalib Ernest Irise vaimusilme ette (ja ma ei kasutanud seda maalimise kujundit ilmaasjata, kuna Ernest on kunstnik) hoopis teistsuguse lapsepõlve ja isa kui see, millest Iris ema kaudu kuulnud on. Ilmneb, et ta ei tea tõesti paljutki.

Ja lõppu ära ei räägi.

Üldiselt ma suhtun igasse alustatavasse noorteraamatusse kerge ettevaatlikkusega ja võibolla ma isegi lugesin esimesed leheküljed eelarvamusega. Aga tegelikult oli see ikkagi hästi kirjutatud lugu ühest täiesti tavalisest noorest tüdrukust, kellel pole lihtsalt üleüldsegi vedanud. Hoolimata sellest, et tal on sellised arsonisti kalduvused, ei ole see lootusetu luuserilugu, sest tegelikult on Iris arukas tüdruk ja see, kuidas ta on nõus Ernestile teist võimalust andma, on omaette võluv.

Kui algus ei saanudki hästi kohalt vedama, siis paar-kolmkümmend lehekülge edasi ei olnudki kogu aeg vaja vahepeal midagi võtta või teha või tuua, hakkas juures hoidma küll. Võib täitsa oma õpilastele lugeda soovitada. Huvitavaid käänakuid on ka lõpuni välja, ei saanud nelikümmend lehekülge enne lõppu lõdvaks lasta.

Heli Laaksonen "Ole ise"

Ma pole teinud sellest kunagi saladust, et ma ei ole eriline luulesõber. Kui eriti modernsemaid luuletajaid kiidetakse selle eest, millist uudset vormilist lähenemist nad on kasutanud või milline jõuline stiil tal on, siis mina ei saa kunagi aru, millest nad ometi räägivad. Samas on ka minul omad lemmikud, kelle luule mulle alati meeldib, kasvõi une pealt - Debora Vaarandi, Doris Kareva, Juhan Viiding, Kristiina Ehin. No ja Leelo Tungal võib ükskõik mida kirjutada, luulet või proosat, täiskasvanutele või lastele, ja I am totally sold.

Nii et kui filoloogist tädi mulle kinkis luuleraamatu - mille ta on ise toimetanud -, naeratasin ma küll lahkesti, aga mõttes siiski ohkasin.

Asjata. Väga meeldis.

Alustame üleüldsegi kontseptsioonist. Heli Laaksonen kirjutab oma luulet edelasoome murdes. Selle tõlkis mitte isegi eesti keelde, vaid hiiu murdesse Järvi Kokla. Muidugi on sellel jumet - kui kirjutati murdes, siis peaks ta ka jääma murdesse. Ja kuna hiiu keel ei ole saaremaa keelest just väga erinev, sain ma kogu sellest asjast isegi kenasti aru.

Peaks ütlema, et aplodeerin mõlemale. Nii autorile kui tõlkijale, sest ilmselgelt ei saanud see tõlge olla väga kerge ettevõtmine. Raamatu lõpus on muideks ka sõnastik. Maarottidele. :D

Aga no vaadake ise.

LEHM JA KASK

Ma taha olla lehm kase all.

Ma'p taha edugas olla.
Ma'p taha arvudid öppida.
Ma'p taha psühhuloogi juurde minna. 
Ma'p taha seda kirja posti viia.
Ma'p taha töötukassase helista.
Ma'p taha mäleta ühtegid pin-koodi. 

Las ma ole lehm kase all.
Viige mo väsin nahk kambri pärandale, 
ahju ede.


PÖLLUMEES

Pöllumihel aa täna hee tuju.
Teeb trakturiga pöllal ilusaid suuri ringisi
ja kutsub naise  vaatma. 


Nendes luuletustes on tõsiseid noote ka, aga kuidagi vormi poolest on see kõik kohutavalt lõbus. Nii et turtsud ära ja siis tuleb järelmaitsena kuidagi meelde, et tegelikult oli siin väike kurbus ka sees ikka.

Ma siis nüüd lisasin sinna alguses kirja pandud nimekirja Heli Laaksoneni (või soome keele moodi Laaksose) nime ka.

Vormi jätkuvalt ei oska arvustada. :)

Heli Laaksonen, foto Internetist:

Elizabeth Jane Howard "Marking Time"

Elizabeth Jane Howard tundub olevat olnud suuremat sorti grafomaan. Gradus gravis. Igatahes on mul tema Cazalet-kroonikate esimesed kolm osa ja need on kõik sellised 600-leheküljelised, ja osi on umbes teist sama palju veel.

Esimese osa blogi on siin:
https://mannilugemisblogi.blogspot.com/2018/11/elizabeth-jane-howard-light-years.html

Teine raamat katab esimese poole teisest maailmasõjast ja jõuab välja aega, kui Hitler on Venemaale tunginud. Põhilised tuumtegelased on vanapaar hüüdnimedega the Brigs ja the Duchy ning nende neli täiskasvanud last - Hugh, Edward, Rupert ja Rachel, kellest vaid Rachelil ei ole perekonda. Kuna Hugh kaotas esimeses ilmasõjas ühe käe kasutuskõlblikkuse, saab ta sõjas osaleda ainult pigem kaudselt. Ka Edwardit ei ole veel otseselt mobiliseeritud, kuid mõlemad annavad Londonis oma osa. Rupert on ainus, kes võetakse sõjaväkke, kuna tema on kõige noorem. Kõigil vendadel on lapsed, kellest osa juba päris hilisteismelised, ning Rupert kasvatab oma lapsi uue naisega, kuna esimene suri poja sünnitusel. Rachel on ka suure osa ajast Londonis sõjaväge toetavas teenistuses.

Kuna raamat on nii mahukas, jõuab autor rahulikult vaadelda kogu perekonna kulgemist. Suurem osa perest elab lõunaranniku lähedal ning sõda neid väga ei puuduta, kuigi mõnikord satuvad ka vaenlase lennukid nende kohalt üle sõitma. Kuid nad on pidanud oma mugavat elu väga palju koomale tõmbama - osad perele kuuluvad majad antakse näiteks vigastustest paranevate sõdurite hooldehaigla teenistusse. Toitu napib, sest kõike saab talongidega, välja arvatud seda, mis maast kasvab või metsast püütakse.

No ja noored on ikka ju noored, hoolimata sõjast - ikka tuleb ette romanilisi huvisid, koolid käivad edasi, 18-aastane Louise läheb hoolimata perekonna vastuseisust teatrikooli ja üritab saada suurilmadaamiks. Louise ongi ka see, kes raamatule on pealkirja andnud - ta ütleb korduvalt, et tunneb, nagu ta lihtsalt lööks aega surnuks, kuna ta ei tee mitte midagi kasulikku või olulist.

Kui peaksin seda raamatut lühidalt kirjeldama, siis on see ühe täiesti tavalise perekonna täiesti tavaline elu - on paremaid lapsi ja keerulisemaid väikesi karaktereid, on lapsikuid täiskasvanuid ja varaküpse mõttemaailmaga lapsi, on petmisi ja armuafääre, mõni suhe lõpeb ja mõni algab, on soovitud ja soovimata lapsi ja nii edasi ja nii edasi.

Raske on midagi väga uudset öelda, sest raamat on hea, aga mitte midagi riigipöörde väärilist. Oli mõnus ja rahulik lugemine, nii et kui kellelgi on parajasti Skandinaavia krimkadest või fantaasiaraamatutest oma pööraste tegevuskurvidega hetkeks kõrini, siis see on selline vererõhku alandav saaga.

Muideks, peab ütlema, et raamat tegelikult lõppeb küll "kõige põnevama koha peal" ja kui ma muidu oleks veel mõelnud, et kas ma ikka viitsin seda kolmandat telliskivi sealt riiulilt kunagi maha võtta, siis tänu lõpule võtan küll.

Alice Walker "The Color Purple"

Natuke pidulik hetk - see oli minu selle aasta sajas juturaamat, nagu teatab Goodreads. Ja oli seda väärt ka muidugi. 😎

"The Color Purple" oli - nagu ka "The Awakening" - meie Senegali-koolis gümnaasiumiosas kohustuslik kirjandus. Kujutan väga hästi ette, kuidas saaks neist kahest raamatust kirjutada korraliku võrdleva essee, sest nii mõnigi teema kattub neis teostes suuresti. Kuigi Celie elab eelmise sajandi esimese poole USA lõunaosariikides, ühendab teda Ednaga ärkamine naise ja indiviidina.

Suurim erinevus Celie ja Edna vahel on see, et Ednat ei ole keegi vääriti kohelnud. Celie teismeiga kahjuks on hoopis teistlaadne kogemus. Teda väärkoheldi nii verbaalselt, füüsiliselt kui seksuaalselt. See pani mind mõtlema, kas tema emotsionaalselt surnud seisund enne Shugi saabumist oli sellise väärkohtlemise tulemus või on see taoliste ohvrite puhul hoopis nende enda poolt välja kutsutud kaitserefleks - sest kuidas sa muidu üleüldse sellist elu välja kannatada saaksid? Celie õde Nettie leiab väljapääsu põgenemises - ja nii kaob õdede kontakt aastakümneteks.

Raamatu põhilised liikumapanevad jõud on kaks tugevat naist - Shug Avery ja Celie kasupoja naine Sofia. Shug on see, kes on Celie äratajaks ja avab talle maailma täis värve, tundeid ja eneseteadvust. Sofia suudab end kehtestada küll kodus ja saab meestega hästi hakkama, aga rikaste valge rassi esindajatega tal nii hästi ei lähe ja oma iseteadvuse eest maksab ta väga kallist hinda - üksteist aastat eemalolekut oma perest.

Kui mehed oma esialgsest šokist naiste ilmselge mässu suhtes üle saavad, hakkavad nemadki ometi oma naisi teise pilguga vaatama. Nii Sofia abikaasa Harpo kui ka Celie' mees, keda ta nimetab vaid nimega Mr ________, leiavad end äkki olukorrast, kus naised võtavad kätte ja lähevad lihtsalt minema ning leiavad endale paremad partnerid ja teistlaadi elu. Eriti Celie, kes läheb Shugiga Memphisesse ja paneb seal aluse edukale õmblusärile, milles on üks sümbol teise otsas kinni - ei ole ilmselt juhus, et autor paneb Celie õmblema moodsaid värviküllaseid pükse, mis on lausa mitmetasandiliseks kontrastiks tema eelnevale hallile ja traditsioonilisele allaheitliku ja väärkoheldud naise rollile.

Raamatu lõpus leiab Celie, et kõige olulisem asi - isegi olulisem kui armuõnn või rikkus - on südamerahu. Ilmselt sel kaalutlusel toob autor tagasi ka Celie õe koos Celie enda lastega, kelle eest Nettie on kõik need aastad hoolitsenud. Igal teisel juhul tunduks mulle see natuke liiga häppi end, aga kõigist neist viimastest lehekülgedest, kus Celie oma enne nii macholiku ja hoolimatu mehega terrassil õmbleb (jah, mees ka õmbleb!) ja vestleb temaga kui võrdne võrdsega (või siis natuke ikkagi võrdsemanagi kui mees) ning nende õuele maabub Nettie perekond, hoovab just sellist südamerahu ja turvatunnet, millega Alice Walker annab lootust kõigile naistele, keda kunagi kusagil maailmas pekstud või muul moel väärkoheldud on - kõik võib muutuda ja iga ohver võib ühel hetkel leida, et elu on elamist väärt. Et Celie viimastes kirjades on Mr ________ asendatud tema eesnimega, mida eelnevalt kasutas ainult Shug, on näha, et ka sind vääriti kohelnud inimesega on võimalik teha rahu - kui ta muidugi ise selleks valmis on.

Raamatu kohta kirjutatud artiklites on mainitud, et purpur on esiteks väga silmapaistev värv, esimene, mida Celie põldudel märkama hakkab, ja see on kombinatsioon sinisest (rahu sümbol) ja punasest (kire sümbol). Minu teada ei ole seda eesti keelde tõlgitud, aga olen mõttes mänginud selle pealkirjaga ja no vot ei kujutagi ette, kuidas seda tõlkida, eriti kuna sellel värvil on eesti keeles oma varjund, mis sisuga isegi haakuks, aga kindlasti mitte pole see Alice Walkeri poolt mõeldud tähendusvarjund. Nii et kui kellelgi oleks tahtmine see lihtsalt ülihea raamat eesti keelde ümber panna, siis jõudu pealkirja tõlkimisel.

"The Color Purple" on kirjeldamatult hea raamat. Selles on nii palju nüansse (kasvõi Nettie ja Celie kirjade keelekasutus), mida ei jõua ühes lühikeses blogiartiklis läbi rääkida. Aga kindlasti minu elus viie parima juturaamatu hulgas, ja seal põleb ta väga ereda leegiga.

Frank McCourt "'Tis. A memoir"

"Angela's Ashes" ("Angela tuhk") on selles raamatus saanud väärilise järje.

Kui esimene osa lõppeb sellega, et Frank jõuab Ameerikasse, siis teine osa sellega ka algab ning Frank kirjutab oma elust New Yorgis, mis on olnud nii tema kui ka kõigi teiste pereliikmete unistuseks, kui nad Iirimaal vaesuses virelesid. Frank alustab hotellis lobi koristajana, teenib USA sõjaväes, töötab siis sadamas transana ning lõpuks jõuab ka selleni, et läheb ülikooli ning temast saab õpetaja.

Umbes 500 lehekülge, nagu seda raamatut on, annab muidugi võimaluse eelnenud lause äärmiselt detailselt välja kirjutada. Raamatukubjas Hollandist on arvamusel, et teine osa on esimesest nõrgem. Ma andsin ka ühe tärni vähem kui esimesele osale, aga kindlasti ei ole see esimesest osast halvemini kirjutatud. Seda küll mitte - Frank McCourt on lihtsalt suurepärane sõnaseadja. Tema laused jooksevad vahel küll pikalt, aga lugu läheb kiiresti ja leheküljed pööravad ennast peaaegu et ise. Nii mõnigi kord purskasin ma ka valju häälega naerma.

Võibolla võtsin ma selle ühe punkti vähemaks pigem Franki enda eest. Mingist ajast hakkas natuke närvidele käima see pidev joomine (ei vabanda seda alati välja ka sellega, et kõik iirlased joovad, kasvõi seltskonna mõttes) ja see, et ta ei osanud oma unelmate naisest kinni hoida. Mehed!

Kuigi teine osa pole küll nii masendavalt traagiline kui esimene, siis oma melanhoolne alatoon on sellelgi osal. Raskusi on palju, Frank hakkab ikkagi tulema päris põhjast. Ja raamatu lõpupoole sureb tema ema, kes selleks ajaks (nagu ka kõik ta kolm elus olevat venda) juba samamoodi New Yorgis elab. Ja siis sureb isa ka, aga sellest kurvem on muidugi see, et Frank ei oska selle üle isegi kurvastada, kuna isa on olnud selline, keda pole esiteks olnud ja teiseks on ta neile ka keelanud teenitud raha, nii et pere on pidanud vaesuses virelema. Isa käib küll ka korraks Ameerikas külas, kuna oma jutu järgi on ta alkoholist loobunud ja on nüüd puhas kui prillikivi, aga selgub, et see kõik on puhas vale ja ta pakitakse ilusti tagasi Iirimaale viivale laevale.

Nii et teise osa lõpuks on Frank jäänud ilma emast ja isast ning elab lahus oma naisest ja lapsest, keda ta tegelikult väga armastab. Küll on ta aga leidnud õpetajatöös oma kutsumuse ja teeb seda tööd hästi, hoolimata suhteliselt konarlikust algusest.

Kuigi McCourt ei ole võibolla musternäidis suurepärasest mehest, on ta oma memuaarides hämmastavalt aus - ei oskagi öelda, kas minul oleks julgust kõike seda kirja panna teades, et õpilased kindlasti kasvõi huvi pärast loevad...

Väga hea raamat!

Kate Chopin "The Awakening"

Olen juba aastaid mõelnud, et selle peaks läbi lugema. Aafrikas oli see meie koolis kohustuslik kirjandus ja sealsed kohustuslikud raamatud olid alati väga kobedad, kuigi kui ma nüüd tagantjärgi sellele nimekirjale mõtlen, siis oli see nimekiri väga naistekeskne.

Lugedes ei saanud ma kuidagi üle üllatusest, et selline raamat kirjutati 19. sajandi lõpus ja et seda tegi naine. Seda on nimetatud üheks esimeseks feministlikuks romaaniks ja seda see ka kindlasti on, kuna keskendub naisele kui indiviidile, tema soovidele ja püüdlustele olla "midagi enamat" ja järgida oma südame häält, mitte ühiskonna poolt ette kirjutatud "hea abielunaise" rolli.

Kui ma selle kõik tänapäeva asetaksin, siis võiks loomulikult arutleda selle üle, et kas kogu see feministlik maailm ei ole hakanud mehi üleüldse välja tõrjuma. Minul hakkab küll vahel meestest natuke hale, sest tundub, et õigused on ainult naistel ja meeste põhiline õigus on naiste õigusi aktsepteerida. Ma ei eita küll seda, et on palgakäärid veel paljudel erialadel jne jne, aga you get my vibe.

"The Awakening" muidugi kirjutati ajas, mil naisi ülemäärases õigusenõudmises süüdistada ei anna. Nooremapoolne abielunaine Edna hakkab ühel ilusal suvel kahtlema selles, kas ta ikka on otsustanud oma elu elada õige mehega, kes on küll hea mees, aga mingeid olulisi tundeid Ednal tema vastu pole. Lapsi ta küll armastab, aga nagu ta ise ütleb, võiks ta laste eest ohverdada küll oma elu, aga mitte iseennast. Sest kui ta ohverdab iseenda, siis ei ole mitte millelgi enam mõtet. Eks pealkirigi ütleb, et Ednas tärkab midagi uut, vabanemine, mille Chopin kirjutab välja merele ujumise kujundiga. Kaks korda, millest teine kord on lõplik ja absoluutne vabanemine, kui Edna sammub ühegi riidehilbuta merre ja ujub nii kaugele, kui suudab. Ja siis enam ei suuda.

Ma võiksin ilmselt sellest raamatust kirjutada päris mitu korralikku arvustuslikku esseed, sest ma saan suurepäraselt aru selle sümboolikast, uudsusest, ennastsalgavast julgusest selline raamat üleüldse kirjutada jne. Tänapäevase ratsionalistina aga ohkan samamoodi nagu Ibseni "Norat" lugedes - oh neid naisi küll. Ise lähevad mehele, mees on isegi väga hea (mõlema mehed armastasid oma naisi, Edna mees lausa soosis naise kapriise), aga no vot ei kõlba. Mina olen inimene, kes leiab, et sinilindu võiks kõigepealt otsida oma katuse alt. Aga nojah, ma ju tean, et see pole kirjanduslikult pädev mõte - et inimene on oma abikaasaga õnnelik. Mis sellest kirjutada...

Kuid siiski tahaksin ma, et siit blogist jääks kandma mõte sellest, et oma perioodist oli "The Awakening" umbes sada aastat ees ja Kate Chopinile peab selle eest tegema ühe suure-suure aplausi. Pealegi on see ka tekstilises mõttes väga hea raamat, hea lugeda.

Clare Mackintosh "Laske mul olla"

Ma lugesin mõnda aega tagasi selle sarja esimest raamatut, "Ma lasen sul minna". See oli selline meh-raamat. Oli ja polnud ka. Lugedes tuli kangesti silme ette, kuidas Sahlene omal ajal laulis Eesti eest laulu "I tried so haaaaaarrrrd", silmad kangest püüdmisest peaaegu pahupidi.

Arvasin, et ma rohkem neid Mackintoshi asju ei loe, aga RR pakkus lahkesti seda sarja vist kolmandat (?) raamatut kuu raamatuna odavamalt ja mõtlesin, et ah, annan talle teise võimaluse, sest arvustused olid ka päris kobedad ja teist-kolmat-moodi, nagu muhulane ütleb.

Hakkasin ebalevalt lugema. Anna isa ja ema on seitsmekuulise vahega samas kohas sooritanud enesetapu. Annal on sellega juba niigi raske leppida, aga siis hakkab ta saama kahtlasi sõnumeid ja märke selle kohta, et enesetapud pole need olnud mitte. Noh, peaaegu oleks ju huvitav, aga siis siginevad teksti kursiivkirjas vested sellest, mida Anna ema parasjagu oma lapse üle valvates mõtleb ja mida arvab. Ühesõnaga, keeras teispoolsusesse, ja siis mina vihastasin, et kirjanik valib põnevuse kruttimiseks nii lihtsa ja laisa tee. Nagu ei suudaks ratsionaalselt põnevikku kirjutada ja siis võtab mingid vaimud ja inglid appi. Pealegi, mulle üldse need teispoolsuse asjad ei istu. Ei meeldinud ka Läckbergi puhul. No nii ma siis lugesin ja olin tige ja kui asi jõudis nii kaugele, et tuli välja, et asi mitte teps teispoolsusest ei tulnud, oli pool raamatut läbi ja mina juba nii vihane, et olin inertsist lõpuni välja ärritunud.

Edasine raamat oli küll täis igasugu pöördeid ja ma kujutan ette, et seda võiks ju pidada ühe põneviku puhul positiivseks, et lõpuni välja jätkub üllatusi. Nõus. Aga see tundus kuidagi konstrueeritud ja tuli aga jälle see vaimusilma-Sahlene minevikuvarjudest välja ja kukkus kütma.

Päris mahavisatud raha ja aeg see ei olnud, aga kolmandat võimalust enam ei saa. Mulle meeldivad ootamatusi täis põnevikud, aga traagelniidid olid näha ja no ma olin ju vihane ka ja.

Aga kuna ma tean, et ikka paljudele see pigem väga meeldib, siis ärge te mind kuulake ja lugege ikka.

George Orwell "Animal farm"

Esimest korda lugesin "Loomade farmi" Senegalis, kooli raamatukogust leidsin. Eks ma olin ülikooli ajal sellest kuulnud ka, aga ei olnud kunagi varem Orwelli lugemiseni jõudnud.

Lugesin. Ja vaimustusin. See oli nii ülitabav kõverpeegliportree Nõukogude Liidust, et ma aina ahhetasin. Seda enam, et lugu kirjutati juba 1940ndatel aastatel, mis pani lausa imestama, kuidas ometi Orwell nii hästi ära nokkis, mis seal raudse eesriide taga tegelikult toimus. Oleme ju kõik oma  välismaa sugulastelt kuulnud, et nad ei teadnud siin toimuvast suurt midagi. Kõike ebameeldivat hoiti kiivalt siinpool piiri ning väljapoole lasti paista ainult sõnaselget promo.

Kogu lugu algab sellest, kuidas loomadel on unistus paremast maailmast, kus loomade üle ei valitse türanlikud inimesed, vaid kõik loomad on võrdsed ja kõik kuulub loomadele. Farmiomanikust mees aetakse koos töölistega minema, võim võetakse üle ning kõik algab kenasti. Räägitakse imelisest ajast, varasemast ja hästi tasustatud pensionist, võrdsusest. Võetakse vastu otsus, et ükski loom ei kõnni kunagi kahel jalal, sest kahel jalal kõnnivad ainult vaenlased, ning kunagi ei kanna ükski loom ka mingeid riideid. Sest loom on loom ja kõik, mis on inimestelt, on vastuvõetamatu, sest inimene on vaenlane.

Kuid peagi saab selgeks, et toiduga ei olegi nii laiata ning et tööd peab tegema palju. Loomulikult pole loomadel selle vastu midagi, kuna kõike tehakse ju endale, eks. Organisaatoriteks asuvad nutikad sead, kuid kaks juhtivat siga lähevad peagi omavahel riidu. Kavalam jääb peale, teine aetakse minema ning temast tehakse tagaselja patuoinas, kelle kraesse kirjutatakse kõik maailma patud.

Valitsema jääb siga nimega Napoleon. Vähehaaval hakkavad asjad muutuma. Loomad rügavad tööd, süüa on vähe ja soojaga napib. Aga eestkõnelevad sead peavad pikki kõnesid sellest, kuidas kõik on parem, kuidas tootlikkus on tõusnud (selle tõestamiseks loetakse ette igasugu numbreid) ning nii näevadki loomad, et sigadel on loomulikult õigus. Ka see, et seitse algselt vastu võetud animalismi teesi hakkavad vaikselt muutuma, selgitatakse sigade poolt nii ilusti ära, et loomad mõistavad - nad lihtsalt mäletasid valesti ja tegelikult on kõik algusest peale olnud nii, nagu sead nüüd räägivad.

Iga nüanss "Loomade farmis" on puhas kuld. Seal on hobused, kes rügavad pimesi tööd, ühtki ülesannet vaidlustamata. Seal on lambad, kes on küll loomuldasa juhmid, aga kes määgivad loosungeid igal võimalikul juhul, eriti siis, kui muidu oleks oodata vastu vaidlemist uutele seadustele. Seal on sigade ihukaitsjatest koerad, kes on valmis kõigil kõri lõhki tõmbama, kes vähegi iitsatada julgevad. Seal on eesel, kellel on kõigest suva ja keda üldse ei huvita. Naabritele jäetakse mulje, et kõik on kõige paremas korras. Rahvale taotakse pähe, et kõik on kõige paremas korras. Ja sead jõuavad vaikselt reegleid muutes ja ise rikastudes teesini, et kõik loomad on võrdsed, ainult et mõned loomad on võrdsemad.

Orwellil läks kõvasti aega, kuni"Loomade farm" avaldati. Teises maailmasõjas oli Nõukogude Liit ju Inglismaa liitlane ning iga iitsatus Stalini režiimi vastu oli vaikimisi keelatud. Nagu Orwell ise plaanitud eessõnas (mis alles nüüd avaldati) kirjutab, võis tollasel Inglismaal kritiseerida küll Churchilli, aga Stalinit mitte - kusjuures tegemist ei olnud mingi riikliku tsensuuriga, vaid selle olid inimesed ise kujundanud. Liitlase selline kritiseerimine lihtsalt "ei sobi". Samuti ütleb Orwell, et ta mõistab sotsialismi ideed, ainult et Lenin ja Stalin lõid selle asemel Nõukogude Liidus hoopiski väga teravate astmetega hierarhia ning siis läkski kõik allamäge ning tekkis totalitarism, mida Orwell inimestele paljastada soovis.

Et Orwell oli pigem poliitiline kirjanik kui miski muu, tõestas ta ka kohe järgmise raamatuga, "1984", kus ta lausa prohvetlikult piilub mitmekümne aasta kaugusesse tulevikku. Praegu seda lugedes ei ütleks, et ta eriti mööda pani.