Camilla Läckberg "Buried Angels" (Fjällbacka #8)

Seda on nüüd keeruline kirjutada, kuna minu isiklik raamatukubjas on minust Fjällbackadega maas ja ma ei tohi vist erilisi spoilereid siia kirja panna.

Eelmine raamat oli minu jaoks kõige nõrgem, kuna kaldus tugevasti müstika valdkonda. Kui Christie raamatutes mingi müstikasse kaldumine on, siis saab see loo lõpus alati ka ratsionaalse selgituse. Läckbergil ei saanud ja noh, maitseasi, aga minule see ei meeldinud. Kuid nüüd oli õnneks jälle vana hea Camilla tagasi ja andis aga tulla mis tolmas.

Väikesel Valö saarel on endine poistekooli hoone, kus paar aastakümmet tagasi on toimunud kummaline lugu - kooli pidav perekond haihtus ühel hetkel jäljetult, välja arvatud kõige väiksem tütar, kes leiti sihitult saarel ringi paterdamas. Lugu jäigi lahenduseta, kuid nüüd on "väike Ebba" kolinud oma abikaasaga saarele tagasi, et endine koolihoone majutusasutusena taastada. Ei lähe kaua, kui Ebba ja ta abikaasa mitu korda järjest eluohtlikesse olukordadesse satuvad ja asju hakkab juhtuma.

Kahe asja peale võib neis lugudes alati kindel olla. Esiteks on seal tugev perekondlik taustalugu, mis puudutab Erica ja Patriku pereelu kõigi sugulastega tükkis. Kui eelmises raamatus oli draamat pireke isegi ülearu, siis seekord oli seda täpselt parasjagu. On tõusud ja on mõõnad, nagu igas normaalses perekonnas. Ja on ka täiesti ootamatuid juhtumisi.

Teiseks on ka selles jutus samamoodi tugev ajalooline taustalugu. Jälle kerib taust ennast 20. sajandi algusesse ja see sunnib lugejat muudkui ootama ja mõtlema, kuidas need otsad nüüd kokku saavad. Muuhulgas kohtume ka ajalooliselt väga tõeliselt elanud isikuga ja jäämegi kukalt kratsima, et kui palju sellest nüüd üldse tõsi oli, mis raamatus kirjas on. Selge on see, et kokkupuutepunkte on ajalooliselt küll.

Järelsõnas ütleb autor ise, et väike saar, kus tegevus toimub, ja laagrihoone selle peal on päriselt olemas. Küll aga on kõik muu väljamõeldis. See pani mind mõtlema, kui palju võib Rootsis olla "Fjällbacka-turismi" - kas keegi läheb näiteks Valö saarele ringi vaatama, et kus see lugu siis nüüd aset leidiski. :)

Ja muideks, surmasid on selle raamatu kaasaegses loos väga napilt. :P

Nagu kõik Läckbergi raamatud, läks sellegi lugemine kiiresti. Sellest on omast kohast kahju, et nauding kauem ei kesta, aga samas ei saa venitada ka, sest huvitav on. Vahepeal on natuke õudne ka. Ning lahendus on kõigile parimatele krimkadele kohaselt ootamatu.

Ruth Ware "Proua Westaway surm"

Kui oled just saanud täiskasvanuks ja elanud kogu elu üksikvanemast emaga, kui kaotad ema autoavariis ja oled sunnitud elama vaesuses, isegi nii suurtes võlgades, et liigkasuvõtjad sulle kuklasse hingavad, ning siis äkki saad teada, et oled vist saanud kopsaka päranduse, kuid pärandajat ja tema teisi sugulasi peale oma ema kordagi elus näinud pole - mis siis saab? Ja kui asi läheb ohtlikuks, kuidas siis end päästa - sest sa ei tunne ju seal kedagi! 

Üks järjekordne überpopp Rahva Raamatu hitiklubi raamat. Esimene Ruth Ware'(i???, ma ei teagi, kuidas teda käänata eesti keeles) raamat, mis ma lugesin, oli "Naine kajutist nr 10" ja see mulle eriti korda ei läinud, kuna omast arust krimka lahenes kuidagi lagedalt ja sinna oli sisse kirjutatud mingeid otsi, mis mitte kuhugi ei arenenud. Siis mõtlesin, et annan autorile teise võimaluse ja lugesin "Valetamise mängu" ja see oli juba palju parem. Ja sestap julgesin ma ka "Proua Westaway surma" endale tulla lasta.

Kui arvestada seda, et raamatus on 351 lehekülge ja ma lugesin selle ühe õhtuga läbi, siis võib küll vist järeldada, et oli huvitav raamat. On kuulda olnud ka teistelt, et see on tema parim teos. Sellega saab nõustuda. Ballasti ei olnud, kõik oli põhjendatud, oli ootamatuid pöördeid, mis olid samas täiesti usutavad, tegevus tihe. Nii et tibens-tobens.

Ei ole mingi eriline šedööver, aga ikkagi ei ole valus sihitult piineldud tundide pärast. Ja ka kulutatud rahast ei ole kahju.

Mohsin Hamid "Exit West"

Nadia ja Saeed elavad ühes täpsustamata linnas, ilmselt Lähis-Idas, kus alguses on kõik enam-vähem hästi. Noored kohtuvad loengutes ja jäävad üksteisele silma, aga juba üsna pea hakkavad mässuliste ja tegelike võimuorganite omavahelised kemplemised linnainimeste ellu jõuliselt sisse murdma ning elektrikatkestused, pommiplahvatused ja nii füüsilised kui vaimsed purustused ei luba kellelgi end enam turvaliselt tunda.

Siinkohal hakkavad pead tõstma ka kuulujutud sellest, et siia-sinna on tekkinud salapärased uksed, mille kaudu saab ära põgeneda. Saeed ja Nadiagi otsustavad kasutada võimalust, kuni veel saab. Nad maksavad tuttavale, kes ukse asukohta teab, viimane viib nad ukse juurde, noored astuvad sisse ja on - põmaki! - Kreeka saarel põgenikelaagris. Kui seal keeruliseks läheb, viib head sooviv kohalik neid nad järgmise ukse juurde, mis viib Londonisse. Ja lõpuks jõuavad nad Ameerikasse välja.

Ma mõtlesin pikalt selle üle, kas see raamat pigem meeldib mulle või jätab see nii karjuvalt välja kirjutatud ja rasvaselt alla joonitud uste sümbol mind pigem külmaks. Ja ma jõudsin lõppeks järeldusele, et mulle tegelikult käis see natuke naiivne võte ikkagi pigem närvidele. Vabandan siinkohal kupja ja kõigi muude ees, kellele see meeldis ja kes leidsid, et see oli hea ja tabav sümbol. No oli ka, aga ma oleksin ikkagi eelistanud mingit muud ja natuke looritatumat viisi.

Kõik muu aga meeldis väga, kuna Nadia ja Saeedi lugu võiks sama hästi olla ükskõik millise põgeniku lugu kõigis oma nüanssides - selles, kuidas nad peavad kuskil vastutahtsi passima ja kuidagimoodi hakkama saama, kuni avanebki mõni uks, mille kaudu nad satuvad vahel üllatavatesse kohtadesse (ei suuda mina uskuda, et mõne põgeniku unelm kodumaalt tulema hakates oli Eestisse sattuda...) ja peavad igal pool nullist alustama. Igal pool on omad ohud, kohalikud ei võta neid kusagil avasüli vastu, ja loomulikult võtab see oma osa. Kannatavad nii põgenikud kui ka nende omavahelised suhted.

Nojah. Kõike kokku võttes ja arvestades andsin ma Goodreadsis 4/5.

Alex Wheatle "Kerb Stain Boys"

"Kerb Stain Boys" on Alex Wheatle'i raamat teismelistele. Väga uus raamat, selle aasta sügisene.

Peategelasteks on kolm sõpra, kes ei ole just kõige suuremad oivikud - ega elu neid ka selles suhtes väga soosinud ei ole, kuna nad tulevad kõik suhteliselt keerulistest oludest. Minategelane Capleton ja tema klassivend Terry (hüüdnimega Terror) pluss viimase pruut Caldonia leiavad, et poistel on vaja enda mehisust tõestada ja võtta ette üks tõeline julgustükk, et Caldonia nende kallal pidevalt sel teemal ei nokiks.

Mitte et Capleton nii hirmsasti otsesõnu tahaks postkontorist sularaha röövida, üldsegi mitte. Parema meelega jääks ta haigeks või murraks jalaluu või koliks ära, aga Terrorit ei taha ta alt vedada ja Caldonia nokkimist ei taha ta ammugi kannatada.

Ütleme nii, et terve mõistus ütleb, et isegi tiinekas ei tohiks olla nii loll nagu need kolm, aga kirjanduslikel kaalutlustel nad seda siiski on ja raamat ongi päriselt ka naljakas. Kujutan ette, et see pole küll mingi ime, et Alex Wheatle on hetkel Inglise laste- ja noortekirjanduses üks kuumemaid nimesid. Ta puudutab oma raamatus väga-väga kergelt ka sotsiaalseid probleeme, kuna peategelased on getolapsed ja ühe perekond puruneb, aga see ei muutu hetkekski väga domineerivaks, nii et põhiliselt on tegemist ikka lõbusa lasteraamatuga.

Mina õppisin sellest raamatust hulgaliselt ingliskeelset slängi, nii et väike hariv moment ikka ka. 👀
Ja vahepeal on päris hea oma ajusid natuke loputada ja välja väänata.

Paavo Kangur "Eesti maffia"

Loomulikult jõudsid sündmused ajakirjandusse ja nii said tellijad teada, et Eestisse on tekkinud esimene turvafirma, mis suhtub töösse entusiastlikult ja loominguliselt, ajades asju Mehhiko maffia stiilis. (lk 18)

Kuna ma olen ainult kuulnud mingitest Permi grupeeringutest ja "skandaalsest ärimehest" Meelis Laost ja pöörastest üheksakümnendatest, kus maksis hoopis mingi teine õigus kui praegune. Kui Rahva Raamat selle hitiklubi kuuraamatuna välja pakkus, kergitasin kulmu ja ütlesin endale, et ohoo, loeme siis nüüd ära.

See oli üks kummaline raamat. Tõeks osutus  see, mida ma kartsingi - kuna tegelasi oli selles maailmas tohutult palju, siis jooksis läbi üliarvukalt sündmusi ja inimesi (peaasjalikult selliseid inimesi, kes endalegi üllatuseks ühel hetkel leiavad, et nad on ühel või teisel viisil surma saanud). Umbes kolmandiku raamatu peal ma otsustasin, et aitab, ma ei üritagi enam järge pidada. See oligi algusest peale täiesti lootusetu üritus, eriti arvestades seda, et peale Meelis Lao ja jäägrite ei olnud ma pea kellestki varem midagi kuulnud. Nii ma siis registreerisin neid nimesid ainult hetkeks ja siis läksin lihtsalt edasi.

Aga teine asi, mida ma kindlasti tahaksin ära märkida, oli see, et "Eesti maffia" oli ootamatult naljakas raamat, nagu näha ka ülaltoodud tsitaadist. Kogu see krempel oli kirja pandud läbi täiesti varjamatu irooniaprisma. Autor oleks nagu seisukohal, et kogu see Eesti bande on üks suur wannabe, pigem nii-öelda maffia kui päris asi, Itaalia ristiisade vaene sugulane, nagu oleks keegi eestlastest kord endale öelnud: "Las mina proovin siis ka..." Seda on kogu raamatu vältel päris kõvasti tunda - kuigi tegelikult on ju tegemist reaalsete isikute ja ka reaalsete surmadega, siis nende päris-surmade vahel on kogu see vahepealne kammaijaa täitsa lõbus.

Margaret Atwood "Alias Grace"

"If we were all on trial for our thoughts, we would all be hanged." 

"And then she began to cry, and when I asked her why she was doing that, she said it was because I was to have a happy ending, and it was just like a book; and I wondered what books she had been reading."

"When you are in the middle of a story it isn't a story at all, but only a confusion."

Kui sul on toredaid sõpru, kes sinu lugemishimu hästi mõistavad, siis võid saada kingiks häid raamatuid. Aitäh, Karina! :)

23. juulil 1843 pandi Kanadas toime kaksikmõrv, tapeti majaomanik ja tema majapidajanna. Arreteeriti mõrvas kahtlustatavad, teener James McDermott ja nooruke 16-aastane teenijanna Grace. McDermott puuakse üles, aga Grace'i suhtes on tekkinud teatavad kahtlused, kuigi ta ise on oma tunnistust mitu korda muutnud. Grace nimelt väidab, et ta ei mäleta mõrvade sooritamise ajast midagi ning et tal on ennegi ette tulnud uneskõndimist ja mäluauke, ning sellest piisab, et Grace võllast pääseks. Selle asemel viiakse ta vaimuhaiglasse ja sealt edasi eluaegset vanglakaristust kandma. Ja veel siiski on inimesi, kes usuvad, et Grace on täiesti süütu ning et ta tuleks vanglast vabastada. Kuid kas see on tõsi?

Atwood on ka oma "Teenijanna loo" kohta öelnud, et seal pole ridagi väljamõeldist - kõik, mis raamatus kirjas, on kunagi kusagil päriselt juhtunud. Ka "Alias Grace" põhineb päriselt toimunud juhtumil ning kõik see, mis eelmises lõigus kirjas, ei ole mitte paljalt Atwoodi raamatust pärit, vaid ajaloolistest dokumentidest. Järelsõnas ütleb autor ise, et juurde pani ta ainult seda, mida dokumentidest leida polnud, ning ka see on loogiliselt tuletatud.

Ma ei ole praeguseks hetkeks Atwoodi rohkem lugenudki kui need kaks ülalmainitud raamatut, ja kuigi ma olen juba mitmest kohast kuulnud, et ei ole kõik raamatud nüüd NII head ka, siis need kaks on küll suurepärased. Ta kohe oskab kirjutada niimoodi, et kuigi me räägime ajast, millest on möödas enam kui 150 aastat, on see kõik väga usutav ja tuleb tunnistada, et kaasahaarav. Kõik olustiku-, riietuse- ja iseloomukirjeldused on väga kirkad ja on kerge end tegevusse sisse mässida lasta. Tõele au andes tulebki tunnistada, et tekkiski illusioon sellest, et lugeja on nagu kolmedimensioonilises filmis, mitte raamatu taga. Atwood ütleb neile, kes tahavad kirjutada: "Hold my attention." Ausõna, seda ta suudab.

Ja veel ühe paralleelina "Teenijanna looga" jätab Atwood raamatu lõpus midagi ka lugejale mõelda. Ma pole ka siin blogis sellest saladust teinud, et mulle sellised lõpud meeldivad, mida lugejale ette läbi ei mäluta. Olgu meiegi fantaasial tööd!

Raamatut lugesin inglise keeles, eesti keelde on selle tõlkinud Ilona Kolberg.

Elizabeth Jane Howard "The Light Years"

Esimene osa Cazaleti-perekonna saagast.

Juttude järgi on Elizabeth Jane Howard suhteliselt "õpetamata" kirjanik, kuid sellegipoolest - või just tänu sellele? - on ta kirjutanud sirgjoonelise, sehkendamisteta perekonnakroonika, kus pole ülearu palju intriigi, segadust ega draamat.

Lugesin ja mõtlesin, miks see nii populaarne on. Võiks muidugi alustada sellest, et see on tüüpiline üla- ja alakorruse lugu, mis on ju teada-tuntud rahvalemmik. Hoobilt meenub vähemalt kaks Eestiski näidatud seriaali, mis mõlemad olid väga populaarsed, eriti muidugi Downton Abbey. Viimasega on muidki sarnasusi, kuna mõlemad (arvestades seda, et kaks sama paksu Howardi raamatut on mul riiulis veel) kajastavad päris pikka ajaperioodi.

Nagu juba ütlesin, ei ole Howardi kroonikas ülearu palju draamat. Cazaletid on 'upper middle class', nii et neil pole rahalisi raskusi ja ka perekondlikud sidemed on tugevad. Ei saaks aga öelda, et pinget või ebameeldivusi ei oleks üldse - piisab vaid mainida ajaperioodi, milles lugu lahti rullub. Aastad on 1937-1938, ehk siis kes vähegi ajalugu tunneb, see juba mõistab, et pinged on õhus. Perekond kolitakse pigem maakoju, potentsiaalse sõja jalust ära. Kollektiivselt käiakse gaasimaskide järel ning kaevatakse varjendit. Nii mõnigi pereliige on ähvardava sõjapilve varjus päris kössi vajunud.

Raamat küll lõpeb Chamberlaini ja Hitleri vahelise kokkuleppega, et sõda ei tule, aga no me kõik teame, millega järgmine raamat edasi läheb.

Nagu igas toredas peres, ükskõik kui ühte hoidvas, on alati ka süvavoolud, mida pealt sugugi näha ei pruugi olla. Võib ju juhtuda, et pereliikmete hulgas on keegi, kellele oma seaduslikust naisest ei piisa. Ja mis saab veel siis, kui ta ei suuda end täielikult kontrollida ka omaenda peaaegu täiskasvanud tütrega? Kas naine saab mehe kõrvalhüppest teada? Mida saab teha tütar?

Ning kui kolmekümnendatel aastatel leiab keegi pereliikmetest, et teda ei tõmbagi vastassugupool?

Ühesõnaga, ei saa sugugi öelda, et lugu oleks kuidagi üheülbaliselt roosa. Kuid siiski on see pigem rahulik lugemine, mis voolab hästi ning annab mõnusa lugemiselamuse. Ei saa liiga kiiresti otsa ka.

Eliis Grigor "Teibitud suu. Tüdruk, kes lõpetas söömise."

Raamat ootas juba mõnda aega riiulis. Nägin toona vist 14-aastase Eliisi intervjuud kunagi ETV-s, kui raamat ilmus, ja kohe mõtlesin, et kindlasti loen.

Alustuseks ei ole vaimse tervise häireteta inimesel võimalik saada selliste probleemidega inimesest aru ilma nii-öelda sisevaateta. Me võime lugeda ükskõik kui palju artikleid või raamatuid, mis arstid ja psühholoogid on kirjutanud, teadvustada endale sümptomeid ja mida kõike, aga TÕELISELT aru saada ei ole võimalik. Aga anorektiku või ükskõik millise taolise häirega inimese jaoks on ilma naljata ehk eluliselt oluline, et neid mõistetaks. Nagu ka Eliisi raamatust välja tuleb, kõik  ratsionaalsed jutud selle kohta, et toit on tervislik ja vajalik ja muu blaa-blaa ei aita neid üldse. Meenub ka John Greeni kilpkonnade-raamat ja paranoiline Aza.

Ma arvan, et meie ühiskond on juba teinud esimesi samme selles suunas, et vaimse tervise häirega inimeste olukorda paremini selgitada ja et nii kannatajad ise kui kõik ümberkaudsed inimesed mõistaksid, et kinnismõtted ei tähenda, et inimene on hull. Ja et nad mõistaksid ka seda, et neil on vaja kõigi meie toetust, et üleüldse oma olukorrast üle olla, sest sellest päriselt välja tulla tundub olevat juba väikest sorti kangelastegu, mida ei pruugi kunagi juhtuda.

Eliis ütleb ise tagakaanel: "Samuti loodan, et terved inimesed saavad selle raamatu abiga aru, mis toimub toitumishäirete käes vaevlejate sees ja millist võitlust me oma haigusega iga päev peame." Minu puhul läks see kindlasti korda.

Sügav kummardus Eliisi enda ees, kes oli nii vapper, et oma loo nii ausalt ja ilustamata kirja pani. Usun, et sellest on abi paljudele noortele, kes sama probleemi käes kannatavad.

Ja kõigile meile mõtteaineks - kasvatagem oma lapsi nii, et nad mitte kunagi mitte kellelegi ei viskaks nina peale nende välimust.

Lõpetuseks katkend raamatust.

Aitäh, söömishäire, et andsid mulle põhjuse vihata oma keha ja toitu; ärritunud meeleolu, sõprade kaotuse, depressiooni, suhete halvenemise, tervisehäired, toitainevaese toidulaua, pideva külmatunde, nõrkuse, iga söögikorra etteplaneerimise, kalorite lugemise; õpetasid mind valetama, toitu petma ja ära viskama, olema emotsioonitu ja iseendale valetama. 
Aitäh sulle, et sa keerasid minu elu pea peale ja tekitasid ainult kaose, mida ma ei suuda võib-olla enam üldse parandada. Suur tänu nende jubedate asjade eest ja nüüd mine minema minu elust! Jäta mind igavesti rahule, sest mul on sinust kõrini. Sa pole mulle ega mitte kellelegi hea. (lk 123-124)

Matthew Walker "Miks me magame"

Ma olen tegelikult päris rõõmus, et juba kolmas (!) eelkoopia postituviga minuni lendas. Sedakorda saatis selle mulle tõlkija Triin Olvet. Julge tegu temast. :)

Teisedki, kes seda lugenud on, ütlevad sama, mida tundsin mina - lugeda oli väga raske. Mitte sellepärast, et oleks halb raamat, risti vastupidi! Väga hea on. Selleni jõuan. Aga kuna tegemist oli uneteadlase kirjutatud raamatuga une tähtsusest, siis olid lugedes kogu aeg süümekad, sest lugemise ajal oleks pidanud juba magama ju...

Oled närviline? Immuunsüsteem ei pea hästi? Koolis ei tule kontrolltöös vastused meelde? Ei taha vanaduses Alzheimeri tõppe haigestuda? Tahad, et gripivaktsiin päriselt ka toimiks?

Siis mine magama!

Eks me ju kõik teame, et uni on oluline. Meile küll koolides kaagutatakse kogu aeg, et lapse uni on väga tähtis ja kaheksa tundi peab täis magama. Lugedes jäi mulje, et Ameerikas seda ei tehta ja et lapsed peavad ikka täiesti näotult vara üles tõusma, et kooli minna (kool algab juba 7.20!). Ja seda me oleme ka kuulnud, et kõige kasulikum on õppida just enne uinumist, aga lõppeks saab siit raamatust ka teada, mis mehhanismid selle taga toimivad.

Ühe teadlase poolt kirjutatuna üllatavalt arusaadavalt ja huvitavalt kirjutatud. Peatükid olid loogilised ja nagu autor isegi ütles, oleks võinud neid lugeda täiesti suvalises järjekorras. Mina korraliku inimesena lugesin järjest ja ei läinudki kaua, kui keerasingi hommikuse äratuse 45 minutit hilisemaks. Sest kui loed, kuidas nii Reagan kui Thatcher mõlemad elu jooksul kiitlesid, et nad ei vaja öösel üle nelja ja poole tunni und, ja lõpetasid mõlemad Alzheimeriga, siis võib kella hilisemaks helisema keerata küll. Selle näite peale märkis autor kuivalt, et Donald Trump on tuntud selle poolest, et oma sõnul vajab ta kaks tundi und öö jooksul.

Ma võiksin siinkohal jäädagi rääkima sellest, kuidas rooli taga mõjub magamatus samamoodi kui alkoholijoove jne jne, aga lugege ise, kui poole detsembri paiku raamat välja tuleb. Ja keerake juba praegu kas äratus hilisemaks või minge varem magama.

Ei saa ka üle sellest, et võrreldes selle esimese tõlkeraamatu eelkoopiaga, mida ma lugesin, oli tõlkijatöö ikka väga hea! Mitte et oleks raamat päris veatu olnud, aga need, mis mulle silma hakkasid, olid mõned üksikud selged näpukad. Kas oli sõna vahelt ära või midagi taolist, ühesõnaga köömes.

Nõnda et kui teile kuskil jookseb kas Facebooki-seinale või kuhugi sisse reklaam, et ilmunud on Matthew Walkeri "Miks me magame", siis kobige poodi. Seda peaks lugema iga inimene ja iseäranis iga lapsevanem!

Liane Moriarty "Big Little Lies"

Avastasin õudusega, et ma pole sellest raamatust veel üldse kirjutanudki!

Kõik loevad. Kõik vaatavad. Mina pole vaadanud, aga näitlejate plejaad on ... kuidas öeldagi... massiivne. Nüüd tahaks juba vaadata.

Kui lugeda sisukirjeldust, siis kõlab see nagu üks üsna keskpärane naistekas - lasteaias käivate laste emad, osad rikkad, osad mitte nii väga. Suletud uste taga on asju. Noh, ühesõnaga - tüüpiline.

Aga võta ikka näpust! Esiteks läks lugu kohe algusest hooga käima. Madeline oma energiaga (Reese Witherspooni kujutan tõesti hästi selles osas ette) lükkas kiirenduse sisse ja kogu see mammade koloonia pani üsna tõepäraselt aina gaasi juurde. Kohe tekkis konflikt (küll laste vahel), mis kiskus päris tõsiseks ja samas ei saanud kohest lahendust, nii et see jäi kuklasse kummitama. Esimestelt lehekülgedelt algas ka läbi kogu raamatu jätkuv politseiküsitluste jada, mis pillas iga kord mingi pisikese purukese, millest täiesti piisas, et lõpplahenduse järele isu tekitada. Kohe oli klaar, et keegi on surnud, aga kes ja mis asjaoludel ja kes sellele kaasa aitas, jäigi kuni pea päris lõpuni saladuseks.

Jube hästi kirjutatud. Kindlasti polnud see mingi tavaline naistekas, pigem oli see tugeva taustalooga põnevik. Ka see suletud uste tagune tegevus oli realistlik - kui perekond näib liiga hea, et olla tõsi, siis võibolla see polegi tõsi.

Ühesõnaga jaa. Kerge lugemine, aga põnev otsast lõpuni, haaravalt kirjutatud, head karakterid. Väga hästi konstrueeritud. Loe või veel Moriarty lugusid - ei jõua ju alati Rothi välja vedada.