pühapäev, 8. september 2019

Luca D'Andrea "Kurja loomus"

Ma tavaliselt ikka tean, kui mõne kirjastuse poolt eelkoopia hõngu tunda on, aga seekord tegi Varrak ikka totaalse üllatuse. Aimugi polnud, et neil selline raamat ilmumas on. Kusagil loosis ma ei osalenud. Kusagil ei öelnud, et palun mulle ka (aga oleksin öelnud, kui oleks reklaam olnud!). Ja äkki ühel ilusal päeval saabus selline müstiline pakiteade. Suur-suur tänu Varrakule!

Eelkoopiaga saabub blogijana teatav vastutus. Kui raamat ilmub septembri keskel, siis ilmselt oleks hea, kui reklaam juba ette tilkuma hakkaks. Ja mina soovitan seda raamatut küll väga.

Esiteks oli see eelkoopia kohta väga korraliku keelega - ilmselt juba toimetaja käe alt läbi käinud (või siis oli lihtsalt suurepärane tõlkija). Võib-olla tasuks ka näiteks Heliosel selle peale mõelda, et raamatut enne eelkoopiate väljasaatmist toimetajale näidata. Absoluutselt ei olnud nn "valmis raamatuga" mingit vahet.

Raamat on tõlgitud itaalia keelest ja tegevus toimub Põhja-Itaalias, väikeses mägikülas, kus on tugevad Saksa mõjud. Seal on krimiloo lahti rullumiseks suurepärased tingimused - ohtlik loodus, saksa-itaalia mitte väga hästi seguneda tahtnud rahvused, võõraid mitte omaks võttev külamentaliteet jne.

Ameeriklasest filmistsenarist saabub oma režissööriga külakesse tegema dokumentaalfilmi mägede vabatahtlikust päästeteenistusest (tema abikaasa on siit pärit). Alustuseks selgub, et filmimine polegi nii ohutu, kui näib. Ja teiseks avastab Salinger, et ta ei suuda kuidagi lahti lasta mägedes juba aastakümneid tagasi toimunud mõrvamüsteeriumist, kuni ta seda ei lahenda. Ja nagu selliste kinnisideede puhul ikka, hakkab kannatama ka perekond (naine ja väike tütar), kuigi õnneks mitte nii psüühilise painega nagu sageli sarnastes raamatutes ja filmides-sarjades.

"Kurja loomus" on üks neist põnevikest, millest saaks ka ilma krimiloota päris korraliku romaani - juba enne mainisin, et küla pakub raamatuks ainest ilma mõrvadetagi. Lugesin mõnuga, huviga, natuke raske oli raamatut vajadusel käest panna. Ainult lõpus tundsin, et see action, mis kulminatsiooni ajal toimus, oli minu jaoks natuke liiga üle võlli. Seal oli kõike natuke liiga palju, nii et see ei tundunud enam nii usutav kui kogu ülejäänud raamat. Aga kui see mööda sai, siis päris lõpp oli jälle juba täitsa hea.

Nii et kui need mõned leheküljed välja arvata, siis ma kohe kindlasti loeksin sama raamatu järge või sama autori raamatuid. Järjekordne hea leid Varraku poolt, kindlasti soovitan!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Tim Heath "The Song Birds"

Augusti lõpus Pärnus seminaril jagas Tim Heath autogramme. Ostsin kaks raamatut - mitte küll autogrammi pärast, aga mind intrigeeris just se...