Kena kerge hästi kirjutatud krimka. Rocco on sama võluvalt pahur nagu ennegi, kuid seekord saab lugeja pisut rohkem aimu ka sellest, mis ta naisega siis ikkagi juhtus ja mis asjaoludel. Siis on natuke kahju ka temast. Või natuke rohkem kahju kui natuke.
Marinat Rocco ei unusta ja räägib temaga õhtuti oma mõtetes. Ilmselgelt on ta oma naist väga armastanud ja eks inimesed sageli räägivad nendega, keda kas hetkel või enam mitte kunagi meiega ei ole. Selle nimi on igatsus.
Aga mõrv ei lase end jällegi muidugi oodata, sest Rocco peab ju oma leivaraha välja teenima ja Manzini samamoodi. Alguses tundub seekord asi enesetapu moodi, aga see läheb kohe lappama ja enesetapujuhtumist saab kiiresti mõrvajuhtum.
Nagu krimkad enamasti, on ka "Aadama küljeluu" selline mõnus pretensioonitu lugemine. Kindlasti leiavad krimisõbrad, et see on üks tore raamat. Lahendus ei tule isegi väga lineaarselt mitte, nii et mõte töötab lõpuni kaasa.
Rocco mulle muidu meeldib, aga see tema kingade ümber jauramine on pigem ikka nagu tolksti! - see imelik pisuhänd. Mis see jahumine nii väga juurde annab, who knows. Mõne teise inimese mõni teine veidrus tundub nagu rohkem põhjendatud. Kui see peaks nüüd olema mingit sorti sümbol sellest, et Rocco ei suuda oma minevikust kuidagi lahti lasta, siis minu meelest peaks olema see isegi rohkem rõhutatud. Kuid las tema olla oma kingadega.
Head lugemist!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar