neljapÀev, 6. aprill 2023

Peedu Saar "Loomad"

Mu kallis Kubjas pĂ€randas mulle koos Kruusa Kaljuga ka Saare Peedu. 😆 


Ühe kirjanikuga jĂ€lle tutvust tehtud, kellest varem midagi polnud isegi kuulnud. Vikipeedia on tema suhtes vĂ€ga napisĂ”naline, aga ega mind eriti ei hĂ€mmastanudki vĂ€ike faktoid, et peale selle, et ta kirjutab, on Peedu Saar veel bioloog. Kes ikka oskaks nii detailselt loomi kirjeldada. 


Samas, kogu raamat kĂ”ikus fantaasia ja absurdi piiril, nii et ilmselt ei olnud bioloogia-alased teadmised ka mingisugune primaarne nĂ”ue. Paralleelselt jookseb kaks lugu, mis nĂ€iliselt ĂŒksteisega ĂŒldse seotud pole: pahur paarisuhe ja loomade lĂ”ppematu inkarnatsioon. Raamatu algusest peale nuputasin ma lugedes, kuskohas ja kuidas need kaks lugu ĂŒkskord kokku saavad, sest kuidagi peab see ju toimuma. Tegelikult ju toimuski, ring sai raamatu lĂ”puks tĂ€is, aga pĂ€ris lĂ”puni ma ei saanudki aru, mida need personifikatsioonid vĂ”i allegooriad tĂ€pselt kandsid. Kindlasti oleks mĂ”ni targem kirjandusprofessor siinkohal vĂ”imeline kirjutama pika essee sellest, milliseid inimtĂŒĂŒpe ja nende sisemisi paineid iga loom, lind, putukas vĂ”i ĂŒksildane kastehein tĂ€pselt kannab. Kinnitust sai tĂ”ik, et mina ei ole mĂ”ni targem kirjandusprofessor. Ma kirjutaks selle essee ilmselt valmis, sest filoloog ikka kirjutab Ă€ra, kui vaja on, aga tegelikult ma ikka ĂŒldse ei tea, mida Peedu Saar sellega mĂ”tles. (VĂ”ib-olla peab ta peenikest naeru nagu Mati Unt kunagi, kui ta vaatas, kuidas arvustajad tema ridade vahelt midagi ĂŒĂŒratult sĂŒgavat leidsid, aga temal oli lihtsalt ĂŒhest kohast lappama lĂ€inud ja siis ta kirjutaski puhtalt lusti pĂ€rast mingi tĂ€ieliku jama kokku...) 


Lugemine iseenesest oli tegelikult nauding, sest Peedu Saar oskab kahtlemata sĂ”nu seada. Kirjeldused olid detailsed ja loomade pĂ”nevad karakterid reljeefsed ja nauditavad, nii et see minu igavene hĂ€mming luhtunud pĂŒĂŒdlustest asjale pihta saada polnudki ehk primaarne. Ma vist loeks telefoniraamatu ka lĂ€bi, kui keegi suudaks selle ilusasti Ă€ra sĂ”nastada. 


Kui ma natuke guugeldasin ja tausta uurisin, siis leidsin, et kaasblogijatel on nii mitmelgi tulnud tĂ”deda, et nad ka ikka pĂ€riselt pihta ei saanud, mida autori enda pĂ€ris mĂ”te "Loomadega" oli. Kui ma peaks kuuli Ă€hvarduselt midagi vĂ€lja pakkuma, siis ilmselt ma jĂ”uaksin siiski selleni vĂ€lja, et ju need loomad ikka erinevad inimkarakterid olid. Loomad olid pidevas reinkarnatsiooniringis, aga ma ei ĂŒtleks, et need ĂŒleminekud alati mingist vĂ€ga loogilisest ilmingust kantud olid. See on nagu pĂ”gus pilguheit nende inimeste/loomade eludesse, kuid Ă”nnis hetk ei viibi veel ja juba kolm lehekĂŒlge hiljem lĂ”peb looma lugu, enamasti ilma kulminatsioonita vaid lihtsalt, niisama. Ja siis on seal kĂ”rval need pĂ€risinimesed ka, kes oma eluga samamoodi pusserdavad ja sugugi ei nĂ€ita, et nad kuidagimoodi paremini vĂ”i Ă”nnelikumalt elada oskaksid. No kuidagi sedamoodi ma kirjutaksin selle essee ja loodaksin, et Peedu Saar seda kas mitte kuidagi ei nĂ€eks vĂ”i oleks vĂ€hemasti patroneerivalt heatahtlik.








Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Irene Solà "Mina laulan ja mÀgi tantsib"

Mul on nĂŒĂŒd natuke sassis, aga vist on nii, et see on Varraku septembrikuu raamat.  170 lĂŒhikest lehekĂŒlge, lugesin kuu aega. Aga veel vaid ...