laupäev, 24. august 2019

Tõnu Õnnepalu "Valede kataloog. Inglise aed"

Minu teine Õnnepalu. Ja selle poolest eriline, et see on esimene raamat, kuhu ma vajutasin oma imeilusa, Raamatukupja poolt kingitud ex librise. Olgu ta tuhandeks tänatud, sest ma pole siiani veel selle kingituse läbimõeldusest ja imeilusast kujundusest päriselt toibunud.

Pean ütlema, et need kaks erinevat raamatut siin ühtede kaante vahel on nagu siga ja kägu, pardon my French. Stiililt muidugi mõlemad nagu Õnnepalu olema peab - mõtisklevad, kiirustamata, aeg-ajalt üllatava mõttekäiguga, nagu headele kirjanikele omane. Aga kui "Inglise aed" meenutas paljuski "Pariisi", siis "Valede kataloog" on täiesti teise tonaalsusega. Õnnepalu kirjutab seda varakevadel, just enne Inglismaale minekut. Ta seab oma aeda istutamiseks ja suveks valmis, kuid mingil põhjusel on raamat depressiivse loomuga. Kõigest, mida ta kirjeldab, õhkub negatiivsust, lausa käegalöömist. Millelgi poleks nagu mõtet, kõik on kas vale või lihtsalt näiline.

Mingil hetkel mõtlesin, et see on nagu John Lennoni "Imagine" romaani vormis. Imagine there is nothing. Tundub, et Õnnepalul on kokkuvõtvalt kõigest suhteliselt suva. Ja ühtlasi otsustab ta ka ära selle, et kõik ümberringi elavad inimesed on nii naiivsed, et nad ei saa lihtsalt aru. Ainult tema saab. Selline natuke benevolentselt üleolev hoiak.

"Inglise aed" kõneleb kolmest nädalast, mil Õnnepalu tutvuste kaudu Inglismaal ühes väiksemat sorti lossiaias veedab ja omanike heaks tööd rühmab. Loss ja aed kuuluvad prantslastest miljonäridele. Seal tundub juba paremini minevat. Raamat on helgem, Inglismaa oma veidrustega on siiski pigem võluv, aed on avar ja sisendab rahu. Õnnepalu saab tamme vastu toetudes rahus lugeda ja mõelda, et tema kui lugeja on kaduv nähtus.

Marksismist ja kapitalismist loeme ka. Südamest.

Leidsin ka ühe suure sarnasuse enda ja Õnnepalu vahel: "Minu nõuanne reisijale: kui sul on võõras linnas vähe aega, päev või ka nädal, siis ära käi ringi. Kui see on tõesti vaid üks päev, siis veeda see ühes kvartalis. Kui on mõned tunnid, siis ühes kohvikus, ühes pargis. Kui sa juhtud nägema mõnda vaatamisväärsust, mõnd Big Beni, siis on see väike boonus. Aga kui sa näed ainult vaatamisväärsusi, pole sa midagi näinud. Nad on tõesti just sellised, nagu piltide peal, nagu internetis." (lk 301)

Täpselt nii arvan ka mina. Mulle väga meeldib reisida, aga see turistiamokk ei paku mulle absoluutselt mitte mingit pinget. Ma tahan vaadata, näha, seda kohta osmoosi kaudu rakkudesse lasta, aga mitte kapata, kõike vaadata ja mitte midagi näha. Aitäh.

Autor ei vea lugejat ka alt - ta tõesti räägib, missugune on üks korralik Inglise aed.

"William Kent ja teised Inglise maastikupargi leiutajad lihtsalt nägid seda maastikku sellisena, nagu see oli, ja võtsid ja näitasid seda. Väikeste nippidega. Kuskilt avada vaade, kuhugi istutada puid. Kuhugi ehitada sammastega "tempel", mis kaugelt püüab pilku, kutsub enda juurde jalutama, aga koha peale jõudes selgub, et tsealt avaneb kaunis vaade jõele." (lk 348)

Raamatu lõpuks tõdeb Õnnepalu, et kirjaniku ja aedniku elud on paljuski sarnased. Aednikule pakub palju rohkem pinget suvine töö, põnevus, kas midagi kasvab. Aga saaki on tüütu koristada.

Tõmmake teie siinkohal ise paralleelid aedniku ja tema saagi ning kirjaniku ja tema teose valmimise vahele.

Aga... Kas siis meeldis ikka või ei meeldinud?

Lepime siis kokku, et kui ma ka inimesega alati nõus pole (nagu "Valede kataloogis" nii mõneski kohas), ei tähenda see, et ta kirjanikuna mulle ei meeldiks. Raudselt sigineb mulle raamaturiiulisse mõni Õnnepalu veel.







esmaspäev, 19. august 2019

Anton Hansen Tammsaare "Tõde ja õigus" I-II

Suurfilmi kohta võib ju öelda ühte kui teist, seda võib taevani kiita ja teised jälle saavad kritiseerida, aga kirjastused vuhivad pärast filmi aina uustrükke teha ja "Tõde ja õigust" on saada juba ma ei tea mitmes väljaandes. Ja kas pole see siis saavutus - inimesed loevad! Loevad klassikat.

Otsustasin juubeliväljaande kasuks. Ilus on. :) Ja nüüd tuleb välja, et teist köidet pole ka enam kusagilt saada. Kordustrükk on ka otsas. Kirjastuse enda veebipoes õnneks siiski on. Kui nüüd vaid Tammsaare ise teaks, mis menu teda tabanud on... 

Juubeliväljaande eessõna selgitab, et tekst on originaal, tagasi pandi mõned sõnad, mis vahepeal olid ära "uuendatud". Ma muidugi ei tea, mis sõnad vahepealsetes väljaannetes olid või ei olnud, aga mulle hirmsasti meeldisid alljärgnevad sõnad, kõik siinkohas esimesest osast: (kokku oli tulnud) noorimehi, sõrmenükid, sülipäts (maadlus), porojomm ja ängeldamine (Tema on omad päevad siin Vargamäel ängeldanud, aga paljuke on ta jõudnud korda saata?). 

Esimesest osast ei tahakski nagu palju rääkida, kuna enamus mäletab sisu kas koolist või filmist. Siiani on rahvas lõhestunud küsimuses, kuidas Andres ja Pearu peaksid positiivseks või negatiivseks tegelaseks jagunema. Kas oli Andres aus töömees ja Pearu lihtsalt prassija? Või oskas Pearu elu nautida ja Andres tappis tööga oma naisi ja lapsi (Krõõda üsna otseses mõtteski)? Andke mulle andeks, aga mina ei elaks ausalt kummagagi.  

Andresest on inimlikus mõttes kahju, sest tema tegi ju tööd ja nägi vaeva, aga näed, lapsed teatasid riburada pidi, et mingit armastust pole ikkagi tulnud ja nemad Vargamäele ennast tapma ei jää. Eks see on tänapäevalgi sageli sama - on ju küllalt neid vanemaid, kes ehitavad midagi terve eluaja, et lapsed seda edasi viiks, aga siis selgub, et nad ei tahagi... Kas ei peaks me siis vanematena kogu aeg elama teadmises, et lapsed ei ole meie omand ja peavadki looma oma unistused? 

II osas läheb Indrek Tartusse Mauruse kooli. Seal käib palju erinevate rahvuste esindajaid, aga tundub, nagu peaks Maurus neid seal eelkõige sellepärast, et nad maksaksid kooli ülalpidamiseks piisavalt raha. Mauruse ülim eesmärk on anda eestlastele kooliharidust, kuigi saksa keele õpetaja teatab Indrekule, et Indrek elab võõral maal - "Saksamaal, mis asub Venemaal". Kuid pole ju Mauruski kogu oma eestlaste harimisega mingi ingel, sest ei lähe kaua, kui sirgjoonelise Andrese poeg Indrek hakkab koolis vajadusel valetama ja vassima ning ütleb Mauruse küsimusele vastuseks, et just direktor ise on teda valetama õpetanud. Huvitav, mida kostaks selle peale Andres, kui ta teaks Indreku uutest koolis omandatud oskustest?

Tammsaare on meister selle peale, et ta võtab mingi tähtsusetu väikese asja ja teeb sellest suure sümboli. Näiteks tassikõrvad - lehekülgede kaupa keerleb kõik ümber tassikõrvade, kuni see kasvab ja kasvab ja saab lõpuks Indreku ja Ramilda-Miralda omavaheliste tundmuste sümboliks. Vähemasti Indreku poolt, kes pakib kõrvad peitu, et ainult tema ise teaks, kus nad on. Samamoodi salajas, nagu mõte tema enda tunnetest Ramilda vastu, mis tunduvad ju lausa keelatud või on need siis vähemalt jultunult julge mõttekäik. 

Indrek paneb Tammsaare abiga suvalistest kuuldud asjadest kokku nagu mingisuguse ilmsi toimuva unenäo. Kui üks tark räägib koolis Nietzsche üliinimesest ja teine saurustest ja Darwinist, siis mingil hetkel jõuab Indreku aju kujutluspildini armastusest, mis on üliinimene, kes ratsutab sauruse seljas. Selline pikk ja kurviline jutukeerutamine tundub Tammsaarele väga omane olevat ja peab tunnistama, et lugejana lähed selle keerutusega rida-realt kaasa. 

Mind paelus väga ka Indreku koduskäik pärast esimest kooliaastat. Esiteks kohtub ta seal peale oma pere ka Pearuga ning tal hakkab piinlik, et Andrese sõrmed on tööst könksu jäänud ja nendega ei saa enam õieti midagi haarata, kui Pearu sõrmed ei ole ju sugugi könksus. 

Teiseks rääkis ta Hundipalu Tiiduga ja ausalt öeldes rabas see vestlus mind kõige rohkem oma keelekasutusega. Ma tõesti tahaksin Tammsaare käest küsida, kas see oli tal taotluslik, et esimeses osas räägib Tiit suhteliselt korralikku kirjakeelt, kuid Indreku koolivaheaja vestluses räägib ta väga tihedat murdekeelt. Oli see nüüd Tammsaarel kogemata või ongi Indreku jaoks kontrast juba aastaga nii suur - enne kooli tundus Tiit ikka haritud mees, aga nüüd näeb Indrek teda tavalise Kõrvenurga vanamehena, kes ei erine mingil moel Andresest ja Pearust? 

Ja muidugi Ramilda-Miralda-Diralma-jne. Ma tõesti tahan pärast tema viimase kirja lugemist uskuda, et tal olidki päriselt Indreku vastu sellised tunded, millest ta kirjutas. Tahes-tahtmata käis peast läbi küsimus, kas Maurus oleks nende kahe üksteiseleidmisega päri olnud, kui oleks läinud teisiti? Või kas oleks Ramildagi ilma surmaga silmitsi seismata ülepea julgenud tunnistada, et ta on lihtsast maapoisist nii võlutud? Kiri ise oli muidugi minu enda jaoks Tammsaare suurim saavutus nende kahe raamatu peale kokku. See oli nii ehe ja ilus, nagu polekski seda kirjutanud sama mees, kes pani sõnad suhu näiteks karusele Pearu Murakale. 

Eks me oleme ju kõik koolis õppinud, et Indrek tapab teises osas jumala. Ja mis siis juhtub vaese jalutu Tiinaga, kelles tapab Indrek üksiti ka usu enda tervenemisse. Ühesõnaga, see lõpp on ülepea nii keeruline ja vastuoluline nii lugeja kui Indreku enda jaoks, et seal ei saanudki Tammsaare kohe mitte kuidagi "Tõe ja õigusega" ühele poole saada. Kui muidu räägitakse, et romaani ülesehituses peaks pärast kulminatsiooni saabuma ka mingisugune rahunemine ja stabiilsus, siis II osa kulminatsioon saabubki minu jaoks alles päris viimastel lehekülgedel ja mingist rahunemisest ja lahendustest seal kohe kindlasti rääkida ei saa.

Ja ülepea on kogu see teine osa hoopiski traagilisem veel kui esimene. Mul oli peale mõningate knihviga naljakate kohtade väga raske sellest osast midagi tõeliselt positiivset leida. Võibolla Indrek ja Ramilda, aga see lõppes ka ju nii, nagu ta lõppes. Mauruse koolgi, kuigi heade ideaalidega, oli üks paras auk, kus tänapäeva mõistes kvaliteetsest haridusest rääkida ei saa. 

Sellised täiesti kaootilised mõtted tekkisid mul Tammsaaret lugedes. Kui ma nüüd üritaksin kõigest väest midagimoodi loetut üldistada, siis kindlasti on Tammsaare meie kohalik maavillane Shakespeare ning "Tõde ja õigus" on siiski Eesti kirjanduse tüvitekst. Ei olnud keeruline sellele Goodreadsis 5/5 panna, aga võrreldes Ishiguro ja Murakamiga jäi see pluss sealt viie tagant puudu. Eesti kirjanduses on Tammsaare kindlasti kordumatu nähtus ning omamoodi teerajaja. Kindlasti tahan ka ülejäänud osi lugeda ja naudin juba ette. 







laupäev, 10. august 2019

Molière "Näidendid" ("Tartuffe", "Don Juan", "Misantroop")

Kui inimene tahab tark välja näha, on tal kaks võimalust - olla vait või viia ennast kurssi klassikutega.  Sealjuures ei sega üks teist. :D

Molière'i näidenditega pole ma väga palju otseselt kokku puutunud. Ei mäleta, et oleksin neid laval isiklikult rohkem näinud kui "Scapini kelmusi", mis oli lõbus küll.

Prantsuse kirjandus on mulle viimasel ajal hakanud huvi pakkuma ka sellepärast, et kui ma olin laps, oli mu vanematel üks tore peretuttav, kes oma naisega meie külas suvitamas käima hakkas, kuna külaskäigud meie perele olid neile osutunud meeldivaiks. Eks ma teadsin, et ta on tõlkija, aga ega meid kedagi nii hirmus väga ei huvitanud, misasja see Ott väga teeb peale selle, et käib meil saskut mängimas, popsutab piipu, milles Prantsusmaalt toodud tubakas (välismaalt!!!), joob Inglismaalt toodud kuninganna teed (jälle välismaalt!!!), segab kokteile ja käib meie saunalaval Vaba Euroopat ja Ameerika Häält kuulamas.

Alles nüüd olen pihta saanud, et Ott oli vägagi hinnatud frankofiil, kes tõlkis hulgaliselt klassikuid, sealhulgas "Väikese printsi" ja laste lemmiku "20 000 ljööd vee all". Küll tahaks nüüd temaga rääkida, aga paraku on ta juba manalamees.

Selles näidendiraamatus on tema tõlgitud "Don Juan", mis on ainus proosavormis näidend. Ülejäänud kaks on värssides ja nende tõlkija on August Sang. Raskekahurvägi, ühesõnaga. Ja kui on raskekahurvägi, siis on ka tulemus äärmiselt nauditav.

Molière oli muidugi krutskimees. Alustuseks ta tegi omaenese elus, mida tahtis. Ta oli küll lubanud isalt kuningliku tapetsiiri (sisuliselt sisustaja) ameti üle võtta, aga näidendid ja teater tõmbasid teda siiski rohkem kui korralik ja püsiv sissetulek ja nii see perepoeg ula peale läks. Kui ta hakkas juba mingil määral kuulsust saavutama, vahetaski ta oma originaalnime (Jean-Baptiste Poquelin) Molière'i vastu välja, et ta oma perele halba varju ei heidaks.

Kuigi rahva seas oli ta näidendite menu (mida ta ise oma trupiga lavastas ja ise neis mängis ka) suhteliselt ebastabiilne, siis tema õnneks meeldis ta Louis XIV-le, Päikesekuningale, kes õukonnas tema etendustel tantsijana kaasa tegi ja oli isegi Molière'i esimese poja ristiisa. Kahjuks poeg suri, pärastpoole sündinud tütar läks kloostrisse ja suri lasteta ning viimane poeg suri samuti vaid mõnepäevasena. Nii et Molière'il ei olegi paraku järeltulijaid.

Neist kolmest näidendist lõi kõige rohkem lokku muidugi "Tartuffe", mis naeruvääristab võltsvagadust. See ei meeldinud katoliiklikele klerikaalidele sugugi ja näidend keelati lihtsalt ära. Molière üritas seda isegi teise nime all pisut muudetuna mängida, aga ei läinud läbi. Pärast aastatepikkusi ponnistusi tuli "Tartuffe" siiski lavale tagasi.

"Don Juani" teame me kõik. Lugu ringles Prantsusmaal juba ammu ja näidendeidki oli. Molière'il oli näidendi kirjutamisega natukene kiire, sest "Tartuffe" oli maha võetud ja midagi oli vaja mängida. Sellepärast ehk ongi "Don Juan" proosavormis, sest see läks lihtsalt kiiremini. Prantsuse keelest tõlgitud pealkiri ("Dom Juan ou le festin de pierre") tähendab "Don Juani ehk kivist pidusööki", kuna ta seal tõesti näidendi lõpus ühe ellu ärganud kivikujuga einestab. Ott Ojamaa pakub välja ka võimaluse, et kui kirjutada Pierre suure tähega, saab sellest "Peetri pidusöök", aga minul tekkis sellega hoopis teine seos - kas ei võinud see nii-öelda kombelõtvust hukkamõistev kivikuju tähistada  ehk isegi Peetrust, kes on ka ju prantsuse keeles Pierre?

"Misantroopi" peetakse üheks Molière'i tihedaimaks teoseks, kuna see võtab üsna kenasti kokku tolleaegsed naeruväärsed (tagarääkimine, meelitamine, ebasiiras sõprus) ja ka hinnatumad aristokraatide loomujooned (otsekohesus, ausus, siirus).

Molière'i on nauditav lugeda. Nagu piiluks 17. sajandi inimeste tuppa ja vaataks pealt, mis toimub. Kirsiks tordil on Kaia Sisaski põhjalik järelsõna ja Ott Ojamaa poolt koostatud kronoloogia, mis andsid enam kui rahuldava ülevaate Molière'i ajastust, tolleaegsetest poliitilistest ja kirjanduslikest suundumustest ning sündmustest, mis teda ennast vahetult ümbritsesid.





Karin Fossum "Bad Intentions"

Endalegi üllatuseks avastasin, et see ei ole esimene Karin Fossumi raamat, mida ma lugenud olen. See on üks põhjus, miks ma ülepea seda blogi alustasin - nii lihtsalt lähevad loetud raamatud meelest, kui nad pole just mingid lugejat tõeliselt raputavad teosed.

Siin see esimene loetud raamat samalt autorilt:

https://mannilugemisblogi.blogspot.com/2018/09/karin-fossum-harriet-krohni-morvalugu.html

Muidugi, blogi üle lugedes tuli raamat kohe meelde. Tuli meelde ka see, miks see mulle meeldis. Ja tegelikult on ka "Bad Intentions" samalaadne raamat. Ma isegi ei oska seda korralikult klassifitseerida. Otseselt põnevik see pole. Raamat on psühholoogiline ja seal on see "mis siis ikkagi juhtus" komponent ka täiesti olemas, aga ka psühholoogilise põneviku jaoks kaldub see nii tugevasti psühholoogia poole. Küsid küll endalt kogu aeg, mis siis ikkagi juhtus, või pigem miks siis ikkagi juhtus, tegelikult oli raske ka pooleli jätta. Aga ikka ei paindu keel seda põnevikuks nimetamast.

Otsustasin, et Karin Fossumi nime ma nüüd küll enam ära ei unusta. Ma tean, et ta on päris palju kirjutanud ja et ta on ka päris populaarne kirjanik. Need kaks, mida mina olen lugenud, olid head, tihedad ja laetud raamatud. Hakkab lausa tekkima huvi, kui palju raamatuid suudab kirjanik toota, enne kui need devalveeruma hakkavad - või ei saagi ideed otsa? Küsimus pole ju ainult loos endas, vaid Fossumi puhul pigem põhjustes, motiivides, kogu taustas, mis paneb inimesi tegema asju, mida nad seal teevad.

"Bad Intentions" räägib loo kolmest lapsepõlvesõbrast, kelle tänapäev on palju mustem ja süngem kui nende sõpruskonna lapsepõlv. Fossum küsib keerulisi küsimusi - kas kaudne süü on samaväärne kui otsene süü? Kui sa otseselt kellegi vastu kätt ei tõsta, aga kaudselt oled vastutav, siis KUI vastutav sa ikkagi oled?

Kindlasti soovitan. Väga värskendav muude põnevike vahel.




Buchi Emecheta "Second Class Citizen"

Dakaris elades lugesin puhtalt uudishimust läbi Emecheta romaani "Joys of Motherhood", mis oli koolis kohustuslik. "Destinati...