teisipäev, 21. mai 2019

Sarah Gristwood "Kuningannade mäng"

Viimaste aastate jooksul olen ma enda jaoks avastanud paar kirjastust, millest ma enne kuulnudki ei olnud. Toledot ma haibin siin iga kord, kui midagi neilt loen. Ja teine kirjastus, mille suhtes võib alati pimesi kindel olla, on ilmselt Argo. Käesolev teos on antud välja sarjas "Terra feminarum" - nimi selgitab end ise suhteliselt hästi. Olgu siin ära toodud ka tänusõnad Argole, kes mulle selle raamatu postkasti potsatada lasi - jätkugu see koostöö kaua, sest kvaliteetraamatuid pole mu riiulis kunagi liiga palju.

"Kuningannade mäng" pajatab Argole kohaselt dokumentaalvormis Euroopa 16. sajandi kuningannade (enamasti küll regentide) keerulisest malemängust. Kui nime poolest olid mõne silmapaistva erandiga (šotlaste kuninganna Mary, Inglismaa Mary Tudor ja Elizabeth Tudor) nominaalselt troonil mehed, siis nende äraoleku ajal - või vägagi sageli väikeste alaealiste kuningate täisealiseks saamise ajal - valitsesid riike de facto tegelikult siiski naised, üks võimukam kui teine. Loomulikult pidid nad rinda pistma peale tavaliste valitsusmurede ka oma soost tulenevate probleemidega, kuid üldiselt said nad hakkama vähemalt sama hästi kui mehed. Oma järeltulijate tuleviku kindlustamiseks mängisid nad strateegilist malet tähelepanuväärse graatsia ja kindlakäelisusega.

Pean tunnistama, et kuna teadaolevalt on kogu see Euroopa monarhide kildkond omavahel juba ammu igapidi suguluses, siis tänu kiiresti vahetuvatele võimukandjatele ja järjest uutele abieludele oli see üks tohutu virrvarr, milles oli minusugusel mitte-nii-väga-ajalugu-armastaval inimesel üsna raske orienteeruda. Minu ajalooalased teadmised on kooli ajast küllatki kaootilised. Ajalugu hakkas mulle huvi pakkuma alles ülikoolis Pilvi Rajamäe unikaalsetes loengutes, kus me eelkõige teada saime, kes Inglismaa kuningatest oli nõdrameelne, kes naistemees ja kes vaatas meeste poole. Enamasti käis kõik selle nurga alt läbi, kuigi Rajamäe on esinejana nii karismaatiline, et ka kõik mainitu juurde kuuluv "päris ajalugu" jäi üsna hästi meelde.

Küll aga olid tänu neile loengutele õnneks mõned nimed, millest kõvasti kinni hoida, nagu näiteks Henry VIII kõigi oma naistega (eriti suurt tähelepanu pälvib raamatus Anne Boleyn, otse loomulikult) ning kahe algselt sohilapseks kuulutatud tütre Mary ja Elizabethiga. Õppisin lähemalt tundma tõelist matriarhi Austria Margarethet ja Prantsusmaa Savoia Louise'i, kes omal ajal mängisid päris mitmel Euroopa riigi tandril täpselt nii esimest viiulit, kui nad vähegi soovisid, malega tükkis. Kogu raamatut raamivad väljavõtted Prantsusmaa kuninga Louis XI tütre Anne de Beaujeu nõuanderaamatust aadlidaamidele, mida raamatu sõnul on võrreldud isegi Machiavelli "Valitsejaga". Nõuanded on tõesti ajatud, tuleb tunnistada. Pealegi on tal eriti raamatu pealkirja ja läbivat malemotiivi arvestades igati sobiv nimi - Beaujeu on ju tõlkes ometigi 'ilus mäng'.

Samuti saab aeg-ajalt muiata, näiteks kui saame teada kuningast, kes paastu ajal - kuna kala vastu oli ta allergiline - tuli tal läbi ajada kõigest kilpkonni süües. Või siis lugedes saadikutest, keda keegi polnud üritusele kutsunud, kuid kes ei lasknud end sellest sugugi segada.

Väga suurt rolli 16. sajandi Euroopas mängis muidugi religioon - reformatsioon, vastureformatsioon, teadagi. Nii käiski mõni riik vaheldumisi kord katoliiklaste, kord protestantide käes. Ja need hugenotid ja Pärtliöö...

Piret Ruustal on teinud ka lihtsalt võrratu töö tõlkijana (toimetaja Ivika Arumäe). Kui mingi koht on kuninglikuks mahasaamiseks 'vihuviimane koht' ja 'kuulamine venib härgamisi edasi', siis ei taha minu aplaus lõppeda. Ja need olid vaid kaks suvalist näidet. Lihtsalt niivõrd hea on lugeda raamatut, mis oleks kui algusest peale kirjutatud eesti keeles - ja seda väga sõnaosava kirjaniku poolt! Lilled ja kestvad ovatsioonid!





teisipäev, 14. mai 2019

Amélie Nothomb "Helge nostalgia"

Amélie Nothombi nimega puutusin mina esimest korda kokku prantsuse keele õpiku kaudu, kus ta nimi oli Belgia kirjanikuna sees. Olen seda raamatut juba aastaid õpetanud, nii et kui Nothombi raamatut veel ka sooduspakkumises märkasin, siis mõtlesin, et kas nüüd või mitte kunagi. Saab gümnasistidele tähtsalt öelda, et jaa, vaadake, mina olen teda lugenud jne.

Selgub, et raamat on autobiograafiline. Nothomb on lapsepõlves elanud Jaapanis ning nüüd satub ta sinna tagasi, dokumentaalfilmi väntav võttemeeskond sabas. Ta külastab oma kunagist lapsehoidjat, lasteaeda, katastroofijärgset Fukushimat ja oma endist poiss-sõpra ning otse loomulikult on lapsepõlve ja noorusega taas kohtumine emotsionaalne keeris. Elupõliselt läänemaailmas elanuna oli raamat tore sissevaade jaapanlaste mõttemaailma.

Iseenesest on see huvitav, et jaapanlased on oma emotsioonide näitamisel suhteliselt hillitsetud, kuigi nende klimaatilised tingimused võivad olla tormilised:

     Arvasin, et olen taifuunidega harjunud, ent see, mis meid Tokyos ootab, avaldab mulle muljet, kuigi selle tipphetkest oleme juba ilma jäänud.
     Üksikud jalakäijad üritavad tänavatel edasi liikuda. Kõige muljet avaldavam on vihmavarjude surnuaed: läbipaistvad plastmassist vihmavarjud, mille tuuleiilid on ära kiskunud, kuhjuvad ristmikele ja moodustavad spontaanseid installatsioone. (lk 62)

Nii et ei ole siin midagi, et kliima kujundab inimese olemust ja nii edasi.

Eks ma tekitasin ise ka Facebooki keelegruppides väikese taifuuni, kui avastasin raamatust lause "Talle neist rääkinud, lööb ta nägu särama," ja pärisin aru, kas peale minu keegi veel arvab, et see lause on kehvasti konstrueeritud. Madin käib siiamaani, aga reeglite järgi on mul siiski õigus. (Siinkohal pean küll kiiresti ütlema, et peale selle õnnetu lause on kõik muu väga hästi eestindatud, nii et Pille Kruus on väga hea tõlkija.)

Väike väljavõte ka kohtumisest lapsehoidjaga.

"Kuidas dokumentaali filmimine läheb?" küsib Rinri.
     Räägin talle Nishio-san'ist. Lõpuks ütlen: "Mäletamine on üks pentsik seiklus. Nishio-san mäletab kõiki pisiasju sellest, kui mina laps olin, aga Fukushimat ta ei mäleta." 
     "Minu arvates on normaalne, et inimesele jäävad meelde vaid kõige kohutavamad katastroofid." 
     Purskan naerma.  (lk 83)

Nothomb on pigem vaatleja ja kirjeldaja kui jutustaja. Kogu raamatu keskmeks on tema enda emotsioon. Tundub, et ta ise on nagu lugejagi pigem kõrvaltvaataja, kuna aastad loomulikult teevad oma töö. Ma kujutan ette, et kui keegi mind praegu Senegali tagasi viiks, siis ilmselt tunneksin juba praegu end suhteliselt samamoodi autsaiderina, kuigi elasin seal ometigi viis pikka aastat ja sain ikkagi eheda kogemuse.

Raamatu pealkirja saab Nothomb ühest vestlusest, kus selgub, et jaapanlased kasutavad vestluses nostalgia asemel hoopis teist sõna ning seda selgitatakse sellega, et sõna 'nostalgia' kannab endas kurbust, kuid natsukashii tähenduseks on 'helge nostalgia', milles kurbust ei ole. Ma pole küll päriselt kindel, kas autor ise sellega lõpuni nõusse jäi, kuid pigem ehk tõesti.

Sobib neile, kes armastavad lüürilist proosat. Noh, nagu näiteks mulle.



Leonardo Padura "Laitmatu minevik"

Ma ei mäleta, et ma oleksin varem oma elus kunagi Kuubalt pärit kirjandust lugenud. Tõesti ei tule pähe.

Toledo saab selle kevade turundusnipi auhinna. Kõigepealt avaldasid nad kaanepildi ja teatasid, et kes tellib pimesi ette, saab raamatu odavamalt. Nõrgemad andsid järele ja nii ta mulle õige pea Omniva automaati potsatas. On au olla üks esimesi lugejaid.

Aasta on 1989. Leitnant Mario Conde kutsutakse nädalavahetusel tööle, kuna kõrge riigiametnik on kadunud. Saatuse tahtel on ametnikuks Mario Conde vana koolikaaslane Rafael Morín, kusjuures abielus on ta kolmanda klassikaaslase Tamaraga, kellesse Mario on salaja alati armunud olnud.

Toledo on kaanele kirjutanud muretu käega iseloomustuse "krimka". Ma ütleks, et see on natuke liigagi pretensioonitu sõna, sest kui keegi ütleb "krimka", siis mina mõtlen "Öölane". Kõik Toledo krimkad on olnud ikka pisut enam kui lihtsalt whodunnit. Kummaline, minu jaoks oli see eelkõige romaan ja alles teisejärguliselt krimi.

Rääkisin ka kupjale, et lugedes oli selline veider kehaväline tunne. Pole ju elus Kuubal käinud ja kogu see kultuuriruum on tegelikult väga võõras. Ja siiski - kõik on kuidagi... tuttav. Mina olen ju ka ikkagi sünni poolest nõukogude naine ja kogu see kommunismijutt seal paneb väga palju kelli ajus helisema. See on mingis väikeses vereringes ikka veel alles, nii et selgitusi pole vaja jagada. Loed ja mäletad.

Iseenesest oli mul sellest vaesest Mariost täitsa kahju. Sa pead uurima oma klassivenna surma ja kogu aeg virvendad naise ümber, kes on eluaeg su paleus olnud. Kas olla professionaalne või anda kiusatustele järele, sest nagu ütles juba Toots: "Paljugi, mis ei või - ikka tehakse!"

Ja kuidas siis ikkagi jääb selle laitmatu minevikuga tööstusministeeriumi impordi- ja ekspordiettevõtte juhatajaga? Sellises ametis võib ju inimesel tekkida tahtmine keelatud vilja maitsta ja minna hangeldamise libedale teele, eriti kui arvestada kommunistlikule majapidamisele ebaharilikku jõukust, mis Rafaeli ja Tamara majas valitseb. Siis juba on võimalikud kõik variandid, mis võivad kõik ka päädida inimese kadumisega. Rafael tuleb leida kas elusalt või surnult - kuid kumbapidi see siis ikkagi läheb?

Toledo on Eesti lugejale hispaaniakeelse maailma jälle jupike lähemale toonud, nagu nad seda raamat raamatu haaval teevad. Taas kord on suudetud raamat väga hästi tõlkida ja toimetada. No ja kui Eestis on üldse mõni kirjastus, kelle toodangut olen ma aldis täiesti pimesi ostma, siis on see Toledo. Kaanepilt oli paeluv, turundustrikk toimis ja lugejal ei ole piinlikult valus sihitult loetud tundide pärast.




pühapäev, 5. mai 2019

Victor Hugo "Jumalaema kirik Pariisis"

Nii juhtub asjade kokkulangevuse tõttu.

Mina, Saskia ja veel kuus saarlast ühinesime aprillivaheajal tartlaste grupiga ja käisime bussireisil Pariisis, kus ma veel elus polnud käinud. Ühele prantsuse keele õpetajale ikkagi suur häbiasi, eks, nii et see viga tuli parandada. Aga umbestäpselt nädal enne reisi otsustas Notre-Dame, et tema võtab kätte ja põleb lihtsalt maha. Kuna selle ümber löödi jube palju lokku ja nagu pärast "Tõe ja õiguse" filmi vaatamist kõik hakkasid raamatut ka ostma, nii hakati nüüd ostma ja üle lugema ka "Jumalaema kirikut Pariisis". Tellisin selle Raamatuvahetusest kohe ka ära, et reisilt naasnuna siis ta värske pilguga üle lugeda.

Meil oli see kohustusliku kirjanduse nimekirjas põhikoolis. Põhikoolis, mu daamid ja härrad! Ei tea küll, kes selle peale tuli, sest see on ikka oma paarkümmend aastat liiga vara. Jah, seal on tõesti see Quasimodo ja Esmeralda lugu, mis oma romantilises olemuses on nii lihtne, et sellest ju multifilmgi tehti. Aga kogu muu raamat, mida on ju kaugelt üle poole, jääb põhikooliõpilasele täielikuks umbluuks. Seal on pikad-pikad arhitektuurikirjeldused ja veel pikemad filosoofilised heietused. Ei suuda küll uskuda, et see keskteismelistele mingit pinget pakub.

Victor Hugo oli ilmselt mees, kes oma eluajal nautis võib-olla kõige enam omaenese hääle kõla. Seda on näha nendestsinasest heietustest. Minul ei ole nende vastu midagi - nende lugemine võtab korralikult tempo maha, kuna igasugune diagonaalis lugemine kaotab oma mõtte. Kui Bryndza taolised krimikirjanikud on võrreldavad popmuusikat kirjutavate heliloojatega (teeb hea tuju ja läheb kohe meelest ära), siis Hugo on ikka korralik klassik, kes kirjutab nõudlikku polüfoonilist muusikat, kus on nii palju kihte, et pead kogu aeg sõrme pulsil hoidma. Lugeja peab pidevalt keskenduma ja pingutama, aga lõppkokkuvõttes on ka rahuldus seda suurem.

Üks sellistest hetkedest selles raamatus oli viienda raamatu lõpus peatükk "See surmab tolle", mis oli puhas kirjanduslik essee sellest, kuidas Gutenberg oma trükimasinaga surmas arhitektuuri. Kuni sinnani olid suurvaimud end väljendanud arhitektuuri kaudu - majad olid võlvide, kaarte, nikerdatud kujudega meistriteosed. Kuid alates trükikunsti leiutamisest kadus arhitektuur ja tekkis geomeetria "nagu kõhnaksjäänud haige luustik". Trükised purustasid kiriku ühtsuse, usupuhastus sai kiiresti levida. Teised kunstiliigid hakkasid ka just siis kiiremini arenema. Hugo tõmbab paralleele, toob näiteid, paneb sindki pead noogutama. Minu meelest parim peatükk terves raamatus.

Ei saa ka jätta mainimata Johannes Semperi üliväärt tõlget. Kahjuks olen kaotanud leheküljenumbri, kuid siin üks mu lemmiktsitaatidest:

"Ei ole iialgi hilja tulla külla nii tähtsale teadlasele kui dom Claude Frollo Tirechappe'ist," vastas doktor Coitier, kelle ülemburgundi hääldamine kõiki lauseid piduliku kleidisabana laskis järel lohiseda.

Hugole on omane ka aeg-ajalt mingi koomiline seik vahele pillata, nii et oled juba pool lõiku edasi jõudnud, kui äkki hakkad tagantjärgi itsitama.

Loomulikult, kuna olime just äsja Pariisist tulnud, oli mul linn kenasti vaimusilma ees ja kuigi Hugo kirjeldab 15. sajandi linna, siis paljugi on sama ja sellepärast oli mul seda topelthuvitav lugeda. Olime käinud ka Montmartre'il šoppamas ja Moulin Rouge'i pildistanud, nii et oli põnev ka nüüd teada saada, et see oligi vanasti olnud veskite piirkond. Pariisis oli kokku umbes 300 veskit ja peale vilja jahvatati seal umbes sama palju viinamarju ja näpuotsaga muudki.

Siin ta on:
Kasutaja Marju Roberts foto.

Aga seda ma ei suuda siiani mõista, kuidas kuni esimese dünastiani püsis Pariis ainult Cité saarel, mida meiesugused tänapäeval tänu Asterixile ka Lutetiana tunnevad. 22 hektarit ei tundu just väga suur ala, aga eks see linnade plahvatuslik kasv olegi vist pigem uue aja sündmus. 

"Jumalaema kirik Pariisis" on tõeliselt hea, kuid nõudlik raamat. Kiiresti seda lugeda ei saa, kuid tõeline raamatusõber leiab kindlasti, et see pole ilmaasjata klassikaks saanud. Pealegi, nagu ütles Pariisis meie suurepärane giid Marina Laikjõe, on Hugol suured teened selles, et Jumalaema kirik, mis tema eluajal oli väga kehvas seisus, kuna gooti stiil ei olnud enam popp, päris maha ei lagunenud. Hugo tegi selle jälle populaarseks ja sinna hakati investeerima. Nii et kõike kokku võttes on see palju enam kui Quasimodo, Esmeralda ja Claude Frollo lugu. Võiks isegi öelda, et pigem on kõik muu seal olulisem.



Robert Bryndza "Last Breath"/"Cold Blood"/"Deadly secrets"

Ma olen nüüd ilmselt patustanud kõige vastu, mis mu põhimõtted on seda blogi pidades siiani olnud. Esiteks olen ma jätnud kirjutamistesse kole pika vahe. Seda mitte sellepärast, et ma poleks midagi lugenud, aga lihtsalt on olnud kas liiga kiire või pole olnud sobivat hetke või tuju. Vaheaeg oli küll, aga siis ma olin reisil (sellest järgmine kord). Ja siis ma jäin ilmselt tänu temperatuuri järsule langusele - isegi Saaremaal sadas lund - haigeks. Siiani köhin ja tatistan, aga homseks riigieksamiks üritan ikka jalul olla.

Ühesõnaga, pikk vahe. Teine asi on see, et ma olen ikka üritanud ühe kuu raamatud samas kuus ära kirjutada. Nüüd läks see ka nahka.

Kolmandaks - ma pole veel kunagi mitut raamatut vist ühte postitusse kokku pannud. Nüüd see päev saabus, kuna esiteks saan ma siis kuidagigi järje peale ja teiseks ei ole Bryndza raamatud nii suures arengus ka oma taustaloo poolest, et neist hirmsasti palju kirjutada oleks.

Mulle Bryndza meeldib. Esiotsa juba sellepärast, et ta oli minu salaleid. Ma koperdasin talle kuskil netiavarustes otsa täitsa juhuslikult, vist lugesin isegi e-raamatuna. Ja alles siis, kui ma olin pärast esimest pääsukest endale öelnud, et tohoh, täitsa tubli tükk, hakkasid eestlased tema raamatuid tõlkima. Nüüd on ta muidugimõista juba väga popp ja raamatud müüvad nagu soojad saiad. Aga ikka on mul selline tunne, et mina olin essa.

Kõik kolm on täitsa kapsakad krimilood. Erika Foster plõksib küll, aga natuke vähem kui esimestes raamatutes, pealegi näitab ta üles suurt hoolivust oma äia vastu, mis kõik tõi päris mitu plussi tema kontole. See muidugi ei tähenda, et ta üldse porisenud poleks, aga no las ta siis oli. Igatahes oma lood ta ära lahendab.

Paar viimast raamatut hakkas ilmselt minema juba natuke sinna Kepleri nurka (mitte et ma oleks neid lugenud, aga ma olen lugenud kokkuvõtteid), nii et oli vahest õige pisut rohkem skandinaavia noiri poole kalduv. Sarimõrva ja värki. Loodan, et ta edaspidi hullemaks ei lähe.

Tellisin kusjuures need kolm raamatut kõik välismaalt, Book Depository'st, kuna eesti keeles vist esimene neist on, aga kaht viimast mitte. Mul oli vaja reisi peale lugemist kaasa ja kuna mu e-luger otsad andis (rahu tema põrmule), langetasin otsuse "millegi kerge" kasuks. Nii füüsilises kui pingutuslikus mõttes. Absoluutselt ei kahetse, raamatud on paremad kui suurem osa krimi, mis praegu välja antakse, tihe ja usutav, aga see ei tähenda, et mul praegu siinkohal midagi väga analüüsida oleks. Huvitavad raamatud lugeda, oli reisil just paras.




Triin Lellep "Minu Pariis. Oh là là!"

Kuna laulja ja intervjuude andjana pole Lellep mulle eriti sügavat muljet suutnud jätta, siis pean ausalt üles tunnistama, et avasin raamatu...