Valeria Luiselli "Kadunud laste arhiiv"

Ma eeldan, et keegi, kes põgeneb, ei ole veel pagulane. Pagulane on see, kes on juba kuhugi jõudnud, teise riiki, aga peab ootama määramata aja, enne kui tegelikult, päriselt kohale jõuab. Pagulased ootavad kinnipidamiskeskustes, varjupaikades või laagrites; föderaalse järelvalve ja relvastatud ametnike pilgu all. Nad ootavad pikas järjekorras sööki, voodit, kuhu magama heita, ootavad, käsi püsti, et küsida, kas võib tualettruumi minna. Ootavad, et neid välja lastaks, ootavad telefonikõnet, kedagi, kes neile järele tuleks ja nad kaasa võtaks. Ja siis on pagulasi, kellel veab ja nad saavad oma perekonnaga jälle kokku, elavad uues kodus. Aga isegi nemad ootavad endiselt. Ootavad kohtuteate saabumist, kohtuotsust kas väljasaatmise või varjupaigaloa andmise kohta, ootavad, et teada saada, kus nad viimaks elama hakkavad ja mis tingimustel. Ootavad, et neid kooli vastu võetaks, et töökoha leiaks, et saaks arsti juurde minna. Ootavad viisasid, dokumente, lube. Ootavad vihjeid, instruktsioone, ja siis ootavad veel. Ootavad, et nende väärikus taastuks.

On lihtsalt imeline, kui sul on sõbralistis ka kirjastused. Ühel ilusal päeval potsatas mu Hollandi-Raamatukupja mahitusel (nagu ma aru sain) pakiautomaati Toledo järjekordne ja jällegi suurepärane raamat. Väga suured tänud nii Hollandisse kui Toledo tublidele töömesilastele, kes oskavad teri sõkaldest eraldada ja avaldada raamatuid, mis on ka avaldamist väärt. 

Samas tuleb aga kohe ka hoiatuseks öelda, et kerge see lugemine küll ei ole, ei stilistiliselt ega sisu poolest. Pole ausalt ka ime – autoripoolses järelsõnas tuleb välja, et raamatusse on väga sihilikult põimitud kujundeid ja fraase erinevatelt autoritelt. Samuti on teksti vahele pikitud nn arhiividokumente ja -fotosid, mis pole ka liiga tavaline võte.

Kui natuke lihtsustada, siis võib ju isegi mingi faabula taastada, sest on perekond, kes läheb vanemate kireprojektide tõttu New Yorgi kodust autoga matkates Arizona piirialadele. Juba enne reisi on vanemate abieluõnne hakanud pragundama nende erinevad huviobjektid: isa soovib uurida apatšide viimaseid iseseisva elu päevi, kuid ema soovib leida kaht Mehhikost tulnud, aga kaduma läinud lapseeas õde. Tüdrukute ema ütleb, et neid on pärast salaja Mehhiko-USA piiri ületamist kogumispunktis nähtud, aga ühest hetkest neid seal enam ei ole. 

 

Päris sisu ma ümber jutustada ei taha, sest üllatus- ja ahhetusmomendid jäägu ikka igaühele endale avastamiseks. Aga seda tahan küll öelda, et Luiselli kirjutab nii paljud asjad sümboliteks, mis tegevuse vältel aina suuremaid ja suuremaid mõõtmeid saavad. Arhiiv, kadunud olek, kaamera, auto, kaja jne aina korduvad ja kõlavad järjest valjemini, samas kui lugejas kasvavad nii pinge kui ilmselt ka ahastus asjade üle, mida ta kuidagi mõjutada ei suuda. 

Ka Luiselli ise on töötanud Mehhikost üle USA piiri tulnud dokumenteerimata laste aitamisega. nii et "Kadunud laste arhiivi" temaatika on talle tuttav ja südamele lähedal. Kellel neist lastest on vedanud, on saanud kokku oma juba Ühendriikides elavate sugulastega. Kellel aga vähem veab, lõpetab kas lennukis koos teiste tagasi saadetavate lastega või hoopis täpikestena kuskil Arizona kõrbe kaardil, sest tundub, et surnuid dokumenteeritakse hoopis hoolikamalt kui neid, kes ellu jäävad. Emana ei suuda ma ette kujutada, mis õudused peaks kodus lapsi varitsema, et ma lapsed üksi illegaalselt üle piiri põgenema saadaksin, olgugi et mingi nn "grupiülevaatajaga" koos. Lugematud kilomeetrid mitte rongis, vaid rongide katustel, ohtlikud jalgsirännakud läbi igasuguse elu suhtes vaenuliku kõrbe (kohati ka kuulirahe eest pagedes), lõppsihiks suvalised kogumispunktid USA ametnike armu all... Ja neid lapsi liigub tuhandeid!

Aga siiski pole raamat üksnes Mehhiko kadunud lastest. See on ka peategelaste perest, kes on ise üks suur sümbol, sest kummagi vanema ega ka kummagi lapse nime me ei tea ja ei saagi teada. Nii et ka nemad võivad olla ükskõik meist, ükskõik kes neist inimestest, kes millestki väga hoolivad, aga üksteisest selle tõttu lahku kasvavad. Või lapsed, kes oma vanemate tähelepanu eest üsna drastilisel kombel võitlema peavad. Seegi on omaette üldistav sümbol. 

Räägime tõlkija Anne Lange tööst ka. Mulle meeldivad alati sellised tõlked, mis mind sõnavalikuga üllatavad, eriti siis, kui ma pole selliseid sõnu kunagi isegi kuulnud. Näiteks kui raudteejaamu, lennujaamu või bussipeatusi nimetatakse "siirderuumideks" või kui piima "kõõnitakse" või kui mõtteavaldus on "känklik" (kumbagi pole sõnastikes olemas). Samas on tekstis ka mesilase hammustus ja vot sellega ma ei tea küll, mida peale hakata. :) 

Aa, ja muide. Suure osa "Kadunud laste arhiivist" kirjutas Luiselli järelsõna andmetel Pariisis Shakespeare&Co raamatupoe teisel korrusel Silvia Whitmani hoole all, nii et Luiselli on Shakespeare&Co tumbleweed! 

Nagu juba ütlesin, suurepärane raamat, kuid kindlasti on vaja ennast selle lugemiseks õigele lainepikkusele saada ja süveneda, sest meelelahutuskirjandus see ei ole. 

Karen Dukess "Viimane raamatupidu"

On lihtsalt kirjeldamatult tore, kui inimesed loevad raamatuid. Ja ma olen absoluutselt sada protsenti nõus, et kuna inimesed on erinevad ja žanre palju, siis tuleb igal raamatusõbral leida üles just need žanrid, mis teda kõnetavad, mis temaga kergelt haakuvad ja millest nad kõige rohkem rõõmu tunnevad. Ja mitte keegi ei saa teisele öelda, et ta peaks lugema midagi põnevamat või targemat või romantilisemat vms. Sest igaühele oma.

Mäletan, kuidas kord ammu ülikooliajal passisin Kuressaare-Tartu bussisõidu vahepeatuses Pärnus. Nelikümmend viis pikka minutit, nagu see siis oli. Läksin putkast ampsu ostma ja vaatasin et oo näe, lihapirukas. Ei mäletagi, millal seda viimati sõin. Ostsin piruka ja niipea, kui hambad sinna sisse lõin, meenus, miks ma ei ole nii ammu sellist kommertslihapirukat ostnud – ma jälestan seda. 😂😂😂

Samamoodi vajasin abi sel hetkel, kui kolleeg näitas, mis raamatud ta kõik viimasel ajal läbi lugenud on, ja lisas "Viimase raamatupoe" kohta saatuslikud sõnad "kena kerge raamat" ja ma täiesti ignoreerisin oma peas kerkinud küsimust: "Ega see naistekas pole?" 

Pikk paus. 

Aga kui sulle meeldib romantiline kirjandus, siis ootab "Viimane raamatupidu" sind ärevalt kas raamatupoe või -kogu riiulil. Elad ühe suve jooksul üle peategelase kaks armuromaani, ühe üsna laheda ideega raamatupeo (selle mõtte peaks sealt ära rottima küll) ja suure emotsionaal-psühholoogilise krahhi.  

Ausalt, ega see tõlge ka just liiga vaimustav ei olnud. Üldiselt ma ei usu, et see originaal palju parem oligi, aga sellegipoolest lähen ma kröömike tusaseks, kui loen selliseid lauseid: "Kommenteerides kirjanike külgetõmbejõudu, rääkis Kayla nagu minu ema, kes oli leevendanud oma pettumust, kui ma kirjastusse tööle asusin, lootusega, et leian sealt äkki mõne eduka noore kirjaniku, kellega abielluda, või vähemalt sõpru, kes aitaksid elavdada mu seltsielu, mis oli mu ema arvates surmigav."  Keegi võiks talle öelda, et lauses ei pea sõnad eesti keeles täpselt samas järjekorras olla kui originaalis. 

No ei pannud vaimustusest müügima, nagu ütleks Melker Melkersson Soolavareselt. Aga see oli minu oma süü, sest ma teadsin juba ammu, et ma olen romantikale allergiline. Vähemalt raamatukaante vahel. 

Fredrik Backman "Karulinn"

Mõni aasta tagasi levis sotsiaalmeedias küsimus: kumba eelistaksid naised metsas kohata – kas karu või tundmatut meest? Vastused šokeerisid paljusid mehi, aga mitte naisi. Sest väga suur osa vastas: "Karu." 

Mitte sellepärast, et karu oleks "nunnu kaisukas", vaid sellepärast, et naiste isiklikud kogemused ja ühiskonnas levivad lood räägivad valusat keelt. (---) Inimesed on ohtlikumad kui loomad. Ja see hirm ei ole välja mõeldud – see on õpitud, seda on kogetud. (Saarte Hääl, Regina Piikmann) 

(Õiendus: Piikmanni karul ei ole mingit seost Karulinna karudega. Aga temaatikal on küll.)

___

Hoki on lihtne sport: kui soov võita on suurem kui hirm kaotada, siis tekib võimalus. Kartes ei võida keegi. 

___

Lapsevanem tunneb end alati liiga väikese tekina. Kuidas iganes sa katta üritad, ikka on kellelgi külm.

___

"Mina kardan ka, isa. Kõike. Pimedust ja ... kõike."
"Mida ma teha saan?"
"Mind armastada."

Tegime kolleegiga Backmani-rohevahetust. Tema sai minult laenuks vanaema-raamatu ja mina temalt Karulinna triloogia, nii et kvantiteedis jäin ma igatahes plussi. 

Fredrik, oh Fredrik, mida sa minuga küll teed? Sa poed inimeste kõige sügavamatesse hingesoppidesse, tirid kõik emotsioonid verilihale, aga siis võtad välja pehmendava palsami ja ravid selle südame, mis raamatutegelaste pärast kildudeks on purunenud, jälle enam-vähem terveks...

Ma arvasin, et "Minu sõbrad" on Backmani kõige süngem raamat. Tuleb välja, et ei ole. "Karulinnaga" läheb Backman teemadesse, mida päise päeva ajal seltskonnas kohvitassi taga arutada ei taheta, ja teeb seda armutult, jõhkra detailsusega, sest keegi peab. Seda nii keskse probleemiga kui kõigi alateemadega, mis ennast sinna tihedalt ümber kerivad nagu püüton ümber saaklooma, sest ükski suur probleem ei teki tühjast kohast. 

Alguses tundub, et Karulinn on üks vahva koht, kus hoki ühendab kogu linna mõne üksiku ebateadliku elemendi erandiga. Hoki annab põhjuse pühenduda, ennast tõestada, olla osa grupist. Ja kuna juunioride meeskond on ennast sel aastal mudast üles töötanud, on kogu linn edust ja triumfiootusest tiine. 

Aga mis on siiski edu hind? Kui sa oled eduka meeskonna kõige suurem staar ja kõik sind imetlevad, kui palju õigusi see sulle annab? Kui oled harjunud võitma, võtma kõiki võite jõuga, mis võite võid sa võtta jõuga väljaspool jäähalli? Ja lõpuks – kes on süüdi ja kes vastutab, kui asjad lähevad täiega metsa ja käest ära, sest keegi pole sulle kunagi millegi kohta öelnud, et seda sa ei saa või ei tohi? 

Backman toob lauale ühe mõeldamatult raske ja julma probleemi, mille vastu ohver on sageli täiesti kaitsetu, eriti kui pärast kujundatakse juhtunust täiesti vastupidine pilt. Sellest ei tule tervena välja mitte keegi. Backman ei tahagi luua illusiooni, nagu keegi saaks traumast üle. Aga kuna ta on täpselt selline kirjanik, nagu ta on, siis suudab ta isegi nii võimatus olukorras näidata, et kõik on võimalik üle elada ja sa ei pea laskma traumal ennast defineerida või jääda ühte hetke kogu eluks kinni. Mitte kunagi ei ole kõik läbi, ja see ongi Backmani suurim võlu – olgu see lein, trauma või ükskõik mis muu, lootus homsele, ülehomsele või järgmise nädala päikesepaistele jääb. Kui kõik laguneb algosakesteks, ka siis on võimalus alustada uuesti ja luua midagi uut, midagi paremat. 

Suur-suur aitäh ka tõlkija Kadri-Liis Haasmale selle eest, et ta sellise loo nii suure tundlikkuse ja pieteediga kirja pani.