Julie Otsuka "Buddha pööningul"

20. sajandi esimeses pooles saabus USA-sse Jaapani immigrantide laine, ning oli terve plejaad naisi, kes sõitsid San Franciscosse jaapanlastest meestega abielluma. 

Kuulu järgi sõid sealsed inimesed ainult liha ja nende keha oli üleni karvane. (---) Sealne keel oli meie omast kümme korda raskem ja kombed arusaamatult veidrad. Raamatuid loeti tagant ettepoole ja vannis kasutati seepi. (---) Valge vastand polnud mitte  punane, vaid must. 

Laevareisi jooksul arutati, fantaseeriti ja võrreldi neile saadetud tulevaste meeste pilte. Kohale jõudes selgus küll, et pildid olid kas kakskümmend aastat vanad või hoopis kellegi teise omad, ja fotoga kaasas olnud ilusa kirjagi oli kirjutanud hoopis keegi teine. Aga seda nad veel ei teadnud. 

Kohale jõudes lõi reaalsus naised nagu kuvaldaga oodatud vormi. Juba kultuuriliselt oli naine oma mehe omand, tema kamandada ja kasutada nagu ta just heaks arvas. Loomulikult lisandus sinna veel immigrantide mitte kõige soositum staatus – jaapanlased tegid (ja väga korralikult) töid, mida ameeriklased ise teha ei tahtnud. Nad rügasid põldudel, kasvatasid puu- ja köögivilju, pesid jõukate kohalike pesu ja küürisid nende põrandaid. 

Vormiliselt on see üks huvitavamaid raamatuid, mis mulle viimaste aastate jooksul kätte sattunud on. Peatükid on kirjutatud meie vormis, aga igas lauses erineva naise kogemus. See tekitab üldistatud karakteri, ühisteks joonteks paratamatus ning kultuurile ja oludele alistumine, kuigi kogemused võivad üksteisest väga erineda. Meie-vorm on solidaarsuse vorm. 

Me sünnitasime tammede all suvel 45-kraadise palavusega. Me sünnitasime aasta külmimatel öödel ühetoalistes osmikutes puupliitide kõrval. Me sünnitasime delta tuulistel saartel kuus kuud pärast saabumist, ja beebid olid tillukesed ja läbipaistvad ja surid kolme päeva pärast. Me sünnitasime üheksa kuud pärast saabumist perfektsed musta juuksepahmakaga beebid. (---) Me sünnitasime nuttes nagu Nogiku, kellel tõusis palavik ja kes ei saanud kolm kuud voodist välja. Me sünnitasime ludinal, kahe tunniga, aga siis tekkis meil peavalu, mis jäi meiega viieks aastaks. Me sünnitasime kuus nädalat pärast seda, kui meie mees oli meid maha jätnud, tütre, kelle äraandmist me nüüd kibedalt kahetseme. 

Ja siis tuli Pearl Harbor, mida küll nimepidi ei mainita, aga ühtäkki hakati mehi kodudest ära viima ja tagatipuks leidis valitsus, et jaapanlased on ohuks julgeolekule, et nad on kõik kahtlased ja tuleb vähemalt rannikualadelt ümber asustada. Ja nii nad läksid. 

Mõned meist lahkusid nuttes. Ja mõned meist lahkusid lauldes. Üks meist lahkus, käsi suu peal ja hüsteeriliselt naerdes. Mõni meist lahkus purjuspäi. Teised meie seast lahkusid vaikselt, pead norus, piinlikkus- ja häbitundega. Üks vana mees Gilroyst lahkus kanderaamil. Üks teine vana mees (---) lahkus karkudega, Ameerika Leegioni müts silmile tõmmatud. (---) Üks mees Santa Barbarast lahkus, käes pruun nahkkohver kulunud kleebistega, millel seisis Paris ja London ja Hotel Metropole, Bayreuth. Tema naine lahkus temast kolm sammu tagapool, käes puust pesulaud ja raamatukogust laenutatud Emily Posti etiketiõpik. "Tähtaeg on alles järgmisel nädalal," ütles ta. 

Need peatükid on mitmeid lehekülgi pikad ja täiesti lõiguvabad. Laused on üksteise otsa pikitud nagu üks lõppematu pärlikee. Pärlid selles võivad tunduda äärmiselt sarnased, kuid ometigi neid ükshaaval vaadates on igaühes sees kellegi terve elu. Mida enam loed, seda enam muutub iga lüli omamoodi sümboliks, nii et suvalisel hetkel mainitud Buddha, mis kellelgi San Franciscost lahkudes pööningule maha jäi ja mida raamatus enam kordagi ei mainita, ronib sealt pööningult välja raamatupealkirjaks. 

Kui kellelegi veel segaseks jäi, siis see on ikka täiesti suurepärane raamat. 

Elena Ferrante "Minu geniaalne sõbranna"

Murran pikalt kestnud lugemispausi ja eetrivaikuse. Sügis saabus seekord nii paljude väikeste killustatud ülesannetega, et kõike seda ohjata on olnud mitte otseselt küll kontimurdev, kuid siiski vaimselt väsitav. Ka "Minu geniaalset sõbrannat" lugesin ma lõpuks mitu kuud. Praegu jääb küll veel võlgu ka umbes kolm raamatut, mille ma juba tegelikult suve lõpus ära lugesin, aga vähemalt ühe neist plaanin ma siiski ühel hetkel blogisse raiuda. 

Alustame autorist. Elena Ferrante on pseudonüüm, kuna (tema enda väitel) kui raamat kord juba valmis on, eksisteerib see autorist sõltumata. Kuna ta on avaldanud ka eraelulisi vihjeid, siis teadaolevalt on ta sündinud Napolis, elanud periooditi Itaaliast väljas, ilmselt on ta emaks vähemalt ühele lapsele ning peale raamatute kirjutamise ta ka tõlgib ja peab õpetajaametit. Tema võimalikku identiteeti on uuritud üht- ja teistpidi, kuni selleni välja, et lugejad on ise hakanud nurisema, et kui inimene ei taha, siis pole vaja urgitseda. 

Tema päritolu arvestades pole ime, et tema tuntuimateks teosteks on saanudki Napoli-romaanide sari, mis räägib kahe tüdruku, Lila ja Lenu sõprusest. Kuigi nad sünnivad ühes naabruskonnas ja nende elu ka algab üsna ühtmoodi, lõpevad sarnasused üsna ruttu sel hetkel, kui Lila vanemad tal enam koolis käia ei luba ja tüdruk peab tööle hakkama, Lenu aga oma haridusteed jätkab. Lila tundub küll olevat üliandekas, talle nagu jääks kõik ise külge, Lenu teeb selle aga tasa oma järjepidevuse ja töökusega. Kui Lenu vähemalt enda silmis on lihtsalt üks tavaline tüdruk, siis Lila on isepäine, vahel isegi hoolimatu või kuri. Igatahes tundub, et tal pole sooja ega külma sellest, mida teised temast arvavad, ja Lila enesekindlus kannab teda vähemalt teismelisena kaugemale, kui Lenu kõige oma haridusega küünib. Vähemalt Lenu enda arvates. 

Lila jääb raamatu lõpuni välja minu jaoks ikkagi mõistatuseks. Ta on nagu viitsütikuga pomm, mis võib ükskõik mis suvalisel hetkel teadmata suunas plahvatada. Kui ta ühel ilusal päeval otsustab hakata poodnik Stefano tüdrukuks ja temaga kihlub, siis ei Lenu ega mina ei mõelnud välja, kas ta tegi seda lihtsalt vaesusest pääsemiseks või mingi mõjuvõimu saavutamiseks, sest ta küll äkitselt rahuneb ja hakkab enda eest hoolitsema (ilusaid riideid ja kõike muud saab ta endale nüüd lubada), kuid kuidagi täiesti kaob ära just see, mis Lilast enne Lila oli teinud. Raamat lõpeb pulmaga ja kuigi Stefano on siiani olnud lahkus ja sõbralikkus ise, siis nüüd saab ometi selgeks, et vein on rikka peigmehe külaliste laudadel hoopis teise kvaliteediga kui vaese pruudi külalistele serveeritakse, teeninduse kiirusest rääkimata. Raamatu viimane lause (mida ma EI tsiteeri) annab juba ise ainest vähemalt järgmisele raamatule, kui mitte enam. 

Itaalia võib praeguseks olla romantika ja dolce vita sümbol, aga 1950. aastate Napoli ei tundu küll kohana, kus oleks väga elada tahtnud. Itaallased on küll alati olnud ka emotsionaalsuse võrdkujuks, aga kogu seda vägivalda ja kõiki neid tülinorimisi ja suvalistel hetkedel ja põhjustel tekkinud massikaklusi oleks ilmselt üsna väsitav taluda. Nende endi jaoks tundub see küll nii tavaline asi, et pigem suhtutakse sellesse kui väikesesse igapäevasesse ebameeldivusse. 

Ega tegelikult teagi, kas raamatu Lenu (Elena Greco) on Elena Ferrante ise või siis ei. Samasugune mõistatus tundub kriitikute jaoks olevat see, misasi see ikkagi on, mis tema raamatutes inimesi köidab. Mulle jäi eelkõige mulje, et Ferrante kuidagi eriliselt rabe kirjutamisviis (ta ühendab pealauseid komadega, mida ma kogu aeg oma õpilastel keelan teha 😏) on hästi kooskõlas Lenu enda rabeduse ja ebakindlusega, mis ilmselt teismeeaga paratamatult kaasas käib. On sellega kuidas on, Ferrantet armastatakse ja loetakse ning 2016. aastal nimetas ajakiri Time ta isegi aasta saja mõjukama inimese hulka. Minugi poolt kindel soovitus ja kuna raamat lõppes, nagu mu enda teismelised ütleksid, "täiesti lambiselt", aga samas kõige põnevama koha peal ja ilma igasuguse kokkuvõtva peatüki, lõigu või lausetagi, siis karta on, et tuleb sarjaga jätkata.