pühapäev, 20. september 2020

Buchi Emecheta "Second Class Citizen"

Dakaris elades lugesin puhtalt uudishimust läbi Emecheta romaani "Joys of Motherhood", mis oli koolis kohustuslik. "Destination Biafra" järgnes kohe, kuna tundus, et olin avastanud täiesti tundmatu pärli. Tol ajal ei teadnud ma Aafrika kirjanikest ülepea mitte midagi ja üllatus oli värskendav ja suur. 


"Second Class Citizen" jutustab noore nigeerlanna Adah' loo. Tema esimene õnnetus Nigeeria ühiskonnas seisneb selles, et ta sünnib tüdrukuna, ning juba see määratleb ta teisejärguliseks. Nigeeria on nimelt isegi Aafrika kontekstis üle keskmise meestekeskne. Ainult tänu oma põikpäise sihikindluse tõttu saab Adah' korraliku koolihariduse ning kindlustab endale hea töö. Ta saaks edasi õppida, sest töö võimaldab tal lahedasti ära elada, aga seda on meil kõigil siit Euroopast hea öelda. Adah on teismeline ja tema DNA ei luba tal veel aimata, et kõige parem oleks tal omaette. Adah abiellub ja kahekümne esimeseks eluaastaks on tal juba neli last. 


Abikaasa Francis on sedasorti mees, kes sõidab ära Londonisse, et hea haridus omandada, aga loomulikult peab tema keskenduma õppimisele ja tööd teha ei saa, sestap peab Adah teda oma palgaga Nigeeriast üleval pidama. Hoolimata sellest, et tal on juba selleks ajaks kaks väikest last. Õnnetuseks on Adah'l endal ka unistus - elada koos abikaasaga Inglismaal, kus oleks ju ometi temalgi võimalik ülikoolis käia, saada hea töö ja elada palju paremini, kui see Nigeerias elades võimalik oleks. Nii võtabki Adah oma kaks last ja pambud ning sõidab Londonisse. 


Kõik unistused lendavad vastu taevast. Adah' saab küll päris hea töö ja sellest nende pere ka söönuks kuidagimoodi saab, kuid nad peavad elama lutikatest mustavates kubrikutes, Adah jääb aina rasedaks ja üks sünnitus saadab ta peaaegu loojakarja. Francis kukub läbi kõigil eksamitel, aga ometi pole tal sugugi aega tööle minna ja isegi laste järele vaatab ta pika hambaga. Tagatipuks muutub ta ka vägivaldseks ja Adah' peas võtab aina selgemini maad mõte, et ta on enamat väärt. Alles siis, kui Francis põletab ära Adah' esimese romaani käsikirja, käib naise peas see viimane klõps ära ja 21-aastaselt kolib ta lõpuks Francise juurest kõigi oma nelja lapsega tükkis minema. 


See raamat räägib tegelikult väga ja väga paljude aafriklaste loo. Millegipärast on neil seal peas see Euroopa õhuloss - Euroopas on õnnelikud ja rikkad inimesed, ilusad kodud ja autod. Nii nad oma ilusad aedadega majad, suured pered (kes kõik aitavad meeleldi lapsi kasvatada) ja head töökohad jätavadki ning lähevad oma Euroopa unelmat taga ajama. Ja lõpetavad nagu Adah ja Francis. Francis oleks muidugi Nigeerias ka jobu olnud, aga vähemalt oleks nende elujärg olnud kordades parem, nad oleksid paremini sobitunud kultuuriruumi ja kindlasti ei oleks nad seal olnud "teise järgu kodanikud", nagu mustanahalisi Inglismaal vaadati. Ilmselt vaadatakse siiamaani. Isegi raamatu lõpuks ei mõelnud kumbki kordagi, et äkki läheks ikka Aafrikasse tagasi, kuigi elu ei läinud nagu üldse paremaks. Nad olid ju ometi Inglismaal ja Inglismaa on ju nii palju parem kui Nigeeria! 


Muidugi on ka teistsuguseid lugusid - meie erakoolist IB-diplomitega maailma lennanud rikaste perekondade väga hea gümnaasiumiharidusega noored aafriklased on üle keskmise edukad. Minu endistel õpilastel on ette näidata heade ülikoolide diplomid, nad on endale teinud nime tööturul ja paljud neist on õnnelikus mittetraditsioonilises abielus (loe: naine on mehega võrdne), enamik neist rahvuskaaslastega. Neil läheb tõesti hästi ja mul on nende üle siiralt hea meel. Oma lapsed ikkagi. Aga selleks peab eriti Aafrikas olema elus vägagi korralik stardipakett, sest head haridust saab seal ainult suure raha eest. 


Mul on ikka ka mõni õhuloss. Üks neist on see, et aafriklased saavad aru oma kodu ja kultuuri suurest väärtusest ja sellest, et nende "teise järgu kodaniku" staatus on vähemalt neil, kes Aafrikas elavad, ainult peas. Nad on harjunud sajandeid mõtlema, et otsutajad ja võimukandjad on valged, ja isegi kui nende riigid on praegu iseseisvad, on neil ikka veel tunne, et inglased või prantslased - mis koloonia nad siis parasjagu olid - teeks neid asju paremini. Enesekindluse puudus on paljude probleemide vundament. 


Emecheta kirjutab nii, et on hea lugeda ja lihtne peategelast mõista. Tundub, et see raamat on sündinud südamevalust ja frustratsioonist, nagu teisedki Emecheta raamatud, mida ma lugenud olen. Ta lõpetab raamatu hetkel, mil Adah on just Francise oma turjalt maha raputanud, ja ma tahaksin nii väga loota, et nüüd saab ta kirjutada raamatu, saab töötada ja kogu teenitud raha hoida endale ja lastele, mitte seda oma puukabikaasa peale raisata. Tahaksin loota, et lapsed saavad korraliku hariduse ja et neist on emale ka vanaduspõlves palju rõõmu. 


Aga ega ma ju ei tea. 




laupäev, 12. september 2020

Nadine Gordimer "July's people"

 Ja taas kord tänu Hollandi postituvidele ja armsale Raamatukupjale!


"July's people" on lugu apartheidi lõpust Lõuna-Aafrikas, küll aga on see kirjaniku täielik fantaasia, kuna Gordimer kirjutas raamatu enne apartheidi tegelikku lõppu. Tema loos hakkavad mustad valgete vastu mässama, võtavad Johannesburgi üle ja see paneb alguse kodusõjale. 


Raamatu peategelased, valge perekond eesotsas pereisa Bami ja ema Maureeniga, on sunnitud Johannesburgist põgenema ning andma end omaenda teenri July armu alla - July viib nad oma kodukülla varjule. 


Võib juba arvata, et ei ole kerge Aafrika savihütikeses hakkama saada, kui oled harjunud elama suures majas ja sul on olnud teenrid. Aga Maureen ja Bam annavad oma parima - Maureen käib naistega söödavaid taimi korjamas, Bam meestega jahil. Nende kolm last kohanevad kiiresti ja saavad kohalike lastega sõpradeks, nii nagu see päriseluski lastega ikka on. 


Kogu see asi on nagu üks segane ümberpööratud reaalsus, kus viimsed saavad esimeseks ja esimesed viimseiks ning endised peremehed sõltuvad täiesti oma endise alluva heast tahtest. Pealegi kardavad valged pidevalt oma elu pärast ning nad ei julge jõest kaugemale minnagi. 


Omaette sümboliks saab perekonna pikap, mille July pere suureks meelehärmiks "üle võtab". See on küll ainus loogiline samm, kuna valged ei saa ju nagunii turule või poodi minna, kuid mina nägin selles küll järjekordset võimuvahetust - kellel pikap, sellel võim, sest rattad annavad ju vabaduse minna ja tulla. Kõige eelneva tõttu ei ole ma absoluutselt nõus raamatu tagakaanel oleva lausega, nagu kirjeldaks Gordimer seda, kuidas Smaleside perel Julyga võrdselt elades läheb. Kohe kindlasti mitte pole nad võrdsed - võõras kontekstis elades pole kohalikega võrdne keegi, seda olen ma Senegalis omal nahal tunda saanud. Isegi see ei loe, kellel on rohkem raha. Kohalik on alati võrdsem. Tagatipuks varastatakse ära ka Bami püss, nii et temal pole enam nagu mitte midagi. 


Raamat lõpeb sellega, et üle jõe maandub helikopter ning Maureen kahlab jooksujalu läbi jõe helikopteri poole. Üksi, ilma oma perekonnata. Teadmata, kas helikopteris on päästjad või vaenlased. 


Gordimer on selle kirja pannud stiilis, mida ühel õpetajal kooliaasta alguse segaduses üldse kerge lugeda pole. Tekst jookseb ühes joas, dialooge eristab muust tekstist vaid mõttekriips ja kohati oli keeruline aru saada, kes isegi räägib. Ma olen üsna kindel, et kui ma oleksin raamatu pealkirja kuulda võtnud ja näiteks juulikuus seda lugenud, poleks see nii keeruline ülesanne olnud. See on järjest lugemise raamat, mitte selline, mida loed mõne lehekülje kaupa, sest aega lihtsalt rohkem pole. Ehk siis - soovitan, kuid lugege siis, kui teil tõesti aega on. 






Triin Lellep "Minu Pariis. Oh là là!"

Kuna laulja ja intervjuude andjana pole Lellep mulle eriti sügavat muljet suutnud jätta, siis pean ausalt üles tunnistama, et avasin raamatu...