esmaspäev, 27. august 2018

Ken Kesey "One Flew Over the Cuckoo's Nest" ("Lendas üle käopesa")

See oli juba aastaid-aastaid tagasi, kui nägin filmi "Lendas üle käopesa". Ma ei mäletanud sellest muud, kui et tegevus toimus mingis psühhiaatriahaiglas ja et keegi sai seal mingit elektrišokiravi ja et kuidagi väga halvasti kogu see lugu lõppes. Isegi seda ma ei mäletanud, et peaosas oli Jack Nicholson, aga kui ma selle juba kord ära guugeldasin, siis tuli mul see kohe meelde muidugi ka. Tol ajal avaldas film mulle väga muljet ja ma imestan isegi, kuidas mul sisu nii korralikult oli jõudnud ära ununeda.

Ma lugesin seda selles mõttes pisut valel ajal, et ma ei saanud sel nädalal kunagi kuigi palju järjest isuga lugeda. Töö algus ja kõik lastega sahmerdamised ja suvelõpupeod jne jne. Samas raamat on selline, mis jõuab järjest süvenemist, pealegi on see trükitud minu jaoks ebameeldivas kributekstis. Ma ütlen, et see lehekülgede arv on mingi täiesti suvaline mõiste.

Psühhoneuroloogiahaigla osakonda juhib raudse käega preili Ratched, kelle 'valitsuse' all on kõik osakonnas olevad mehed kaotanud lootuse ja vegeteerivad suhteliselt letargiliselt. Jutustaja, Chief Bromden (suurt kasvu indiaanlane), isegi teeskleb, et on kurttumm, et keegi teda ei tülitaks. Sellesse olukorda maandub uus patsient, McMurphy, kes on lärmakas, elu otsast otsani täis ja ei salli sugugi, et õde Ratched mehed niimoodi alla surunud on. Nad ei otsusta mitte midagi, nad peaaegu ei räägigi midagi, nad on pidevalt tugevate rohtude mõju all ja kes piukstada julgeb, saab elektrišokke või kui veel rohkem veab, tehakse lobotoomia. McMurphy võtab nõuks, et nii see jääda ei saa.

Raamatu kohta on öeldud, et kuigi Ken Kesey on veel üht-teist tootnud, siis peale "Käopesa" tal mingeid muid erilisi saavutusi pole. See-eest on "Käopesa" jälle nii hea, et selle najal pole eriti muud vajagi. Raamat on, nagu raamatud sageli, puhtakujuline allegooria, mis kritiseerib Ameerika võimukandjate stiili mitte rahvast kuulata, vaid nad pigem alla suruda. Aga tuli ei saa tuha all kaua põleda ja nii läheb ka haiglas mäsuks, mille tulemusel läheb mõnel paremini ja mõnel halvemini. Ja kuna mõnel siiski läheb paremini, siis on lugejad ja arvajad ka arvanud, et ehk on Ameerikalgi siis veel lootust.

Tagakaanel on öeldud, et see, mis juhtub McMurphy saabumise järel, on 'naljakas, kangelaslik ja lõppkokkuvõttes vabastav'. Eks ameeriklased muidugi ise teavad kõige paremini, kas aastast 1962, mil see kirjutati, on midagi seal muutunud või siis mitte.

Loomulikult on "Lendas üle käopesa" väga hea raamat ja väärt seda, et teda kaasaegseks klassikuks nimetatakse. Küll aga ei ole ma kindel, kas ma nüüd enam seda filmi nii väga vaadata jaksaksin - mul hakkab tekkima traagikatalumatus, mis on ilmselt seotud emadusega. Kõik läheb kümme korda rohkem korda kui vanasti.

Goodreadsis sai neli tärni. Eesti keelde on raamatu tõlkinud Matti Piirimaa.



neljapäev, 16. august 2018

Frank McCourt "Angela's Ashes"

Kui tahate lugeda ekstraordinaalselt head romaani, siis siin see on.

Väike Francis kolib oma joodikust isa ja emaga - kõik rahvuse poolest iirlased - Ameerikast Iirimaale Limericki. Kuigi nad olid juba Ameerikas vaesed, siis Iirimaal langevad nad täiesti põhjakihti. Isa joob maha praktiliselt kogu iganädalase abiraha ja iga palga, mille ta juhuslikult tööd saades teenib. Ema on käega löönud, sest katoliiklasena ei saa ta kasutada rasedust ennetavaid vahendeid (ega tal nendeks rahagi poleks), lapsi aina tuleb ja vaesuse tõttu ei jää neist mitte kõik elavate kirja. Kummitavad igasugu haigused - tüüfus ja 'galloping consumption' (guugeldasin - tuberkuloos). Päeva söök koosneb hommikusest ja õhtusest teejoomisest (kui sooja vee tegemiseks kütet on) ja käärust praetud leivast. Muna on midagi täiesti ekstravagantset.

Kõigest hoolimata käivad lapsed siiski koolis, kuigi räbalates ja poolenisti paljajalu. Ja kooliharidus tuleb lõppkokkuvõttes ka kasuks.

Raamat tekitab nii palju erinevaid tundeid, et ei teagi, kuidas selles virrvarris lõpuks orienteeruda. Viha hoolimatu isa vastu, kes ometigi tegelikult armastab nii oma naist kui lapsi. Lootusetunne kogu seda vaesust ette kujutades, mida ilma nii graafiliste kirjeldusteta polekski ette võimalik kujutada. Ahastus selle üle, et laps hakkab endal ja oma perel elu sees hoidmiseks kuskilt midagi salaja võtma. Ja kõige selle keskel pead ikkagi aeg-ajalt südamest naerma, sest ka kogu selles ahastuses on siiski koomikat ja vaimukust, nagu iirlaste puhul ikka.

Ma pean tunnistama, et ma lugedes ei saanudki aru, millele raamatu pealkiri viitab. Aga siis ma jälle guugeldasin ja sain teada, et Angela (pereema) sigarettidest langev tuhk ja kaminas olev enamasti külm tuhk (küttematerjali puudusel) väljendavad mõlemad naise lootusetut seisukorda ja läbi elatud kaotusvalu.

Lugesin huviga ka raamatu lõpus olevat intervjuud autoriga ja ta täheldab seal, et ei osanud unes ka näha, et raamat nii populaarseks osutub - kes tahaks lugeda sulavaesest Limericki perekonnast? Ta lootis müüa 500 eksemplari ja mõtles, et vähemalt ta oma perele on nüüd sellest ajast mälestus. Aga kõik läks hoopis teisiti. Raamatust sai bestseller (intervjuust: There is significance in the insignificance) ja pere ei võtnudki seda omaks. Iirimaal toimunud presentatsiooni ajal olid Franki ema ja vend saalist hüüdnud, et raamat on puha valesid täis ja seal pole karvavõrdki tõtt - ema häbenes kunagist vaesust oma surmani.

Raamatust on tehtud ka film, mille kohta autor ütles, et hea üritus, aga kui peaosi mängivad austraallased ja ameeriklased, siis ... Ja õhku jäi loomulikult rippuma küsimus autentsusest.

"Angela's Ashes" sai ka üsna kohe järje pealkirjaga "'Tis". Kust ma selle nüüd siis saan? :D

Eesti keelde tõlkis raamatu Lia Rajandi. Pealkirjaks "Angela tuhk".

Intervjuu autoriga: https://www.youtube.com/watch?v=SskmdYBkNs4









esmaspäev, 13. august 2018

Yrsa Sigurðardóttir "Last Rituals"

Yrsa Sigurðardóttir jäi mulle silma juba mõni aeg tagasi, kuna ilmselt on tegemist eriliselt produktiivse ja vägagi populaarse kirjanikuna. Aga iga kord, kui ma teda guugeldama hakkasin, lootsin, et kõikvõimas Google leiab ta üles eesnime järgi - minu jaoks on ta mälus jätkuvalt Yrsa Sigpafjölaskdjfaqweporipajmnxlcdottir. Kuna mul kokkupuude nii Islandi kui ka islandi keelega on Eurovisiooni-põhine, siis ei ütle need kriksatrullid mulle seal vahel ka eriti midagi ja tähtede järjekord on ammugi meelest läinud. :D

Võibolla nüüd jääb meelde.

Tegemist on krimi- ja lastekirjanikuga (ei tea, kas vastandid maandavad teineteist?) ja"Last Rituals" on tema esimene krimiromaan. Päris kindel ei ole, aga ilmselt on selle eestikeelne pealkiri "Kolmas märk", tõlkija Askur Alas.

Lühidalt öeldes palkab mõrvatud sakslasest tudengi perekond naksaka juristi Thóra appi nende pere finantsidega töötavale Matthewle, sest politsei uurimistulemustega ta rahul ei ole. Kahtlustatakse, et surm on kuidagimoodi seotud sellega, et tudeng Harald uuris nõiaprotsesse ja et mingid hämarad asjad seal teoksil olid. Õnneks püsis kirjanik ikkagi uurimise juures ja mingit vuuduud või muid õudusi seal polnud, kui see õnnetu mõrv ise välja arvata. Olid küll ajaloolised uurimused ja kommete selgitused, nagu arvata võis, aga lugu ise püsis kenasti pinnal.

Pean ka tunnistama, et päris palju itsitasin ka. Thóra ja Matthew on koos päris naljakad, kui juba vedama saavad.

Thóra kui (mitteametlik) uurija mulle väga meeldis. Mul on ametlikult kõrini - nagu tähelepanelik blogilugeja juba ehk teab - sellistest uurijatest, kes on kas omadega nii puntras, et ainult joovad või panevad savu või siis ei hooli nad karvavõrdki ülemuste käskudest ja keeldudest ja satuvad aina pahandustesse. Või mõlemat. Thóral on probleeme küll - ta on üksikema, kes peab pärast lahutust toime tulema tunduvalt väiksema sissetulekuga ja kasvatama üksi kaht last, kellest üks on kuueteistaastane ja teine lasteaialaps. Eksiga ta ka hästi läbi ei saa. Aga - ta saab hakkama! Ja ta ei pea selleks ennast iga päev purju jooma või mingil muul moel reaalsuse eest põgenema.

Kõike seda arvesse võttes võib öelda, et kuigi põhiteema on muidugi suhteliselt sünge, siis mingil veidral kombel on raamat siiski pigem kergem kui raskem krimka. Kui ma olen põhimõtteliselt otsustanud, et Lars Keplerit ma üldse lugema ei hakkagi, siis Yrsa Siaölskfjasölfkadottirit - mine tea. :)




laupäev, 11. august 2018

Margit Kilumets "Ita Ever. Elu suuruses."

Peab kohe ütlema, et ma ei ole suur elulooraamatute lugeja. Mõni üksik on huvi pakkunud. Aga Ita Everile ei suutnud minagi vastu panna.

Raamat kui selline on nagu elulooraamat ikka. Ma pole nendes kunagi mingeid erilisi šedöövreid näinud ja no mis ta ikka olla saab. Täitsa selline harju keskmine.

Aga Ita Ever on Ita Ever. Kui ma raamatu enda eest oleks Goodreadsis ilmselt kolm tärni andnud, siis no vot käsi ei tõuse. See oleks nagu Everi alahindamine. Ta on ikka näitleja hoopis omas kategoorias ja lavalaudade naissoost Ivo Linna, keda kõik - nagu ka raamatus öeldud - tingimusteta armastavad.

Ja eks see ole ju ka tõsi. Ta võib ükskõik mida seal laval teha, doktor Everina mingit suvalist koomikat või midagi süvapsühholoogilist, ikka köidab. Anu Lamp on ehk ainus, kelle ampluaa on sama lai.

Raamat ei keskendu niivõrd teatrile, kui Ita eraelule ja kõiksugu kaliibriga inimsuhetele, mis ta elus on olnud. Kuid ega teatrist nüüd ka üle ega ümber ei saa, sest lugedes on selge, et tema eraelu kannatas tugevasti selle pühendumuse pärast, mis oli ta elus alati number üks - teater. Ka ta lapsepõlv oli selline, et armastuse ja helluse puudus kumab kogu raamatus tema lapsepõlvest rääkivates osades. Kui need kaks asja kokku panna, siis pole ime, et lähisuhetega on tal elus läinud nii, nagu on läinud.

Seda, et ta nimi tegelikult Ilse on, teadsin ma tänu ristsõnadele juba ammu. Nüüd lõpuks sain teada, kust see Ita tuli. Hoopiski mitte teatrist, nagu olin arvanud. Teie loete muidugi ilusti ise.

Noh ja lõppkokkuvõttes oligi nii, et see oli nüüd küll esimene raamat, kus Goodreads sai tärne Ita eest, mitte raamatu eest. :D




reede, 10. august 2018

Amy Newmark & Janet Matthews "Chicken Soup for the Soul: The Spirit of Canada"

Meil oli suvel esimene suguvõsa kokkutulek. Ja kui meie ette võtame, siis on võetud - Canadast ilmus kohale 11 inimest! Ja nii ma saingi endale sellesinase raamatu.

Ma olen ise nooruses Canadas Vancouveris kolm imelist nädalat veetnud. Mäletan seda siiani kui päevi täis päikest, sõbralikke ja ülimalt vastutulelikke inimesi ja üldist chill-zen suhtumist. Loodus oli tõeliselt kaunis ja kuna tegelikult on Canada täiesti hoomamatult suur (jäädes vaid pisut alla Venemaa pindalale), on seal tõepoolest kõike. Inimesed on loomulikult ka väga suured loodusearmastajad, käivad kalal ja matkamas ja kohtumised karudegagi pole midagi enneolematut.

Just selline Canada õhkub ka raamatust, mis koosneb 101 lühikesest loost, kõik erinevatelt autoritelt, kes pole mitte kirjanikud, vaid täiesti tavalised kanadalased. Lood räägivad sellest, mida nende maa ja rahvas neile tähendab - eks meil kõigil ole oma kodu kohta midagi öelda. Raamat on koostatud Canada 150. aastapäeva puhul.

400 lk on muidugi omajagu lugemist. Aga kuna kõik need lood on sellised kahe- kuni kuueleheküljelised jupid, läheb see üsna kiiresti. Mulle meenus tahtmatult selline tore ajakiri nagu Reader's Digest, mis samamoodi koosneb sellistest pisikestest pretensioonitutest paladest. Nii ma lugesingi, kergejõustiku eelvõistlused kõrval jooksmas, sest enamasti ei olnud telekas midagi vaadata ja kui oli, polnud ka poole lõigu pealt korraks lugemist pooleli jätta ja kaks minutit ekraanile keskenduda.

On selge, et kanadalased armastavad oma maad ja rahvast jäägitult. Canada on tuntud selle poolest, et ta võtab suhteliselt avasüli vastu kõik, kes sinna elama tulla tahavad. Usutakse võrdsetesse võimalustesse, alguses antakse igakülgset abi ja tehakse nii, et inimesed hakkavad end ruttu koduselt tundma.

Aga mida edasi, seda enam hakkas mind üks asi häirima. Oma lugusid rääkisid paljud immigrandid, kelle vanemad või vanavanemad olid Euroopast, Aasiast, USA-st või Lõuna-Ameerikast sinna elama tulnud. Või olid nad seda siis päris ise teinud. Tore. Samas oli lugusid, mis rääkisid põlisameeriklastest, vähem kui ühel käel sõrmi. Ja mitte ükski neist ei olnud põlisameeriklaste kirjutatud. Küsimärk minu pea kohal läks järjest suuremaks ja sinna ta heljuma jäigi. Pisut häirivalt. Räägitakse nii ilmse enesestmõistvusega sellest, kuidas Canada on meie kõigi maa - no loomulikult on see ju tore. Aga kui nüüd päris põliselanikele anda võimalus rääkida sellest, mis nad tegelikult arvavad - kas see oleks sama roosiline? Võibolla oleks, võibolla nad tõesti tunnevad, et neilegi osutatakse piisaval määral austust ja kõike. Kangesti oleksin tahtnud teada, kas neid tõesti välditi meelega? Meenus üks video, kus põlisameeriklased räägivad Columbusest. Väga silmiavavalt.

Ma olen ka inimene, kellele selline padupatriotism ühel hetkel väsitavalt mõjuma hakkab. Ka mina armastan oma kodu väga, aga Eestit geograafiliselt, mitte poliitiliselt. Selles raamatus ei saa üle ega ümber sellest, et igas loos räägitakse, kuivõrd uhke on ikkagi olla kanadalane ja kuidas nende rahvushümn toob iga kord neile pisara silma. Aga noh, kellele kuidas, muidugi.

Lõppkokkuvõttes olen ma suuresti nendega nõus - Canada on imekaunis ja seal elavad inimesed on tõepoolest väga hea ja suure südamega. Ja vahelduseks oli täitsa tore lugeda 'pärisinimeste' siiraid ja südamesttulevaid lugusid.

Suguvõsa kokkutulek läks ka hästi. Meie kanadalased on ka väga toredad. :)




pühapäev, 5. august 2018

Ian McEwan "Nutshell"

Kui raamatukubjas kingib raamatu ja ütleb selle juurde kuivalt, et see on ta lemmikkirjanik, siis no pressure, eks. 😏

Mul on alati hirm, et mõni keskpärane või nigel kirjanik tuleb mõne briljantse idee peale ja kirjutab siis sellest kesise raamatu. "Nutshelli" käekäik oli meie kõigi rõõmuks päikeselisem, sest see idee tuli pähe Ian McEwanile. Lugu, mida räägib veel emaüsas olev laps, võiks olla imal, igav ja tobe. Mis seal siis ikka näha, kuulda või mõelda on, eks? Aga võta näpust. Autor oskab paremini.

Meie loos ei ole lapsel enda kohta kuigi suuri illusioone, sest ta on juba aru saanud, et teda pole õnnistatud ei traditsiooniliselt helge pere ega ka mitte maailma parima koduga. Tal pole õnne sündida ei kaunis ja sotsiaalselt hästi kindlustatud Norras, ei päikeselises ja suurepärase köögiga Itaalias ega ka mitte Prantsusmaal (Pinot Noir!).

Instead I'll inherit a less than united kingdom ruled by an esteemed elderly queen, where a businessman-prince, famed for his good works, his elixirs (cauliflower essence to purify the blood) and unconstitutional meddling, waits restively for his crown. This will be my home, and it will do. I might have emerged in North Korea, where succession is also uncontested but freedom and food are wanting. (lk 3-4)

Aga kui see laps avastab järsku, et välismaailmas kavandatakse tema isast vabanemist, lükkab lugu viienda käigu sisse. Nii et tegelikult on see kriminaalromaan, lihtsalt täiesti ootamatust vaate-, või pigem arvestades jutustaja perspektiivi, kuuldenurgast. Ja milliselt platvormilt ta üldse toimuvasse suhtuma peaks? Kas ema ja isa saab armastada, hoolimata kõigest, milles nad lapsevanematena juba eos haledalt läbi kukuvad?

Hunnitu konstruktsioon, pinevust jagub lõpuni. Ja huumorit ka. Lugege!

Aitäh raamatukupjale! 💓






reede, 3. august 2018

Juan Gabriel Vásquez "Asjade kukkumise hääl"

Mina ei tea, kes need inimesed on, kes tegelevad žanrimääratlustega. Näiteks selle raamatu kohta on öeldud, et see on 'poliitiline põnevik' ja 'kirjanduslik realism'. Ma ise ei oleks osanud "Asjade kukkumise häält" põnevikuks küll kategoriseerida.

Jutustaja, Antonio, räägib raamatus nii enda kui ka oma sõbra Ricardo Laverde lugu. Sõber on siin taas kord väga tinglik määratlus, sest nende kokkupuude ei olnud küll väga tihe ja tegelikult ei teadnud nad üksteisest suurt midagi - üks ülikoolis õppejõud ja teine kahtlase minevikuga eksvang. Aga ometi tunneb Antonio pärast Ricardo surma, et ta peab nüüd postuumselt tema ellu kaevuma ja õppida teda tundma, kuigi ehk liiga hilja. Ja teada ta kõike saabki - nii selle, miks ta vangis istus, kui kogu tema eluloo. Mis teda sellist uurimistööd tegema pani? Võlatunne, et eluajal abi ja tugi andmata jäi? Mis paneb sind sellise inimese jälgi ajama enda pere arvelt?

Ma ei teagi, millest see raamat päris täpselt on. See on küll mahuliselt pigem Ricardo lugu (mis on tegelikult vahepeal päriselt ka natukese põnevgi), aga raamib seda siiski nii eest kui tagant Antonio enda lugu.

Nagu Ladina-Ameerika kirjandus - niipalju kui ma seda lugenud olen - ikka, on ka see raamat mõtisklev, inimese hinge sisse vaatav, rahulikult kulgev ja veab lugejat endaga kindlameelselt lõa otsas kaasas. Olgu tegevusliin nii pingeline kui tahes, on autoril ikka aega oma tegelasi tundma õppida. Lõpuni ei ole Vásquez neid lahti kirjutanud ja õige ongi, inimest pole võimalik lõpuni selgeks lahata. Kari küsimärke jääb õhku ka "Asjade kukkumise hääle" tagakaant kinni pannes. Küsimus sellest, mis Antoniost nüüd edasi saab, leviteerib lõpmatuse märgi kujul lugeja pea kohal ja sinna see ka jääb.

Hispaania keelest tõlkinud Mai Tõnisoo.


Triin Lellep "Minu Pariis. Oh là là!"

Kuna laulja ja intervjuude andjana pole Lellep mulle eriti sügavat muljet suutnud jätta, siis pean ausalt üles tunnistama, et avasin raamatu...