Siin siis minu isiklikust lugemisnimekirjast raamat, mis on seal figureerinud juba vist aastaid, aga kogu oma Õnnepalu-armastuse juures pole ma varem selleni jõudnud.
Aasta siis oli 1993 ja 31-aastane Õnnepalu on Pariisis. Rahvusvaheline stipendium on ta "Ida-Euroopa kultuurilise integreerimise raames" toonud pärastsõjaaegset prantsuse luulet lugema, tõlkima ja muudel viisidel integreeruma. Nagu ta ise ütleb: "Ma olen seda tööd ikka teinud ka, istunud raamatukogus ja integreerunud." Aga no olgem ausad, aastal 1993 Ida-Euroopast Pariisi tulnud noorel mehel on muudki integreerumist kui Beaubourgis lakke vahtida ja siis see minategelane (kes võib, aga ei pruugi ilmtingimata olla kirjanik ise, kes küll suuremalt jaolt ainult endast kirjutanud ongi) integreerub nii Franzi kui Angeloga (kuigi kinnitatud integreerumine vist vähemalt raamatu järgi vaid Franziga) ja kõige selle pärast on seda nimetatud eesti kirjanduse esimeseks geiromaaniks.
Minu enda jaoks jääb "Piiririigist" kõlama üks suur identiteedikriis, kuigi mulle võib muidugi vastu vaielda. Kuidagi pidetu ja ärevil on kogu see tekst ja põhiline toon on ikkagi vähemalt minusuguse sinisilmse päikeselapse jaoks negativistlik.
Jah, ta kirjutab juba siin ilusasti, kirjeldused on detailirohked nagu ikka ja loodusest suudab ta tõesti juba nüüd lüüriliselt ja armastusega kirjutada. Mis puudutab aga inimesi, siis on asi juba keerulisem. Tegelikult, olgem ausad, me vaatasime muidugi kõik üheksakümendate alguses lääne poole läbi wow-prillide, nähes lääneeurooplasi kuidagi "änamate inimestena" (kunagise kolleegi väljend). Sellevõrra leebemalt võib siis ju suhtuda minategelasse, kes idaeurooplasi mainib lausa piinlikkusega, sest dress ja toss Pariisi vaateakende ees ei saa ju muud olla kui piinlik. "Kõige vähem tahan ma sarnaneda nende idaeurooplastega, keda ma siin näen ja kes on endale Saint-Micheli bulvarilt mingid jubedused selga ostnud ja patseerivad nendega ringi, nagu seitsmendas taevas! Isegi kui nad saaksid kätte mõne araabia naftaprintsi või vana rikka vene emigrandist juudimuti, kes nad pealaest jalatallani Versace või Rabanne'i juures riidesse paneksid, ikkagi tunneksin ma nad ära, sest nad ei oskaks neid riideid kanda, miski reedaks neid, igavesti! Nagu mindki." Keeruline, kui ei ole võimalik oma nahas elada, aga teine ka selga ei mahu...
Aga Franzi kirjeldades ütleb ta ühel hetkel ometi: "... ja ma pidin imestusega teada saama, et üks eurooplane, üks neist täiuslikest vaimudest, kes siin mu ümber hõljuvad, polegi muud kui harilik vilets elusolend. Ja et kord pole ta enam sedagi: kord on ta vaid natuke trükimusta hommikulehes, mis õhtuks prügikasti visatakse." Vot sulle siis pirukat ja "änamat inimest". Järjekordne kriis!
Siinkohal võiks veel rääkida sellest, kuidas aina kordub ebakindlus ja kahtlus, kas see või teine asi oli ikka päris või oli see unenägu või kujutelm. Ja sellest, kuidas lapsepõlv oli ja ei olnud ka tore ja vanaema samamoodi. Nii või teisiti tuletas see mulle meelde "Valede kataloogi", mis pärast minu esimesi Õnnepalu-kogemusi tundus ehmatavalt viril ja kogu maailmaga rahulolematu.
Seepärast ütleksin ma kokkuvõtteks, et ma olen selle lünga oma üldhariduses nüüd täitnud ja "Piiririigi" ära lugenud, aga kindlasti eelistan ma hilisemat Õnnepalu, kelle "Pariis" (25 aastat pärast "Piiririiki") räägib juba sellestsamast ilusast Pariisist, mida mina tunnen, kelle "Aakrist" ja "Lõpmatusest" kostub lõputut puude- ja merekohinat, kelle "Paradiisis" laulavad linnud ja kelle kirjades Jaan Kaplinskiga on küpsust ja südamerahu.
Ja mis puudutab seda, kas see minategelane nüüd oli või ei olnud kirjanik ise, siis ma iseenda südamerahu pärast loodan, et Õnnepalu ikkagi ei ole kellelegi tervet pudelit südametilku kokteili sisse pannud. 😇😇😇
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar