Paneme need kaks kokku. Sama sari ikkagi (Hammarby), samad tegelased, sama lugu.
"Piparkoogimaja" järjed ei valmistanud pettumust. Teises osas avastab väike kolmeaastane Hanna, et ema on väikevennaga kuhugi välja läinud ja tema maha jätnud. Ta on ema peale kuri, aga ühe kolmeaastase kohta on ta õnneks väga kraps ja leidlik.
Samal ajal hakkab Sjöbergi meeskond uurima päris mitut kuritegu, kuid lugeja ei lase end petta ja teab, et kui kriminull hakkab otsast väga haralise kahvliga minema, siis kuskil on ikkagi see kokkusaamise tund ja koht ja mitme kuritöö asemel on tegemist üheainsa kurikaelaga.
Sjöberg ise, armastav pereisa ja abikaasa, mängib aga eraelus päris ohtlikku mängu tulega, mille on käima lükanud korduv painajalik unenägu. Mõtlesin, et Sjöberg, sa oled ikka nii otu... Samas krutib ennast kiiremini jooksma ka kõrvaltegelaste elu. Petra teeb avastuse, mida ta ei suuda õieti seedidagi, sest kui sa ei saa usaldada ka oma töökaaslast, keda siis üldse?
"Unelaulus" on aga vaat et kõik tegelased natuke probleemidega. Nagu sageli juhtub, on mõrvatööde põhjused kuskil kaugel minevikus ja nagu ilmneb, on see igiammune juhtum kõiki jäädavalt kahjustanud. Seekord puudutab juhtum üht Sjöbergi kolleegi ka väga isiklikult ja töökaaslastele avanevad tema küljed ja teadmised tema kohta, mida keegi kahtlustanudki ei ole.
Taustaloos saab Sjöberg oma unenägude selgituse kätte ja tundub, et sellega seoses võiks mõistus ka koju tulla. Lootust selleks tundub olevat. Samuti saab selgeks, et Petra on õnneks olnud valedel jälgedel ja lugeja saab ka teada, kelle jälgedel ta oleks pidanud olema (kui nüüd jälle seda järgmises osas pea peale ei keerata), aga Petra veel mitte.
Ma pean nõustuma nendega, kes sarja Läckbergi Fjällbackaga võrdlevad. Sarnasusi on palju, nii stiili kui sisu poolest. Ja kuna tublid politseinikud hakkavad mulle juba vaata et armsaks saama, siis praegusel überkiirel perioodil koolis ei julge ma lubada, et aju üldse rohkem vastu võtta suudab kui ladna sulega kirjutatud krimkasid. Eks ma korgin enda premeerimiseks kohe järgmise osa lahti, sest kuidagi peab inimene ennast lohutama, kui 70-leheküljelise õpilasuurimuse kallal terve päev istutud on. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar