kolmapäev, 7. juuni 2017

Viivi Luik "Seitsmes rahukevad"

"Minu pea kohal seisis kindla ja kaitsva katusena lapsepõlv, see varjas mind kättejõudnud keerulise aastakümne eest, mis ümberringi undas ja mürises, õhus tolmu keerutas ja lahtisi lehti igasse ilmakaarde pillutas." 

Minu jaoks oli just see lause "Seitsmenda rahukevade" essentsiks. Ümberringi undab ja müriseb, mitte ainult kuuldavalt, vaid ka kusagil ridade vahel. Kõik, mis on kusagiltpidi lahti, keerutab ja pillutab ringi. Aga selle kõige keskel on üks väike talu, kus on vanaema, ema ja üks täiesti eriline laps, ja nemad on kahe jalaga maa peal ja neid ei anna mitte kuhugi pillutada. Nemad jäävad. 

"Seitsmes rahukevad" on kontraste ja kõverpeeglit täis. Murdekeel, raadiost tulev agiteeriv kantseliit ja külalolli jõrin segunevad kokku lapsepõlveks, mille keskel olev laps ise ei saa - ilmselt tema enese õnneks - aru, mis on tema poolt mällu talletatud luuleridade ja hüüdlausete sisu. Tema elab oma maailmas ja ta kasutab neid värsse ja lauseid omaenese hirmude peletamiseks - neid on palju, kuid need on hoopis teised hirmud kui ta ema ja vanaema omad. 

Ja kuigi pea kõik objektiivne, mida laps oma subjektiivsuses hoopis teisiti mõistab, kuid siiski välja lugeda saab, on kõike muud kui positiivne, siis ometi sümboliseerib laps ise sageli just seda, et ka kõige hullemat saab võtta elujaatavalt. 

Kevad tuleb ka. 

Ja sellega seoses sobib siia just see lehekülg (värsid Juhan Viidingult): 




Philip Roth "Ameerika pastoraal"

See oli alles lugemine. Nagu trenni oleks teinud. Peaks nüüd vahepeale mingit kerget suvelugemist võtma, lugemislihased on üle pingutatud ja...