kolmapäev, 30. jaanuar 2019

Camilla Läckberg "The Ice Child" (Fjällbacka #9)

Selle kuu viimane postitus, aga kuna ma olen juba teist päeva kodus haige, siis tuleb siit vastavalt seisundile võibolla suhteline udujutt.

Läckbergi raamatud on jätkuvalt tõeline maiuspala. Ta ei ole nii noir, nagu tavalised skandinaavlased seda on, mis minu jaoks on pluss. Ma olen üks nendest, kes neid noire väga palju lugeda ei jaksa ja ausalt öeldes ei taha ka. Kuskil jooksevad mingid piirid. Aga Läckberg on just paras, kuigi see raamat on tema kõige noirilikum osa Fjällbacka-seerias. Õõvastav ja piinav sarimõrvar ja puha.

Kõik tavapärased jooned, millega Läckbergi austaja harjunud on, jooksevad ka selles osas läbi. On tänapäevane lugu, aga on ka ajalooline taustalugu, mis sedakorda on suhteliselt lähiminevikust. Originaali tiitel on "Lõvitaltsutaja" ja kuigi ei saa küll väita, et loos saab tsirkust, siis omal kohal on see pealkiri kindlasti. On tsirkus, kuigi tsirkust ei saa.

Erica ja Patrik elavad ka rõõmsasti oma elu edasi, lapsed kasvavad ja kaksikud on terrible twos, aga nad on perena ennast kenasti sisse töötanud ja asjad sujuvad. Seda ei saa kahjuks öelda Anna ja Dani kohta, kellel eelmisest seeriast omad kanad kitkuda.

Tekst on Läckbergile iseloomulikult tihe ja nagu parimad krimid ikka, tilgutab ta igal rindel täpselt parasjagu infot, et kogu aeg tahaks edasi lugeda. Kahjuks on töö ja öö selles suhtes segavad faktorid.

Ja nalja saab! Eriti tore oli stseen, kus Patrik on Erica peale tulivihane, aga... Ei, ma ei saa seda ära rääkida, kubjas Piret saab pahaseks. Teie teised võibolla ka. Aga jätke mu sõnad meelde ja naudite seda stseeni veel rohkem kui mina. :D

Ühe vea leidsin ka, aga see oli tõlkeviga. Ingliskeelses versiooni tõlkija ei ole ilmselgelt kursis parimate multikatega (nagu mina oma kolme käblikuga paraku olen sunnitud olema). Nimelt vaatavad lapsed seal "Autode" multikat ja seal on peategelaseks keegi senitundmatu Flash McQueen. Flash! :O Kui mu lapsed seda näeksid, langeksid nad kollektiivselt minestusse. Lightning McQueeniga koos.

Etteruttavalt võib öelda, et mul on praegu pooleli hetkel viimane Fjällbacka. Sellega võib muidugi aega minna, see on nii hull telliskivi. Ideedepuudust ei paista Läckbergil olevat. Saagu neid palju!


 The Ice Child.jpg




kolmapäev, 23. jaanuar 2019

Art Spiegelmann "Maus"



Juudi pogrommidest ja nende kannatustest on ilmas üksjagu raamatuid ja filme, osad dokumentaalsemad, osad kirjanduslikumad. Võiks ju mõelda, et mis seal ikka enam, millega siin üllatada annab. Aga seda just nimelt "Maus" teeb.

Art Spiegelmann on juudi soost Ameerika karikaturist, kes võttis kätte ja kirjutas oma isa Wladeki  loo üles graafilise romaani vormis. Laps ütles, et oi, emme, koomiksit loed? Mina ohkasin mõttes kergelt - oh laps, laps, see on NII palju enam kui koomiks!

Kui raamatus jookseb muidugi peamiselt Wladeki, tema naise ja lapse sõjaaegne kolelugu, siis paralleelselt on seal ka Arti ja Wladeki omavaheline suhtlus, millest koorub välja, et koonduslaager ja tagakiusamine on jätnud oma valusa jälje kogu eluks. Näiteks on Wladek nii kitsi, et tema uus naine ei suuda seda kuidagi välja kannatada. Ja ka toitu ei suuda Wladek kunagi ära visata. Ja Wladeki naine, kes samuti koonduslaagrid üle elas, tegi kuuekümnendate lõpupoole enesetapu, nii et ei saaks öelda, et kõige selle tulemusena Arti suhe oma isaga ülemäära roosiline oleks.

Vahel võib juhtuda, et kõige ajuvabamana tunduv idee lajatab absoluutselt kümnesse. Nimelt on juute raamatus kujutatud hiirtena, saksa natse kassidena (kui sümboolne!), poolakaid sigade ning prantslasi konnadena (kuidas siis muidu!). Kui juudid mööda tänavaid jalutavad, kannavad nad sageli seamaski ning pildil, kus Wladek Artile räägib, et tema naine Andzia oli rohkem juudi nägu kui ta ise, on naise saba silmapaistvalt pikk, Wladeki oma ei paista üldse välja.

Loomatasand võimendab veelgi kogu natsisüsteemi loomalikkust, hiired elavad pidevas hirmus ning neid peetakse tüütuteks kahjuriteks jne. Ja ühtäkki avastad, et see kõik mõjub. Oi, kuidas mõjub!

Siinkohal eraldi kiidusõnad "Mausi" tõlkijale Tiina Arole, keda mul on suur au oma sõbraks pidada. :) Väga hea töö!

Ma tõesti usun, et kui teil on ka tunne, nagu oleksite te lugenud juba piisavalt selleteemalisi raamatuid ja vaadanud selleteemalisi filme, siis kindlasti võtke "Maus" ette. Goodreadsis sai see raamat minu selle aasta esimese 5/5.




Ángeles Mastretta "Armuvalu"

Veel üks Toledo pärl.

Üldse ei imesta, et mu vend mööda jalutades imestas: "Misasja sina loed? 'Armuvalu???'" Peab tunnistama, et pealkiri eksitas mindki. Samas olin ma üpris kindel, et olgu mis on, mingit nõretavat naistekat Toledo nüüd küll välja ei anna. Olin julge ja proovisin, kahetsema ei pidanud.

Raamat räägib Emilia Sauri, kuid sama palju ka tema vanemate, loo. Diego ja Josefa armuvad esimesest pilgust, ja kui neil oma abielu jooksul ka pisut kemplemist ette tuleb, siis üldiselt võiksid nad olla õnneliku abielu võrdkuju. Isegi oma hingestatumate vaidluste ajal on selge, et nende suhet see ei muuda. Pere seisab kindlalt kui müür ja selles keskkonnas on Emilial võimalik kasvada täpselt nii enesekindlaks nooreks naiseks, nagu temast tuleb.

Emilia õpib isa apteegis palju rohutarkust ning vanemate teadmata vahetab ta peretuttavast arsti juures tšellotunnid arstiteaduse tundide vastu ja temast tuleb kindla käe ja hea diagnoosimisoskusega - kuigi ilma diplomita - arst.

Kuid paraku on 20. sajandi algus Mehhikos üks poliitliste kemplemiste ja kodusõja taimelava ning sellesse mässitakse ka Emilia elu armastus Daniel. Nende suhe on küll tormiline ja kõikehõlmav, kuid mida teha mehega, kellega teil on vastastikku selline armastus, aga kelle peale ei saa kunagi kindel olla, kuna ta kaob taas oma sõjakäikudele ning seda kuudeks ning aastateks? Ning kui sa oled siiski selline naine, kes ühel hetkel tahaks punuda pesa ja luua stabiilse kodu ja pere? Kas sellele on lahendust?

Ja nagu parimatele hispaaniakeelsete autorite poolt kirjutatud raamatutele ja Toledo tõlgetele kohane, on raamatu keel lihtsalt imekaunis ja stiil rahulik ning väljapeetud.

"Ja elu on helde. Sageli annab ta rohkemgi, kui paluda oskad. Aga meile ikka ei piisa."
"Mulle on piisanud," tunnistas Josefa.
"Sellepärast, et sa sündisid täiskuu ajal," vastas Diego.
"Ja mis kuu ajal mina sündisin?" päris Emilia.
"Sina sündisid elektrivalgel," vastas isa. "Kes teab, mida sina kõik elult tahtma hakkad." (lk 64)

Teine tsitaat tuleb eriti tõlkija (Maria Kall) kiituseks. Nautige.
Alles siis tuli Sol toolilt alla ja Emilia aitas tal lahti nööpida tillukesi organdiiga vooderdatud nööpe, mis jooksid üle kleidiselja otsekui külmajudin. (lk162)

Igatahes lugege. Sellel on ajalooväärtus, kirjandusväärtus ja naudinguväärtus.




neljapäev, 10. jaanuar 2019

Diego Arboleda, Raúl Sagospe "Lewis Carrolli lugemine keelatud"

Ja kui juba noortekas loetud, siis võib ju vahelduseks ka lasteraamatuid lugeda. :D

Üldiselt ostan ma lasteraamatuid eelkõige oma kolmele käblikule, aga selle ostsin endale - sellepärast ka blogi.

Toledo kirjastus on järjekordselt kümnesse tabanud. On lasteraamatud ja on kvaliteetsed lasteraamatud. See tuli kvaliteedimärgiga. Lugemine oli nagu guilty pleasure, pugesin laste eest peitu magamistuppa ja nahistasin seal lugeda, väga vaikselt, et nendele minu olemasolu ei meenuks.

Eugéne Chignon on nooruke koduõpetajanna, kes oskab küll hästi prantsuse ja inglise keelt, kuid on - nagu raamatus teda nimetatakse - katastrofinna. Kui tema nähtavale ilmub, oleks tark absoluutselt kõik liikuvad esemed (ja kindlasti esmajärjekorras purunevad esemed) silma eest kaugele ära panna.

Eugéne saab Ameerikasse väga veidra töö - ta peab õpetama väikest Alice'it, kuid ta ei tohi iitsatadagi Lewis Carrollist ja tema raamatutest. Nendest ei tohi juttugi teha ning üleüldse ähvardab teda silmapilkne vallandamine, kui ta vähegi vääratama peaks. Perekonnas on karm isa, kindlakäeline ema, ema veider pidevnäljas vend ning Alice, kes näeb välja täpselt nagu Carrolli Alice, aga seda ei tohi ju öelda.

Eriti keeruliseks teeb saladuse hoidmise see, et Carrolli-Alice'i prototüüp on linna tulemas ning saatuse tahtel korraldab üritust muuhulgas ka raamatu-Alice'i isa. Tegevustik läheb üpriski kuumaks ning vürtsi lisavad tohutult omapärased karakterid.

Peale karakterite olid kui kirsiks tordil igasugused ägedad nimed. Kui perekonnas on lapsed Uhque ja Ylbe, siis palun ma siinkohal edastada raamatu tõlkijale (Ehte Puhang) itsitavad tervitused.Neid nimesid oli seal veel kamaluga. Hästi valitud tekstid ja lihtsalt ülihead tõlked on minu jaoks saanud Toledo firmamärgiks. Samuti meeldisid mulle väga raamatu lõpus olevad mõttetud pühendused.

Ühesõnaga, see oli armas ja naljakas ja igapidi nummipall. Kirjastuse lehe andmetel on see ka kuulutatud Hispaania parimaks lasteraamatuks. Ma kujutan ette, et lastele võib see väga meeldida. Igatahes kavatsen ma seda oma käblikutele ka propageerida, kuigi paraku on mu kaks vanemat last lugemislutika hammustuse vastu täiesti immuunsed. Proovime siiski. :)




Jenny Valentine "Fire colour one"

Vahepeale noortekaid kah.

"Fire colour one" räägib loo Irisest, kes on elanud suurema osa oma 16-aastasest elust ema ja ema uue partneri Lowelliga. Pärisisast teab ta vaid niipalju, et isa on nad maha jätnud ja pole nende vastu kõik need aastad huvi tundnud, mistõttu pole Irisel tema vastu just eriti soojad tunded, malbelt öeldes.

Aga emal ja Lowellil on omad probleemid - esiteks armastavad nad kõiki jooke, kus on kraadid sees. Teiseks on nad pankroti veerel. Kuid kus rahamure kõige suurem, seal üllatus kõige lähem. Ühel kenal päeval võtab ema kontakti Irise pärisisaga, kes teavitab neid oma peatsest surmast ja soovist Irist veel enne näha. Kuna Ernest (pärisisa) on miljonär, siis näeb Hannah (ema) sellest võimalust profiiti lõigata ja pankroti veerelt välja ronida.

Irisel aga on ka oma hädad. Kuna ilmselgelt ei Hannah ega Lowell temast ei hooli, siis otsib ta nagu normaalne teismeline sellises olukorras kunagi mingit väljendusvahendit, mille kaudu appi karjuda. Selle leiab ta tules ning õige pea on ta tule otsa pannud nii ema garderoobikapile kui omaenda koolimaja pööningule. Troubled youth.

Kui nad kolmekesi Los Angelesist tagasi Ernesti juurde Londonisse lendavad, maalib Ernest Irise vaimusilme ette (ja ma ei kasutanud seda maalimise kujundit ilmaasjata, kuna Ernest on kunstnik) hoopis teistsuguse lapsepõlve ja isa kui see, millest Iris ema kaudu kuulnud on. Ilmneb, et ta ei tea tõesti paljutki.

Ja lõppu ära ei räägi.

Üldiselt ma suhtun igasse alustatavasse noorteraamatusse kerge ettevaatlikkusega ja võibolla ma isegi lugesin esimesed leheküljed eelarvamusega. Aga tegelikult oli see ikkagi hästi kirjutatud lugu ühest täiesti tavalisest noorest tüdrukust, kellel pole lihtsalt üleüldsegi vedanud. Hoolimata sellest, et tal on sellised arsonisti kalduvused, ei ole see lootusetu luuserilugu, sest tegelikult on Iris arukas tüdruk ja see, kuidas ta on nõus Ernestile teist võimalust andma, on omaette võluv.

Kui algus ei saanudki hästi kohalt vedama, siis paar-kolmkümmend lehekülge edasi ei olnudki kogu aeg vaja vahepeal midagi võtta või teha või tuua, hakkas juures hoidma küll. Võib täitsa oma õpilastele lugeda soovitada. Huvitavaid käänakuid on ka lõpuni välja, ei saanud nelikümmend lehekülge enne lõppu lõdvaks lasta.








pühapäev, 6. jaanuar 2019

Heli Laaksonen "Ole ise"

Ma pole teinud sellest kunagi saladust, et ma ei ole eriline luulesõber. Kui eriti modernsemaid luuletajaid kiidetakse selle eest, millist uudset vormilist lähenemist nad on kasutanud või milline jõuline stiil tal on, siis mina ei saa kunagi aru, millest nad ometi räägivad. Samas on ka minul omad lemmikud, kelle luule mulle alati meeldib, kasvõi une pealt - Debora Vaarandi, Doris Kareva, Juhan Viiding, Kristiina Ehin. No ja Leelo Tungal võib ükskõik mida kirjutada, luulet või proosat, täiskasvanutele või lastele, ja I am totally sold.

Nii et kui filoloogist tädi mulle kinkis luuleraamatu - mille ta on ise toimetanud -, naeratasin ma küll lahkesti, aga mõttes siiski ohkasin.

Asjata. Väga meeldis.

Alustame üleüldsegi kontseptsioonist. Heli Laaksonen kirjutab oma luulet edelasoome murdes. Selle tõlkis mitte isegi eesti keelde, vaid hiiu murdesse Järvi Kokla. Muidugi on sellel jumet - kui kirjutati murdes, siis peaks ta ka jääma murdesse. Ja kuna hiiu keel ei ole saaremaa keelest just väga erinev, sain ma kogu sellest asjast isegi kenasti aru.

Peaks ütlema, et aplodeerin mõlemale. Nii autorile kui tõlkijale, sest ilmselgelt ei saanud see tõlge olla väga kerge ettevõtmine. Raamatu lõpus on muideks ka sõnastik. Maarottidele. :D

Aga no vaadake ise.

LEHM JA KASK

Ma taha olla lehm kase all.

Ma'p taha edugas olla.
Ma'p taha arvudid öppida.
Ma'p taha psühhuloogi juurde minna. 
Ma'p taha seda kirja posti viia.
Ma'p taha töötukassase helista.
Ma'p taha mäleta ühtegid pin-koodi. 

Las ma ole lehm kase all.
Viige mo väsin nahk kambri pärandale, 
ahju ede.


PÖLLUMEES

Pöllumihel aa täna hee tuju.
Teeb trakturiga pöllal ilusaid suuri ringisi
ja kutsub naise  vaatma. 


Nendes luuletustes on tõsiseid noote ka, aga kuidagi vormi poolest on see kõik kohutavalt lõbus. Nii et turtsud ära ja siis tuleb järelmaitsena kuidagi meelde, et tegelikult oli siin väike kurbus ka sees ikka.

Ma siis nüüd lisasin sinna alguses kirja pandud nimekirja Heli Laaksoneni (või soome keele moodi Laaksose) nime ka.

Vormi jätkuvalt ei oska arvustada. :)

Heli Laaksonen, foto Internetist:

Pildiotsingu heli laaksonen tulemus



Elizabeth Jane Howard "Marking Time"

Elizabeth Jane Howard tundub olevat olnud suuremat sorti grafomaan. Gradus gravis. Igatahes on mul tema Cazalet-kroonikate esimesed kolm osa ja need on kõik sellised 600-leheküljelised, ja osi on umbes teist sama palju veel.

Esimese osa blogi on siin:
https://mannilugemisblogi.blogspot.com/2018/11/elizabeth-jane-howard-light-years.html

Teine raamat katab esimese poole teisest maailmasõjast ja jõuab välja aega, kui Hitler on Venemaale tunginud. Põhilised tuumtegelased on vanapaar hüüdnimedega the Brigs ja the Duchy ning nende neli täiskasvanud last - Hugh, Edward, Rupert ja Rachel, kellest vaid Rachelil ei ole perekonda. Kuna Hugh kaotas esimeses ilmasõjas ühe käe kasutuskõlblikkuse, saab ta sõjas osaleda ainult pigem kaudselt. Ka Edwardit ei ole veel otseselt mobiliseeritud, kuid mõlemad annavad Londonis oma osa. Rupert on ainus, kes võetakse sõjaväkke, kuna tema on kõige noorem. Kõigil vendadel on lapsed, kellest osa juba päris hilisteismelised, ning Rupert kasvatab oma lapsi uue naisega, kuna esimene suri poja sünnitusel. Rachel on ka suure osa ajast Londonis sõjaväge toetavas teenistuses.

Kuna raamat on nii mahukas, jõuab autor rahulikult vaadelda kogu perekonna kulgemist. Suurem osa perest elab lõunaranniku lähedal ning sõda neid väga ei puuduta, kuigi mõnikord satuvad ka vaenlase lennukid nende kohalt üle sõitma. Kuid nad on pidanud oma mugavat elu väga palju koomale tõmbama - osad perele kuuluvad majad antakse näiteks vigastustest paranevate sõdurite hooldehaigla teenistusse. Toitu napib, sest kõike saab talongidega, välja arvatud seda, mis maast kasvab või metsast püütakse.

No ja noored on ikka ju noored, hoolimata sõjast - ikka tuleb ette romanilisi huvisid, koolid käivad edasi, 18-aastane Louise läheb hoolimata perekonna vastuseisust teatrikooli ja üritab saada suurilmadaamiks. Louise ongi ka see, kes raamatule on pealkirja andnud - ta ütleb korduvalt, et tunneb, nagu ta lihtsalt lööks aega surnuks, kuna ta ei tee mitte midagi kasulikku või olulist.

Kui peaksin seda raamatut lühidalt kirjeldama, siis on see ühe täiesti tavalise perekonna täiesti tavaline elu - on paremaid lapsi ja keerulisemaid väikesi karaktereid, on lapsikuid täiskasvanuid ja varaküpse mõttemaailmaga lapsi, on petmisi ja armuafääre, mõni suhe lõpeb ja mõni algab, on soovitud ja soovimata lapsi ja nii edasi ja nii edasi.

Raske on midagi väga uudset öelda, sest raamat on hea, aga mitte midagi riigipöörde väärilist. Oli mõnus ja rahulik lugemine, nii et kui kellelgi on parajasti Skandinaavia krimkadest või fantaasiaraamatutest oma pööraste tegevuskurvidega hetkeks kõrini, siis see on selline vererõhku alandav saaga.

Muideks, peab ütlema, et raamat tegelikult lõppeb küll "kõige põnevama koha peal" ja kui ma muidu oleks veel mõelnud, et kas ma ikka viitsin seda kolmandat telliskivi sealt riiulilt kunagi maha võtta, siis tänu lõpule võtan küll.




Gabriel García Márquez "Augustis kohtume"

Varraku märtsiraamat.  Gabriel García Márquez on ilmselgelt kõige tuntum selle poolest, et kirjutas raamatu "Sada aastat üksildust"...