laupäev, 30. detsember 2017

Zadie Smith "White Teeth"

"Läckbergi sa võid lugeda, aga seda sa PEAD lugema!"

Sõber Piret. Kes see teine.

See siis nüüd jääbki minu 2017. aasta viimaseks blogikandeks ja ilmselt ka viimaseks raamatuks, mille ma selle aastanumbri sees läbi loen.

Kuidas minna edasi, kui esimene abielu on läinud lörri ja siis läheb lörri isegi sinu katse ise enda elule lõpp teha? Kuidas saada hakkama, kui sa oled "Englishman in New York" - või siis selle raamatu puhul jamaikalanna või bengallane Londonis? Mida teha, kui hoolimata sinu kasvatusest kasvavad lapsed hoopis sinna, kuhu ise tahavad, võibolla ühinevad isegi fundamentalistidega? Aga kui sinu laste kasvatamise kaaperdab nn heasoovlik kaaslinlane? Aga kui heasoovliku kaaslinlase enda ideaalne pere äkki täiesti kiiva kisub?

Kirjutatud on muidugi hästi. Raamat on paks, tekst tihe. Nalja saab ka kõvasti, kuigi tegelikult tundsin mina küll kogu aja seda taustal olevat painet ja ängi, mis kogu nende viltukiskumiste tõttu mõlemas kirjeldatud peres valitses.

Panin Goodreadsis 4/5 - enamasti sellepärast, et kui tahta oma raamatus üks suuremaid liine kirjutada religiooni põhjal - nagu näiteks Irie vanaema liin -, siis võiks selle religiooniga ennast ikka enamvähem kurssi viia, mitte kirjutada mingit suvalist loba kokku, kontrollimata, kas seal ikka päriselt ka nii tehakse.



Aga.

Aasta on saanud läbi ja Goodreads on koostanud ka aasta kokkuvõtte. Siin see on! Vaatasin ja mõtlesin, et küll on sel aastal ikka häid raamatuid loetud. :)


https://l.facebook.com/l.php?u=https%3A%2F%2Fwww.goodreads.com%2Fuser%2Fyear_in_books%2F2017%2F32656825%3Futm_source%3Dfb&h=ATMacnI032rMeAkI6WIKjU3fJqrPi7J1HhHCYp5q33sggLacarXak_--f7Cc0Gp4Tcz6U-HL_ZcmaBcBoTtXBw1wv8bXxA9V3TO53zpGT2g0E9ub84KDchXdg0XUsMn8DXuCADNzEcmTrAmcF3TvYfk80sR1FdW9RM62yi1qFpqR9WCPFBZT4vJIdMz2CDifyNFUyBGXKCgL4VwWc1zBuJQCDZwEW6ObZUYGCfS-Wdq1gGW3Zck8pFQNYFrnBREIQY2tRjz3v9CVEUEt6z0nqS9aYA

kolmapäev, 27. detsember 2017

Elizabeth Bard "Piknik Provence'is"

Kui juuditarist ameeriklanna, kes on kirjanik ja kellele meeldib hirmsasti süüa teha, kolib Prantsusmaale elama ja abiellub prantslasega, ja siis kolib veel Pariisist Provence'i külasse ka, siis on tulemuseks üks hõrk raamat.

See ei ole üldse tema esimene prantsuse toidu raamat. Esimene, nagu olen aru saanud, räägib tema ja ta abikaasa tutvumise ja armumise loo. Otse loomulikult on toit esimeseski raamatus väga tähtsal kohal, aga kuna ma seda lugenud ei ole, siis las see esimene jääb.

"Piknik Provence'is" on lugu sellest, kuidas äsja lapse saanud abielupaar - nagu öeldud - kolib pealinnast kaugele ja sukeldub külaellu. Enda sisse seadmine võtab omajagu aega, aga tänu sõbralikele naabritele läheb kõik siiski sujuvalt. Laps saab hoidja, hiljem läheb päevahoidu, ema kirjutab raamatuid, mees teeb oma tööd, aga midagi on justkui puudu. Tekib idee teha päris oma pereäri ja mõte jääb pidama jäätisekohvikule. Raamatu lõpuks saab see avatud ja tundub, et ettevõtmine on edukas.

Aga suurem osa raamatust on ikkagi toidust. Prantslased söövad hoopis teistmoodi kui ameeriklased või kasvõi eestlased ja eks nad sellepärast ka hulga paremad väljagi näevad, nagu täheldab ameeriklannast autor. Nendel on toiduga oma põhimõtted ja need on ilmselgelt nii tervislikumad kui ilmselt ka paljuski maitsvamad kui meie kartul-kaste või Ameerika burksid. Prantslaste jaoks on söök omaette pidu, selle valmistamiseks võetakse aega ja söömist tuleb nautida - juba sellepärast ei näksita söögikordade vahel, et kõht jõuaks ilusti tühjaks minna, tekiks näljatunne ja inimene oleks söömiseks õigesti meelestatud. Ja tema kõht ka. Lastele lasteaias näiteks antakse just siis proovida uusi köögivilju ja maitseid, sest nad on näljased ja valmis rohkem sööma harjumatuidki asju.

Sellistes raamatus ootan ma ka seda, et ma tõesti tunnetaksin atmosfääri. Sellega saab Elizabeth Bard suurepäraselt hakkama. Kohe tuli meelde Käty Küprose-raamat - samamoodi tundsin peaaegu füüsiliselt, kuidas päike paitab põski, ninasõõrmetesse jõuavad erinevad lõhnad ja silme ette kerkivad kõik need uskumatult värvilised ja maitsvad puu- ja köögiviljad. Ja juust! Kuidas siis ilma juustuta!!! :D

See on üks päikseline ja aromaatne raamat, seda ma ütlen! Kõigele lisaks on autoril ka veel ülihea huumorimeel. Lugege ja laske päike tuppa!

PS - raamatus on palju-palju RETSEPTE!!! Kiirustage, seltsimehed kokandushuvilised!




Camilla Läckberg "Ice Princess" ("Jääprintsess") (Fjällbacka #1)

Sellel raamatul on nüüd jälle oma stoori ka taga.

Ühe järjekordse RR pakiga saabus mulle ka Läckbergi "Murelind". Eks ma olnud mõelnud juba ammu, et kõik muudkui loevad seda Läckbergi ja ma siis proovin ka ühe raamatu.

Aga sain mina ainult sellekohase sõnakese sõber Piretile kõssata, kui see ajas kohe kisa lahti, et nii ei tohi ja ära puutu ja see on sari, mida peab algusest peale lugema. Ja siis ta loetles mulle kõik need sada raamatut, mille ma pean läbi lugema enne, kui "Murelinnu" esikaant üldse puudutadagi tohin.

Mina nagu lammas jälle alistusin. Thanks, buddy.

Piret oli küll julgustuseks poetanud ka hea sõna, nimelt olla see hea sari. Piretit sõnast, härga sarvest, võtsin siis arglikult esimese raamatu käsile.

Ja ennäe, oligi hea. :D Ma olen siin nukrutsenud, et tänapäeva krimilood kipuvad olema ülemäära segased, saja erinevad tegevusliiniga, mis heal juhul isegi lõpuks kuhugi kokku jooksevad, ja põhiuurija on tavaliselt kas jube neurootiline, joodik, lihtsalt siga või kõik kolm korraga. "Jääprintsess" oli ometigi kord krimilugu, mida sai rahus lugeda ja ei pidanud paaniliselt erinevate liinide vahel rööprähklema ja salamisi detektiivi kiruma.

Lugu ise lühidalt on selles, et ühe maja vannist leitakse külmunud laip, juba nädalake vana. Laiba leidnud mees kaebleb kõigepealt juhuslikult mööda sammunud kirjanikule (Erica Falck), kes on juhtumisi surnud naise lapsepõlvesõbranna ja tuleb välja, et ka ühe uuriva detektiivi vana südamerõõm. Lugu saab nende kahe pingutuste läbi lahendatud ja noored ise õnnelikuks paariks. Hõissa.

Mis täpsemalt ja kuidas täpsemalt, vot lugege ise.

Kui mu järgmised osad kunagi kohale jõuavad, võtan rõõmuga järgmise ette. Seni ei saa ma lugemispuuduse üle küll kuidagi kurta, sest lugemata raamatute hunnik on päris korralik.



Javier Cercas "Salamise sõdurid"

Ma tegin endaga mõnevõrra distsiplineeriva kokkuleppe - ei loe enne ridagi uuest raamatust, kuni kõik loetud raamatud blogisse kantud ei ole.

Jäänud on veel kolm postitust. :D
Ja siit tuleb neist esimene.

Minu Toledo-lembus on juba teada. Tellisin siis järjekordse portsu raamatuid (sest neid pole iial küll ja riiulites on veel ruumi üsna rohkelt) ja kommi sain pealekauba. Väga hea komm oli, muide. Aitäh.

Esimeseks sellest kolmplektist võtsin ette "Salamise sõdurid", sest salamisi oli mul hea meel selle üle, et see on natuke õhem ka kui "Õmblejanna Madriidist" - õpetajal pole detsembrikuus just ülearu palju aega.

Raamatu läbiv teema on Hispaania kodusõda, tegelased reaalselt eksisteerinud, mõlemad pooled esindatud. Suurimat tähelepanu pälvib Rafael Sanchez Mazas, kes kodusõja lõpupoole üsna imelisel moel ja ehku peale hukkamisest pääseb. Lugu ise on üsna haarav ja ajaloohuvilistele on see kindlasti üks väike tore maiuspala. Tegemist on kirjaniku läbimurderomaaniga ja kindlasti on see hästi kirjutatud, aga ma peaks ütlema, et minu ajaloohuvi ei olnud võibolla päris piisav. :D

Seda ma nüüd ka päris öelda ei saa, et mulle poleks see lugu meeldinud. Nautisin ikka ja mulle läks korda just inimlik aspekt kõige selle sõjanduse juures. Kuna raamat keskendus ka kangelase kui sellise olemusele, siis see läks mulle rohkem korda kui otsene tegevus. Raamatu üks kangelasi ütleb, et elus kangelasi ei ole olemas - kõik kangelased on "surnud, surnud, surnud". Ma ei tea. Ei ole ikka nõus küll. Võibolla on see nii sõjakangelastega, aga kangelasi on meil igal sammul, täiesti elavaid. Oleneb ilmselt kangelase määratlusest, ja selles on ilmselt igal inimesel täiesti oma vaatepunkt.

Nii et raamat, võibolla mitte küll lemmik, pani mõtisklema ja endamisi aru pidama.



teisipäev, 26. detsember 2017

Jean-Luc Bannalec “Surm Pont-Avenis“

Noh, nüüd alles tuleb blogipostitusi nagu Vändrast saelaudu. Nii juhtub, kui loed, aga kirjutada ei viitsi. Eks nüüd tuleb vanad võlad ära tasuda.

Ma mäletan küll, et Helios otsis mingil ajal eestikeelset vastet ingliskeelsele žanrimääratlusele cosy crime. Välja pakuti igasugu variante, aga lõppkokkuvõttes ei valinud kirjastus neist ühtki välja ja jättis selle ingliskeelseks. Nii ma siis lugesingi läbi oma esimese cosy crime raamatu.

Tegevus toimub - nagu parimates krimiromaanides ikka - suhteliselt suletud süsteemis, milleks seekord on Loode-Prantsusmaa idülliline ja kunstilembene külakene. Mõrvatakse kohaliku hotelli omanik - ja mitte ainult. Põhimõtteliselt on tegemist Midsomeri mõrvade prantslasliku versiooniga. Väike küla, kus inimesed surevad ikka kahe-kolmekaupa, ja isegi see ei suuda matta raamatu üldist kergust ja lendlevust.

Peategelane ja kurjamite püüdja on komissar Georges Dupin, kes otse loomulikult on järjekordne pealinnast deporteeritud ja sageli mitte- või valesti mõistetud geniaalne, kuid täitsa omamoodi meetoditega uurija. Aga no mis sa siin meetodite üle kohut mõistad, kui kurikaelad saavad kinni nabitud ja võid tagakaant sulgedes rahuldatuna tassist viimase kohvilonksu rüübata.

Usutavasti leiab cosy crime edaspidigi tee minu riiulile.




Jonas Bonnier “Helikopterirööv“

Lennukas lugu Rootsi ajaloo ühest suurimast pangaröövist, mis põhineb kinninabitud pätipoiste tunnistustel.

Kuigi raamat on suhteliselt kopsakas, lendas lugemine kui linnutiivul. Kirjandus on üks imeline värk - tegemist on kuritööga, suurekaliibrilise kuritööga, tohutud rahalised kahjud ja kõik, aga kui loed niimoodi üksipulgi lahti kirjutatud eellugu, tutvud kõigi asjaosalistega ja näed, et mitte kõigi motiivid ei olnud puhtalt ahnus, siis hakkab neist ikka päris kahjugi. Võibolla ei peaks. Aga hakkas, näed. Eriti kui lõpuks neil endil nahk üle kõrvade tõmmati - ja mitte üldsegi politsei poolt.

Ei no tõepoolest - kes see läheb panka röövima helikopteriga? Helikopteriga, mis tuli veel spetsiaalselt selle ürituse jaoks varastada? Või noh, ilma omaniku loata laenata.

Kui ma just eelmises postituses ütlesin, et Ishigurot kiiruse peale lugeda ei saa, siis Bonnieri raamat keerab ise tempo peale ja ega see enne lõppu vaibugi.

“Ühesõnaga, me peame leidma helikopteri. Ja piloodi. Siis me lihtsalt õhime end läbi katuse, ronime mööda redelit alla ja võtame raha. Ja kõik see võtab maksimaalselt kümme minutit. Ja samal ajal peame olema kindlad, et politsei helikopterid ei saa õhku tõusta.“

Nii lihtne üks pangarööv ongi. :)




Kazuo Ishiguro “The Buried Giant“ (“Maetud hiiglane“)

Kolmest soetatud Ishiguro raamatust oli “Maetud hiiglane“ teine. Kusagilt lugesin, et kõik Ishiguro raamatud on väga eripalgelised. Kui esimene raamat hõljuva maailma kunstnikust oli justkui olupilt sõjajärgsest Jaapanist kõigi oma murede ja haprusega, siis “Maetud hiiglane“ on omamoodi muinasjutt kuningas Arthuri järgsest Inglismaast. Seal on anglid ja saksid, seal on kollid ja draakonid ning muud tuled ja viled. Kõige keskmes on abielupaar Axl ja Beatrice, kes võtavad nõuks vaatama minna oma poega, kes elab kusagil kaugemal külas.

Ei võtagi kaua, kui eladki kogu allegooriasse sisse ja isegi Sir Gawaini ilmumine kutsub esile õige pisukese kulmukergituse. Sest algusest peale on selge, et lugu ei ole anglidest ega saksidest, vaid eelkõige oli see - vähemalt minu jaoks - hümn armastusele. Hoolimata raskest teekonnast, ettetulevatest takistustest ja salasepitsustest kaotavad nad retke lõpuks absoluutselt kõik peale selle, mis nende endi jaoks on tõeliselt väärtuslik. Just sellist ühtekuuluvust ja vaikset kindlameelsust oskavad hinnata ka kõik, kellega nad retke  vältel kohtuvad.

See on nüüd küll üks nendest raamatutest, mille sisusse ja tähendusse väga siinkohal süüvida ei tahaks, sest see rööviks lugejatelt avastamisrõõmu. Avastamist aga jätkub “Maetud hiiglases“ päris lõpuni välja.

Mul on üks Ishiguro raamat veel, “Never Let Me Go“. Räägitakse, et see on ka täitsa teistmoodi. Eks ma loen teda kord siis, kui rohkem aega süveneda on. Ishigurot ei saa lugeda kiiruse peale.


Doris Lessing "Hea naabri päevik"

On olnud lugemise suhtes viljakas nädalavahetus. "Hea naabri päevik" oli mul tegelikult juba pooleli, aga auhinnaraamat trügis kor...