esmaspäev, 19. oktoober 2020

Kaire Vilgats, Dagmar Oja "Ilusad suured tüdrukud"

 See on nüüd küll üks raamat, mida oli juba väga ammu vaja. 


Kes meist ei teaks superbäkke, kes on eestlastele juba sama omad kui Iff või Kiku. Nad on rahvuslik ühisomand, kelle hääl ei värise ja kes seisavad laval nagu ilmasambad. Eriti esile soolot laulma ei kipu (kuigi on seda ju teinud, eriti Vilgats), aga nende najal seisab see terve Eesti poplaulu tsirkus ikkagi koos. Ja see liim püsib nagu Super Attack. 


Ja kes meist ei mäletaks kurikuulsat Eurovisiooni-võistlust Tallinnas, omas kodus, kus nendel korraks vaip alt tõmmati, õnneks vaid selleks, et nad Malta lendaval vaibal ennast Eesti loost ette lennutaks. (See on muide siiani üks mu lemmikumatest eurolugudest üleüldse.) 


Esikaas ütleb: "Avameelselt volüümika naise elust ja enese väärtustamisest laval ja lava taga." Kui raamatut lugeda, siis seal on tõesti päris palju juttu kaalust, selle kasvamisest ja kahanemisest. Aga siiski olulisem kui ükskõik milline number kas kaalul või sentimeetririhmal, olulisem ka ükskõik millest muust välisest, on inimese enesehinnang. On ülioluline, et me oskaksime ennast ise armastada, sõltumata kõigest välisest. See on sõnum, mis jääb raamatust kestma palju kõlavamalt kui kaaluprobleemid, dieedid ja trennijutud. 


Ja just sellist raamatut on vaja - eelkõige ehk isegi meie võrsuvale põlvkonnale, aga kindlasti kõigile, eelkõige naistele, kellel on sügavale juurdunud vajadus meeldida ja kellel on kahjuks selle takistamiseks ka üliarenenud kriitikameel. Aga on aeg selg sirgu lüüa ja öelda sõnad, mida ma kunagi kolleegi seinalt lugesin ja mis oli minu meelest lihtsalt parimad: 


"Mina olen mina ja kõlban küll." 


Ei ole vaja ajada taga ideaale, ei ole vaja püüda olla kellegi moodi, eriti kui - nagu see tavaliselt juhtub - need ootused on täiesti ebarealistlikud. Ja seda sõnumit kannab ka Vilgatsi ja Oja raamat. Ole kes oled, ole milline oled, aga armasta ennast ja ole endaga rahul. 


Aitäh, ilusad tüdrukud Kaire ja Dagmar!






kolmapäev, 14. oktoober 2020

Tõnu Õnnepalu "Paradiis"

 Ja pilte teen ma ainult selleks, et Sulle neid saata ja näidata, ja seda lugu jutustan ma samuti Sulle. Aga natukene ka endale. Sinu kaudu endale. Sest jutustamine võtab ära sellegi salajase valu ja kahetsuse, mis veel südamepõhja on jäänud. See ei ole lihtsalt mälestuste mõlgutamine. See ei ole selle elluäratamine, mis oli. Mälestused võivad olla segased ja valusad. Aga lugu on juba lugu, see ei tee enam kellelegi haiget. Või kui teeb, on see magus valu, kerge valu, mis hinge terveks ravib. See on vaikne laulmine selle mälestuseks ja nende mälestuseks, mis oli ja kes olid.  (lk 162) 


Õnnepalu on ise ühes Meie Maale antud usutluses öelnud, et Hiiumaa on nagu tema teine sünnikodu, "sest üks kord sünnitakse siia ilma, inimeseks, aga teine kord sünnitakse inimesena, selleks, kes päriselt ollakse." On suur õnn, kui inimesel õnnestub oma elus leida koht, kus teda tabab äratundmine, et see siin ongi minu koht. Fenomenaalseks vedamiseks võib pidada seda, kui inimene saab selles kohas suisa elada. 


Edaspidisest on muidugi teada, et Õnnepalu sinna päris pidama ei jäänud ja oma koharaamatute triloogias elab ta ajutiselt nii Pariisis kui Ontarios ning lõpuks jõuab välja hoopis Vilsandile. Ja kui Hiiumaa on tema Paradiis, siis Vilsandi on tema Lõpmatus. Nii et ajalugu arvestades ilmselt on Õnnepalu ikkagi selline rahutu kügeleja, kes isegi hoolimata kogu sellest meelerahust, mis tema raamatute kaante vahelt välja voogab nagu suvine udu, tunneb sedasama rahu pigem siiski siin ja praegu. Ehk sellepärast oligi tal vaja "Paradiis" kirjutada, et - nagu ülaltoodud tsitaadis kirjas - saaks sellest mälestuste asemel lugu, mis enam haiget ei teeks ja igatsust ei tekitaks. Ehk aitas see tal Hiiumaast lahti lasta. Või siis oli just sedapidi, et kirjutas oma mälestused looks ja siis oligi aeg edasi liikuda. Kes teab.


"Paradiis" on raamat tema enda väikesest nurgakesest Hiiumaal. Inimestest, loomadest ja loodusest, kes või mis seal on. Ta paneb detaile tähele ja räägib asjadest, mida meie ei pea märkimisväärseks, sest need on ju nii tavalised! Kui oleksime rohkem nagu Õnnepalu ja peaksime elu tähtsusetuid pisiasju märkimisväärseteks, võiksime ehk nagu Betti Alver kõik argipäeva sekundid imeks kuulutada. 


Vahel Õnnepalu ka filosofeerib. Ja vahel tuleb talle ka lihtsalt midagi meelde ja siis on see vaja kohe kirja panna. 


Iga inimene on maailmas nagu üks sõnum. Aga mitte enda jaoks. Enda jaoks pole me mingid sõnumid ja isegi kui teised meile ütlevad, et oleme, me ei usu. Ja oma sõnumit otsime me teistelt, nende huulte pealt ja nende silmadest ja nende keha piirjoontest. See on meeleheitlik otsing, sest eks meil ole kange valu teada saada, mis me oleme. (lk 188)


Ja nii ta seal Hiiumaa Paradiisis istub, ujub, toob tuhleid ja puid tuppa ja kirjutab lauseid, millest väga suur osa algab sidesõnadega. Justkui oleks tal pidevalt mingi mõte kuskile uitama läinud ja see on uue lause alguses vaja sabapidi kinni püüda ja sidesõnaga kinni naelutada, et ta nüüd rahulikult sinnasamasse Paradiisi karjamaale rohtu sööma jääks ja enam perutama ei hakkaks. Ja nende sidesõnade pärast on muidu nii tüüne tekst natuke säbrulisem kui ta muidu ilmselt oleks. Aga see on lihtsalt Õnnepalu. 


Õnnepaluga on selline asi, et ta kas meeldib väga või ei lähe üldse korda. Ma ei ole küll jätkuvalt tema "Piiririiki" lugenud ja mul pole aimu ka, millest see isegi räägib, aga kõik need ülejäänud viis, mida ma lugenud olen, ei ole ju tegelikult mitte romaanid, vaid pikaleveninud esseed. Ja raamatutega on ju selline asi, et "kui me ise jääme sisemiselt tummaks, nagu me vahel jääme, siis on tummad ka kõik raamatud". (lk 142) Osad raamatud resoneeruvad, teised mitte. Oleneb inimesest. Ja hetkest. Mina lugesin "Paradiisi" heal hetkel, sest ta rääkis minuga esimesest lausest viimaseni. 


Ega ma ise ka päriselt ei tea, mis ma selle kõigega nüüd öelda tahtsin. Võib-olla seda, et Tõnu Õnnepalu "Paradiis" oli raamat, mis mulle väga meeldis. Nagu tema muudki raamatud. 







pühapäev, 11. oktoober 2020

Margaret Atwood "Nõiasigidik"

Raamatukaanele on kirjutatud, et see on William Shakespeare'i näidendi "Torm" ümberkirjutus. 


Kui ma oleksin tõeliselt andunud inglise filoloog, siis oleks mul see "Torm" (nagu ka kõik muud Bardi teosed) juba ammu läbi loetud. Kahjuks ma nii andunud ei ole. Piirdusin kiire sisukirjeldusega nagu kõik luuseritest õpilased kohustusliku kirjanduse puhul ikka teevad. 


Makeshivegi teatrifestivali kunstiline juht Felix on küll heas loomingulises vormis, kuid karjeristist kaastööline tõmbab tal vaiba alt ja Felix jääb päevapealt tööst ilma. Ta tõmbub kogu oma eelmisest elust nii kaugele kui võimalik, aga leiab tööd vanglas. Teda saadab hea õnn, sest ta saab vanglas meestega näidendeid lavastama hakata ning kohe algusest peale hakkab ta tegutsema kaht eesmärki silmas pidades. Esiteks on vaja tal viia täide oma täitumata unistus ja lavastada seesama "Torm". Teiseks on tal vaja reeturitele kätte maksta. Ja leidlik nagu ta on, leiab ta võimaluse need kaks omavahel ühendada. 


Tundub üsna lihtne ja sirgjooneline. Aga Atwood ei saa ju ometi seda endale lubada, et asi oleks lihtne. Kogu Felixi elu alates sellest, kui ta väike tütar Miranda sureb, on olnud üks suur "Tormi" allegooria. Miranda on kogu aeg Felixi mõtetes ja oma kujutelmas näeb ta tütart oma uues kodus, räägib temaga, kuuleb teda. Mitte küll otseselt paranähtusena - Felix saab ise väga hästi aru, et Mirandat tegelikult pole olemas, aga ta leiab sellest kujutelmast lohutust. 


Küll aga on Felixi olevikus ja "Tormi" lavastuses olemas paralleelselt näidendi tekstiga kõik peamised kujud - on maag Prospero, on Ariel, on Miranda, on gnoomid ja kõik muud tegelased. Ja Felix, pärjatud lavastaja, teeb oma parima töö vanglas, harimata meestega, kellest kõik isegi väga soravalt lugeda ei oska. Sest see etendus on tõeline topeltšedööver. Originaali kõrval paneb ta käima interaktiivse tänapäevastatud "Tormi", mis järgib põhimõtteliselt üks-ühele näidendi tegevust, kuigi osad osatäitjad on ossa sätitud nende enda teadmata ja võiks isegi öelda, et nende tahte vastaselt. 


Ja kui südantsoojendavad on need pässid, kelle Felix Shakespeare'i mitte ainult mängima, vaid ka mõistma paneb! Felixi kursus näeb ette mitte ainult osade pähe õppimist, vaid materjali läbi töötamist, tegelaste analüüsi, teksti suupärastamist meeste enda poolt ja pärast esietendust ka veel oma karakteri kohta loovtöö kirjutamist teemal "mis juhtub minu tegelasega pärast näidendi lõppu". See, kui südamega need pässid oma loometööd teevad ja kui põnevate tulemusteni nad jõuavad, oli omaette väärtus. 


Muidugi on võluv ka see, kuidas mehed võivad näidendi lavastamise vältel kasutada ainult neid sõimusõnu, mis on selles konkreetses näidendis olemas. Kui kasutatakse midagi niisama igapäevasest kõnepruugist või isegi mõnest muust näidendist, lähevad punktid maha. See ongi iga näidendi juures meeste esimene ülesanne - otsida üles kõik solvangud ja sõim, need välja kirjutada ja ära õppida. Pedagoogilisest seisukohast loominguline ülesanne missugune! Plusspunktid õpetajale. :D 


Atwood on suutnud taas leida täiesti ootamatu teema ja kirjutada selle välja samahästi üllatavalt värskelt ja äärmiselt elegantselt. On kättemaksu, on põnevust, on südamlikkust ja - mis huvitaval kombel kõige kõvemini kõlama jääb - lootust. Taas kord suurepärane teos nagu Atwoodil kombeks. Ja taas kord erinev kõigest muust, mida temalt lugenud olen. 


Järelmärkusena ja uitmõttena - Felixi elule mõeldes kargas pähe mõte, et huvitav, missugusele kuulsale teosele minu enda elu kõige sarnasem on? Sama küsimuse võiks endale ju esitada kõik minu blogi lugejad. Ma mõtlen selle peale, aga esimene paralleel tekkis kuhugi Bullerby laste ja Tjorveni-lugude vahele. Kodu kaugel meres nagu Soolavaresel ja elu peedivagude vahel nagu Bullerbys... 

Täiskasvanuelu pole veel välja mõelnud. Kui teil on pakkumisi, andke mulle teada. :D




pühapäev, 20. september 2020

Buchi Emecheta "Second Class Citizen"

Dakaris elades lugesin puhtalt uudishimust läbi Emecheta romaani "Joys of Motherhood", mis oli koolis kohustuslik. "Destination Biafra" järgnes kohe, kuna tundus, et olin avastanud täiesti tundmatu pärli. Tol ajal ei teadnud ma Aafrika kirjanikest ülepea mitte midagi ja üllatus oli värskendav ja suur. 


"Second Class Citizen" jutustab noore nigeerlanna Adah' loo. Tema esimene õnnetus Nigeeria ühiskonnas seisneb selles, et ta sünnib tüdrukuna, ning juba see määratleb ta teisejärguliseks. Nigeeria on nimelt isegi Aafrika kontekstis üle keskmise meestekeskne. Ainult tänu oma põikpäise sihikindluse tõttu saab Adah' korraliku koolihariduse ning kindlustab endale hea töö. Ta saaks edasi õppida, sest töö võimaldab tal lahedasti ära elada, aga seda on meil kõigil siit Euroopast hea öelda. Adah on teismeline ja tema DNA ei luba tal veel aimata, et kõige parem oleks tal omaette. Adah abiellub ja kahekümne esimeseks eluaastaks on tal juba neli last. 


Abikaasa Francis on sedasorti mees, kes sõidab ära Londonisse, et hea haridus omandada, aga loomulikult peab tema keskenduma õppimisele ja tööd teha ei saa, sestap peab Adah teda oma palgaga Nigeeriast üleval pidama. Hoolimata sellest, et tal on juba selleks ajaks kaks väikest last. Õnnetuseks on Adah'l endal ka unistus - elada koos abikaasaga Inglismaal, kus oleks ju ometi temalgi võimalik ülikoolis käia, saada hea töö ja elada palju paremini, kui see Nigeerias elades võimalik oleks. Nii võtabki Adah oma kaks last ja pambud ning sõidab Londonisse. 


Kõik unistused lendavad vastu taevast. Adah' saab küll päris hea töö ja sellest nende pere ka söönuks kuidagimoodi saab, kuid nad peavad elama lutikatest mustavates kubrikutes, Adah jääb aina rasedaks ja üks sünnitus saadab ta peaaegu loojakarja. Francis kukub läbi kõigil eksamitel, aga ometi pole tal sugugi aega tööle minna ja isegi laste järele vaatab ta pika hambaga. Tagatipuks muutub ta ka vägivaldseks ja Adah' peas võtab aina selgemini maad mõte, et ta on enamat väärt. Alles siis, kui Francis põletab ära Adah' esimese romaani käsikirja, käib naise peas see viimane klõps ära ja 21-aastaselt kolib ta lõpuks Francise juurest kõigi oma nelja lapsega tükkis minema. 


See raamat räägib tegelikult väga ja väga paljude aafriklaste loo. Millegipärast on neil seal peas see Euroopa õhuloss - Euroopas on õnnelikud ja rikkad inimesed, ilusad kodud ja autod. Nii nad oma ilusad aedadega majad, suured pered (kes kõik aitavad meeleldi lapsi kasvatada) ja head töökohad jätavadki ning lähevad oma Euroopa unelmat taga ajama. Ja lõpetavad nagu Adah ja Francis. Francis oleks muidugi Nigeerias ka jobu olnud, aga vähemalt oleks nende elujärg olnud kordades parem, nad oleksid paremini sobitunud kultuuriruumi ja kindlasti ei oleks nad seal olnud "teise järgu kodanikud", nagu mustanahalisi Inglismaal vaadati. Ilmselt vaadatakse siiamaani. Isegi raamatu lõpuks ei mõelnud kumbki kordagi, et äkki läheks ikka Aafrikasse tagasi, kuigi elu ei läinud nagu üldse paremaks. Nad olid ju ometi Inglismaal ja Inglismaa on ju nii palju parem kui Nigeeria! 


Muidugi on ka teistsuguseid lugusid - meie erakoolist IB-diplomitega maailma lennanud rikaste perekondade väga hea gümnaasiumiharidusega noored aafriklased on üle keskmise edukad. Minu endistel õpilastel on ette näidata heade ülikoolide diplomid, nad on endale teinud nime tööturul ja paljud neist on õnnelikus mittetraditsioonilises abielus (loe: naine on mehega võrdne), enamik neist rahvuskaaslastega. Neil läheb tõesti hästi ja mul on nende üle siiralt hea meel. Oma lapsed ikkagi. Aga selleks peab eriti Aafrikas olema elus vägagi korralik stardipakett, sest head haridust saab seal ainult suure raha eest. 


Mul on ikka ka mõni õhuloss. Üks neist on see, et aafriklased saavad aru oma kodu ja kultuuri suurest väärtusest ja sellest, et nende "teise järgu kodaniku" staatus on vähemalt neil, kes Aafrikas elavad, ainult peas. Nad on harjunud sajandeid mõtlema, et otsutajad ja võimukandjad on valged, ja isegi kui nende riigid on praegu iseseisvad, on neil ikka veel tunne, et inglased või prantslased - mis koloonia nad siis parasjagu olid - teeks neid asju paremini. Enesekindluse puudus on paljude probleemide vundament. 


Emecheta kirjutab nii, et on hea lugeda ja lihtne peategelast mõista. Tundub, et see raamat on sündinud südamevalust ja frustratsioonist, nagu teisedki Emecheta raamatud, mida ma lugenud olen. Ta lõpetab raamatu hetkel, mil Adah on just Francise oma turjalt maha raputanud, ja ma tahaksin nii väga loota, et nüüd saab ta kirjutada raamatu, saab töötada ja kogu teenitud raha hoida endale ja lastele, mitte seda oma puukabikaasa peale raisata. Tahaksin loota, et lapsed saavad korraliku hariduse ja et neist on emale ka vanaduspõlves palju rõõmu. 


Aga ega ma ju ei tea. 




laupäev, 12. september 2020

Nadine Gordimer "July's people"

 Ja taas kord tänu Hollandi postituvidele ja armsale Raamatukupjale!


"July's people" on lugu apartheidi lõpust Lõuna-Aafrikas, küll aga on see kirjaniku täielik fantaasia, kuna Gordimer kirjutas raamatu enne apartheidi tegelikku lõppu. Tema loos hakkavad mustad valgete vastu mässama, võtavad Johannesburgi üle ja see paneb alguse kodusõjale. 


Raamatu peategelased, valge perekond eesotsas pereisa Bami ja ema Maureeniga, on sunnitud Johannesburgist põgenema ning andma end omaenda teenri July armu alla - July viib nad oma kodukülla varjule. 


Võib juba arvata, et ei ole kerge Aafrika savihütikeses hakkama saada, kui oled harjunud elama suures majas ja sul on olnud teenrid. Aga Maureen ja Bam annavad oma parima - Maureen käib naistega söödavaid taimi korjamas, Bam meestega jahil. Nende kolm last kohanevad kiiresti ja saavad kohalike lastega sõpradeks, nii nagu see päriseluski lastega ikka on. 


Kogu see asi on nagu üks segane ümberpööratud reaalsus, kus viimsed saavad esimeseks ja esimesed viimseiks ning endised peremehed sõltuvad täiesti oma endise alluva heast tahtest. Pealegi kardavad valged pidevalt oma elu pärast ning nad ei julge jõest kaugemale minnagi. 


Omaette sümboliks saab perekonna pikap, mille July pere suureks meelehärmiks "üle võtab". See on küll ainus loogiline samm, kuna valged ei saa ju nagunii turule või poodi minna, kuid mina nägin selles küll järjekordset võimuvahetust - kellel pikap, sellel võim, sest rattad annavad ju vabaduse minna ja tulla. Kõige eelneva tõttu ei ole ma absoluutselt nõus raamatu tagakaanel oleva lausega, nagu kirjeldaks Gordimer seda, kuidas Smaleside perel Julyga võrdselt elades läheb. Kohe kindlasti mitte pole nad võrdsed - võõras kontekstis elades pole kohalikega võrdne keegi, seda olen ma Senegalis omal nahal tunda saanud. Isegi see ei loe, kellel on rohkem raha. Kohalik on alati võrdsem. Tagatipuks varastatakse ära ka Bami püss, nii et temal pole enam nagu mitte midagi. 


Raamat lõpeb sellega, et üle jõe maandub helikopter ning Maureen kahlab jooksujalu läbi jõe helikopteri poole. Üksi, ilma oma perekonnata. Teadmata, kas helikopteris on päästjad või vaenlased. 


Gordimer on selle kirja pannud stiilis, mida ühel õpetajal kooliaasta alguse segaduses üldse kerge lugeda pole. Tekst jookseb ühes joas, dialooge eristab muust tekstist vaid mõttekriips ja kohati oli keeruline aru saada, kes isegi räägib. Ma olen üsna kindel, et kui ma oleksin raamatu pealkirja kuulda võtnud ja näiteks juulikuus seda lugenud, poleks see nii keeruline ülesanne olnud. See on järjest lugemise raamat, mitte selline, mida loed mõne lehekülje kaupa, sest aega lihtsalt rohkem pole. Ehk siis - soovitan, kuid lugege siis, kui teil tõesti aega on. 






kolmapäev, 12. august 2020

Thomas Studer "Se retrouver, pour mieux se séparer"

Minu esimene prantsuskeelne jutukas. 😉 


Autor on ise prantsuse keele õpetaja ja ma olen teda Youtube'is jälginud. Ta on tegelikult täitsa lahe tegelane ja ta õpetab hästi visuaalselt ja lihtsalt - pea kõik oma tunnid illustreerib valgele tahvlile nagu Raivo Järvi omal ajal paberile. Kui sõna ei ole piisavalt rahvusvaheline, siis kasutab ta kas näoilmet, žeste või pliiatsit ja tahvlit, et vaatajad kõigest aru saaksid. Mulle ta igatahes meeldib ja ma olen teda ka oma õpilastele näidanud. 


Kunagi nägin kuskil - ilmselt sotsiaalmeedias -, kuidas Studer ise oma raamatut reklaamis. Ta ütles, et kirjutas selle raamatu just nimelt mõeldes neile inimestele, kes prantsuse keelt alles õpivad. Ehk siis, kuigi tegemist on romaaniga, siis tegelikult kogu asja põhiidee on keeleõpe teise nurga alt. Kommenteerida tasub mõlemat. 


Lugu räägib ühest noorest, kuid juba lahutatud naisest, ühest keskealisest abielupaarist ja ühest vanema põlvkonna paarist. Nad kõik üritavad oma elus mingit suuremat sorti muutust sisse viia, osadel õnnestub see paremini kui teistel. Ma mõtlesin lugemise ajal, et näed, peab kirjutama blogis, et loos on kolm paralleelselt jooksvat tegevusliini, mis omavahel kokku ei puutugi, aga raamatu lõpus selgus tänu ühele suurele õnnetusele, et kõik need kolm liini olid ühe pere inimesed. 😏 Päris viimaseks leheküljeks on õde ja vend hoolimata kõigest, mis vahepeal juhtus, oma õnne leidnud. 


Ütleme nii, et see lugu oli natuke parem, kui ma eeldasin. Natuke tundus dramaatikaga üle pakutud ja happy end oli ka etteaimatav, aga ma tuleksin nüüd selle juurde tagasi, et ilmselt ei olnud kirjandusliku šedöövriga maha saamine autori peamine mure. Keeleõppe seisukohast oli asi ennast väärt. Ma pean tunnistama, et ilmselt sellisest pikalt voolavast keelest mul puudu jääbki. Ega mul ju normaalset prantsuskeelset suhtlust nagunii põhimõtteliselt elus pole ja tasub tõesti ehk juturaamatutega rohkem rinda pista. See oht muidugi on, et midagi külge hakkab. 😮


Nii et jah, täitsa tore raamat oli, eriti minu prantsuse keele tervise seisukohast. Ei välista, et ma mingil hetkel sellele veel ühe tiiru peale teen, aga siis juba nii, et paber ja sulepea märkmevalmilt kõrval on. 



reede, 7. august 2020

Jokha Alharthi "Celestial bodies"

Järjest enam taban ma ennast mõttelt, et kirjandus ja muusika on väga sarnased, kui arvestada inimeste tarbimisharjumusi. Ikka ja jälle läheb peale kas kergekaaluline popp (asi, mida ingliskeelses kirjanduses saaks kategoriseerida fraasiga popular fiction) või mainstream klassika, mis koolis nina alla toodud on. Me teame Eesti, Venemaa ja ingliskeelsete riikide muusikat ja kirjandust, aga kui palju me teame teiste riikide raamatutest ja kirjanikest? Kuid mida rohkem sa muusikat kuulad või raamatuid loed, seda enam tahaks midagi teistsugust, huvitavat - ja huvitavat leiab sageli nn "nurga tagant". Seepärast, kui keegi küsib lugemissoovitusi, siis minu soovitus ongi see: vaadake nurga taha!


Olen ise viimaste aastate jooksul avastanud näiteks päris palju hispaaniakeelse maailma kirjandust, nii Hispaania enda kui Lõuna-Ameerika riikide oma. Samamoodi on mul suur respekt Aafrika kirjanike vastu, sest niipalju kui ma neid lugenud olen, on need olnud tõelised pärlid - Adichie, Achebe, Emecheta. Ning seekordne raamat on hoopis Omaanist. 


Omaan on väike kõrberiik, kus inimesed räägivad araabia keelt ning loomulikult - arvestades piirkonda - on see islamiriik. Oma viieaastase Senegali-pagasiga tunnen ma moslemite elu küll üsna hästi, aga selge on see, et kohalik kultuur ja tavad lisavad ikka elule oma koloriidi. Näiteks ei märganud ma raamatus mitte ühelgi mehel rohkem kui üht naist, kuigi islamiseadused seda lubaksid. Küll aga abielluti ikka nii, et isa tuli ja ütles tütrele, et nüüd on nõnda, et sina lähed sellele ja sellele mehele. 


Oli väga huvitav jälgida, kuidas kolm sama pere tütarlast sellise uudise nii erinevalt vastu võtsid. Vanim täieliku apaatiaga. Keskmine vaikse rõõmuga, et saab ometi mehe, tänu kellele tema saab lapsi sünnitada. Ja kolmas keeldus kategooriliselt ja tekitas skandaali, kuna ta oli juba ennast ühele noormehele ära lubanud ja ei tahtnud kuuldagi sellest, et noormees oli juba ammu Kanadasse õppima läinud ja tal polnud mingit kavatsust sealt tagasi tulla (olgu öeldud, et tegelikult ta ikka tuli tagasi ja nad abiellusid ka, aga see oli ainus selle pere abieludest, milles tüdruk nii väga pettus, et lõpuks lahutas). 


Üldse oli paeluv lugeda, KUI erinev võib ikka üks kultuur meie omast olla. Seal on olulised hoopis mingid muud asjad ja põhimõtted, inimestel on sagedasti muud unistused kui meil siin, eriti naistel. Aga näiteks emaarmastus on tõesti üks universaalsemaid nähtusi maailmas, isegi kui abikaasade vaheline suhe on väga erinev sellest, mida meie soovime oma elus näha. Kasvatus on muidugi ka loomulikult täiesti erinev. 


Taevakehade sümboolika käib läbi siit-sealt, aga päriselt otsi kokku hakkab see siduma üsna raamatu lõpus, kus keskmise tütre mees tahab oma naist panna tiirlema endaga samal orbiidil. Kuid oma vaikse järjekindlusega paneb Asma abikaasa mõistma, et ta on tegelikult hoopis üks teine taevakeha ja käib ikka täitsa oma rada. 


Iseenesest oli Alharthi kasutanud päris omamoodi kirjanduslikku võtet ja kirjutanud kogu loo täiesti suvalises järjekorras. Kogu kronoloogia hüppab igas võimalikus suunas ja ausalt öeldes tegi see alguses jälgimise täitsa keeruliseks. Aga kui juba tegelased tuttavaks said, siis polnud enam hullu. Küll aga tuli mul tunnistada, nagu omal ajal ka Dostojevski "Idiooti" lugedes, et ma saan aru, miks see on hea raamat, aga päris lõpuni ma ennast selle looga ära ei ühendanud. 


Samas jällegi näen ma seda raamatut kui üht täiesti teistmoodi värvikombinatsiooniga nurka oma lugemuse seinavaibal ja loomulikult ei ole ma ühegi lisatud mustri pärast õnnetu. Vastupidi. 






kolmapäev, 5. august 2020

Michelle Marly "Mademoiselle Coco ja armastuse parfüüm"

"Minu romaan ei pretendeeri küll ainsa tõe avastamisele, ent ajalugu on loodetavasti näidatud nii tõelähedasena kui võimalik. Siiski olin sunnitud teatud sündmusi kujutama tegevusraamistikus lühendatult või kulu poolest veidi nihkes, mis on põhjendatav dramaturgiaga. Sest minu lugu on ja jääb romaaniks. See ei ole aimeraamat ega peagi seda olema. Seepärast ärge pange mulle pahaks, armsad lugejad, kui leiate siit või sealt ehk siiski mõne vea."  (Järelsõnast)

Usun, et on tõsiseid ajaloohuvilisi või Chaneli-spetsialiste, keda eelnev lõik pigem pelutab. Raamatut ostes ausalt öeldes ei pannud minagi kaanel tähele sõna "romaan" ja seda nähes ütlesin "hmm". Sest on ju ennegi nähtud, kuidas mingi raamat või film on tehtud kellegi elu või mingi sündmuse ainetel ja siis see "ainetel" on tõest kui sellisest väga kaugel. Ma olen ikka mõelnud, kas kunsti nimel tõe otsene väänamine on ikka põhjendatud?

Aga nagu Michelle Marly sealsamas lõigus ka ütles, on ta üritanud kirjutada nii tõelähedaselt kui võimalik. Eks ma pean ära ootama, kui minu isiklik Chaneli-spetsialist Marina raamatuga ühele poole saab, aga raamat kui selline mulle tõesti sümpatiseeris. Olen ju ikka öelnud sedagi, et ajalooraamatutest ei saa eales keskaegsest Tallinnast nii elavat pilti kui näiteks Hargla Melchiori-lugudest. Ja kui nüüd võtta käesolevat raamatut kui üritust inimestele näidata, milline Coco Chanel oli ja mis teda selliseks kujundas, miks "Chanel No 5" talle nii oluline oli ja kuidas see sündis, siis sellise inimlikul tasandil mõistmise tekitas Michelle Marly küll. 

"Mademoiselle Coco ja armastuse parfüüm" ei ole Chaneli elulugu, vaid just nimelt No 5 parfüümi sünnilugu. Idee oli tal sündinud koos oma elu armastuse Arthur Capeli ehk Boyga, kes autoõnnetuses traagiliselt hukkus ja sellest ei saanud Coco vist elu lõpuni päriselt üle. Küll aga jäi lõhn nende mõlema pärandina kogu maailma heljuma. Ilmselt võiks see olla kohustuslik kirjandus kõigile neile, kes arvavad, et Chanelil oli terve rodu lõhnu, millest järjekorras viies oli see kõige-kõigem, aga no see polnud päriselt nii. Numbriga viis oli Chanelil oma teema juba lapsepõlvest saadik ja ma nii hirmsasti loodan, et see ei olnud Marly kirjanduslik liialdus. Arvestades teema olulisust ehk polnud. 

Lõhna sünniloosse on segatud rohkem või vähem terve hulk vene ladvikut, kas siis poliitilist või kunstialast. Tema elust jalutavad läbi impressaario Djagilev, geniaalne helilooja Igor Stravinski ja  pagendatud suurvürst Dmitri Romanov ning tema õde. Samuti käib tema elust väga lähedalt läbi näiteks Pablo Picasso. 

Coco Chanelile on vaja teha tõeliselt sügav kummardus. Sellise lapsepõlvega võiks ju ka oma saatusega resigneerunult leppida, aga Chanel oli esiteks tõeline self-made-businesswoman ja teiseks suutis ta endas arendada nii kordumatu stiilitaju kui kunsti- ja muusikahuvi. 

Soovin proovida mööda vaadata sellest, et raamat oleks tahtnud veel ühte keeletoimetamise tiiru, sest lauseehitus ei tahtnud vähemalt raamatu esimeses kolmandikus hästi kulgeda. Edaspidi läks kas paremaks või ma ei pannud seda enam lihtsalt tähele. Kahjuks ei saaks ma seda raamatut ka originaalis lugeda, kuna see on saksakeelne. Kuid nagu ma ülalpool juba mainisin, on lõppkokkuvõttes tegemist väga sümpaatse raamatuga, mis tekitab inimlikku mõistmist. Ja vahel on see olulisem kui see, et oleks kasutatud täpselt samu sõnu või astutud täpselt nii mitu sammu, kui Coco Chanel seda päriselt tegi. 






reede, 31. juuli 2020

Hedda Peet "Pariisi kohvikud ehk härra Nuga ja proua Kahvel Pariisis"

Selle raamatu otsa koperdasin ma täiesti juhuslikult hoopis midagi muud otsides. Aga mina olen ju vana Pariisi-haige ja need kohvikud, need kohvikud oma terrassidega... Ja kui ma lugesin, et jutustajateks ongi päriselt lauanõud, härra Nuga ja proua Kahvel, siis ütleme nii, et I was intrigued. Sellest, et ma taolistel hetkedel tegutsen ürginstinkide ajel, olen ma just hiljuti siin seoses Orwelliga ju teile rääkinud. 

Ma sooviksin siinkohal alustada Apollo e-poes olevast raamatututvustusest: "Raamat tutvustab Pariisi vanemaid ja kuulsamaid kohvikuid, kus armastasid istuda kirjanikud ja kunstnikud ja kus pakutakse tänagi traditsioonilist Prantsuse toitu kaunites ajaloolistes ruumides. Soovitused koogisõpradele, kohvisõltlastele ja kunstihuvilistele."

No mis ma oskan kosta? Jah, ma ei saa nüüd otseselt eitada sellest tutvustusest midagi. Aga kogu see 50 lehekülge mõtlesin ma pingsalt sellele, et kes ikkagi päriselt selle raamatu sihtgrupp võiks olla. Välja ei mõelnudki. Sest kui sa kirjutad raamatu, milles on "soovitused koogisõpradele, kohvisõltlastele ja kunstihuvilisele", siis miks sa kirjutad teksti lasteraamatuna? Sest andke andeks, seda see stilistiliselt oli. 

"Üks legend räägib, et Benjamin Franklin kavandas just siin istudes Ameerika tulevase põhiseaduse," täiendas härra Nuga tähtsa näoga ja ajas selja sirgu. "Kas näeme ka Napoleoni mütsi, mille ta kunagi siia panti jättis?" päris pisike preili Teelusikas. Härra Nuga noogutas uhkelt. 

Ei, mul ei ole mitte midagi lasteraamatute vastu. Küll aga ei vasta see sel juhul küsimusele, mida siin teevad siis need soovitused kohvisõltlastele ja kunstihuvilistele ja mille hea pärast on vaja veel piltide alla panna ühe-kahe kaubaartikli hinnad? Sest lapsi ei huvita neist miski ja seda teksti mina küll ei kujuta ette ühtki täiskasvanud Pariisi-sõpra iseenese tarbeks lugemas. 

Omaette teema on kirja- ja trükivead. See raamat oleks hädasti vajanud toimetajat, kes prantsuse keelt hästi valdab. Juba esimesel leheküljel, kus on kohvikute nimekiri, on kirjavead sees. Ilmselt on mõned neist puhtalt näpukad, trükivead, aga nii väikese raamatu puhul on see ikka täiesti andestamatu. Ülakomaga käänamise vigu oli nii palju, et ei jõudnud kokku lugedagi, ning kirsiks tordil oli see, et ka trükitehniliselt poldud alati kasutatud sama ülakoma. Minu jaoks jättis soovida ka piltide kvaliteet. 

Veel tekitas minus küsimusi see, miks oli üks "peatükk" (kui üheleheküljelist teksti tinglikult nii võib nimetada) Triumfikaarest ja Eiffeli tornist. Kohvikuid selles loos polnud ja ausalt, Pariis Pariisiks ja sümbolid sümboliteks, aga äkki saab ikka mõne raamatu ilma nendeta ka kirjutatud, kui teemaks on kohvikud näiteks. Ka Eesti kohvikute peatükk päris lõpus pani küsima, kas seda oli sinna ikka vaja, aga selle ma põhjendan enda jaoks seal ennem ära kui Triumfikaare. 

Lühidalt, nii nõutu pole ma juba ammu raamatukaant sulgedes olnud. Ja ausalt, ma ei oska seda kellelegi soovitada. Ülaltoodud põhjustel. 





Lewis Carroll, Martin Gardner "The Annotated Alice. The Definitive Edition"

See nõuab nüüd natuke selgitust.

Tegelikult on tegemist Lewis Carrolli kahe Inglise kirjanduse tüviteksti, "Alice imedemaal" ja "Alice peeglitagusel maal" kommenteeritud tekstidega. Tuletame meelde, et Carroll (kodanikunimega Charles Lutwidge Dodgson) kirjutas esimese Alice'i raamatu aastal 1895 ja teise 1871. Elukutselt oli ta matemaatik ja tal oli ka kirikuõpetaja väljaõpe, kuid vaimulikuna ta ei tegutsenud, vaid töötas matemaatika ja loogikaõppejõuna kolledžis, mille dekaaniks juhtus olema Henry Liddell. Henryl oli seitsmeaastane tütar, Alice. Ja täiesti juhuslikult meeldisid Charlesile kõigist inimestest kõige enam just väikesed tüdrukud. Eriti Alice Liddell. Poisse ta pelgas ja naist ta ka kunagi ei võtnud. 

Ma ei hakka siin hetkel peensustesse laskuma, aga selge on see - otseselt pedofiil Dodgson ikkagi vähemalt oma ajas ei olnud, kuna kõik need tema lapssõbrad, nagu ta neid ise kutsus, on temast alati väga suure kiindumusega rääkinud. Gardner arutleb, et võib-olla oli asi hoopis selles, et nii väikeste tüdrukutega oli ta kindel, et nendega ei juhtu midagi ja ta ei pea siis eraldi muretsema, et keegi midagi valesti mõistaks või tunneks. Tänapäeva standardite järgi ületas ta muidugi arvukalt igasuguseid piire ja Gardner neist ka pikalt räägib, nii et kellel huvi on, mida ta siis täpsemalt tegi ja mida mitte, tulge laenake minu käest raamat või ostke ise. 

Nagu ilmselt pea kõik teavad, on tegemist Alice'i kahe unenäoga. Mõlemad neist on umbselt täis igasugu sümboolikat, matemaatikat ja loogikat, nii et see pole nüüd küll miski ime, et kommentaarid on umbes kaks korda pikemad kui Carrolli tekst ise ongi. Ta armastab väga sõnamänge ja üsna tüüpiline mõlemale raamatule on see, et imedemaal ja peegli taga võtavad kõik tegelased ka idiomaatilisi väljendeid sõnasõnaliselt ja sellest sünnib lugejale omajagu palju nalja. 

"Alice peeglitagusel maal" lisab kõigele sellele veel ühe dimensiooni - malemängu. Tegelased on malenupud, Alice ise on ettur ja kes malemängust midagi teab, see on ka kursis, et kui ettur jõuab kaheksandale ruudule, võib mängija ise valida, mis vigur see nüüd etturi asemel on. Enamasti muidugi valitakse lipp (inglise keeles Queen), sest lipp saab igas suunas ja ükskõik kui kaugele liikuda. Loomulikult soovib Alice kuningannaks saada - ja saab ka. 

Igal ruudul kohtub Alice erinevate tegelastega. Eelviimasel ehk seitsmendal ruudul kohtab ta valget rüütlit (malendite seas on knight eesti keeles ratsu), kelle kirjeldusest ja ka Dodgsoni enda märkmetest on selge, et see rüütel on tema ise. Alice'i ja rüütli vahel areneb kergelt nostalgiline vestlus ja lõpuks ratsutab rüütel minema, kuid palub, et Alice talle nii kaua taskurätikuga järele lehvitaks, kui ta veel näha on. Sellest stseenist on kõik Carrolli uurijad ja kommenteerijad leidnud ilmselge vihje sellele, et kui Alice suureks saab (sest järgmisel ruudul saab ta ju ometi Kuningannaks), tuleb Dodgsonil temaga sümboolselt hüvasti jätta. 

Kindlasti ei ole võimalik ühes blogipostituses rääkida kõigest, mis imedemaal või peegli taga juhtub (peeglitaguses maailmas on näiteks paljuski tegemist paaride ja peegeldustega), aga ma tõesti väga sügavalt soovitan Alice'i lugusid lugeda koos kommentaaridega - tegemist on esiteks nii tugevate eraeluliste seostega, et neid teadmata ei saa poolestki jutust aru. Ja teiseks kirjutab Carroll oma lugusid viktoriaanlikul Inglismaal ja seda kultuuriruumi on vaja kõigile lahti rääkida, isegi inglastele. Aga ilmselgelt on tegemist, nagu mainitud, tüvitekstidega ja need on tegelikult ikka täitsa geniaalsed raamatud. 

Seda tahan ka ilmtingimata mainida, et võib-olla on Gardneri huvi Carrolli vastu tingitud sellest, et temagi oli matemaatik ja mõistis sellealaseid vihjeid tekstides ilma pikema selgitusetagi (ja neid on seal palju). Gardner on kõige tsiteeritum ja lugupeetum Carrolli-autoriteet. Tema esimene kommentaar ilmus juba 1960. aastal ja minu loetud raamat, milles ta on oma eelmist kaht kommenteeritud väljaannet veelgi täiendanud, 1999. aastal. 

Jäägu seda postitust lõpetama "Peeglitaguse maailma" viimane luuletus, millest peaks olema selge, et raamat on pühendatud Alice Pleasance Liddellile (vaatame rea algustähed üle, eks?). Lisan ka Alice'i foto, mille pildistas Dodgson ise. Pildi pätsasin Vikipeediast. 






Kaire Vilgats, Dagmar Oja "Ilusad suured tüdrukud"

 See on nüüd küll üks raamat, mida oli juba väga ammu vaja.  Kes meist ei teaks superbäkke, kes on eestlastele juba sama omad kui Iff või Ki...