laupäev, 21. september 2019

Tim Heath "The Song Birds"

Augusti lõpus Pärnus seminaril jagas Tim Heath autogramme. Ostsin kaks raamatut - mitte küll autogrammi pärast, aga mind intrigeeris just see raamat. Mind tõesti huvitas, kuidas üks küll Eestis resideeruv, kuid siiski välismaalane suudab Eestist raamatu kirjutada, kuna just hiljuti avaldati üks raamat, mille kirjutas, kui ma ei eksi, siis austraallane. Seal sõitsid eestlased koerarakenditega ringi ja muud toredat. Kuid Heath ise rõhutas korduvalt meiega vesteldes, et tema eestlastest sõbrad on seda lugenud ja öelnud, et mis Eestit puudutab, on autentne. No seda enam ma tahtsin seda ilu kaeda.

Ma ei ole raamatut lõpetades väga sageli totaalses segaduses. Aga sellega küll olin. Ma ei suuda absoluutselt määratleda, kas see mulle meeldis ja kas üldse saab sellist raamatut kirjutada - aga no ta ju kirjutas, eks.

Lühidalt sisust - 2019. aasta (pane tähele, NII uus raamat!) laulupeol plahvatab mingisugune pommilaadne toode, mis paiskab neli inimest tagasi Eesti minevikku. Kõige esimene neist avastab end saja aasta tagusest Tallinnast. Ja siis hakkavad riburada pidi erinevatel kümnenditel ilmuma ka teised. Lõpuks jõuab sündmustik 2019. aastasse tagasi ja kui nüüd keegi peaks tahtma seda raamatut ise lugeda, siis ma rohkem igaks juhuks täpsemalt sündmustest ja lõpplahendusest ei räägi.

Ma tegelikult mõistan, miks Tim Heath seda raamatut kirjutada tahtis - see on omalaadne pilguheit Eesti ajalukku, kuna käib läbi kõik olulisemad kümnendid. Ilmselt on selle raamatu mõte läbi n-ö päris inimeste silmade näidata eriti just igasugu mitte-eestlastele, kuidas asjad tegelikult käisid. Ma usun, et sellest perspektiivist võib üritust õnnestunuks lugeda.

Küll aga olen ma siiski pisut nõutu. Ma arvan, et välismaalasel ongi ehk võimatu kirjutada Eesti ajaloost sellist ilukirjanduslikku raamatut, mis meile tunduks üdini autentne. Kindlasti on see tubli sooritus, aga midagi jääb ikka kriipima. Teiseks tundus mulle, et Heath võttis ette lihtsalt liiga suure suutäie. Sada aastat ajalugu ühte raamatusse kirja panna, just üksikinimese silme läbi, nõuab kas mitut köidet või ühele perioodile keskendumist. Minu jaoks jäi see puudulikuks just selles vallas - autor keskendub päris toredasti näiteks metsavendade perioodile, aga siis lihtsalt lendab mingitest teistest aastatest niimoodi üle, et lõppkokkuvõttes jääb loost kokkuklopsitud mulje. Traagelniidid on igal pool näha, kui vaja oleks superliimi.

See, kuidas põhiideele vaadata, on küll täiesti omaette küsimus. Ajas rändamine on selline asi, mis ei tundu mulle isegi ulmekates usutav, saati siis ajaloolises põnevikus. Pigem selline, ma ei tea - umbluu. Aga ma olen täiesti kindel, et on palju potentsiaalseid lugejaid, keda see üldse ei häiriks.

Nii et lõppkokkuvõttes tahaksin ma autorile õlale patsutada ja teda tema pingutuse eest kiita. Tubli üritus. Välismaalastele, kellele meeldivad väikese kiiksuga ulmekad ja ajalugu, ilmselt väga meeldib.





pühapäev, 8. september 2019

Luca D'Andrea "Kurja loomus"

Ma tavaliselt ikka tean, kui mõne kirjastuse poolt eelkoopia hõngu tunda on, aga seekord tegi Varrak ikka totaalse üllatuse. Aimugi polnud, et neil selline raamat ilmumas on. Kusagil loosis ma ei osalenud. Kusagil ei öelnud, et palun mulle ka (aga oleksin öelnud, kui oleks reklaam olnud!). Ja äkki ühel ilusal päeval saabus selline müstiline pakiteade. Suur-suur tänu Varrakule!

Eelkoopiaga saabub blogijana teatav vastutus. Kui raamat ilmub septembri keskel, siis ilmselt oleks hea, kui reklaam juba ette tilkuma hakkaks. Ja mina soovitan seda raamatut küll väga.

Esiteks oli see eelkoopia kohta väga korraliku keelega - ilmselt juba toimetaja käe alt läbi käinud (või siis oli lihtsalt suurepärane tõlkija). Võib-olla tasuks ka näiteks Heliosel selle peale mõelda, et raamatut enne eelkoopiate väljasaatmist toimetajale näidata. Absoluutselt ei olnud nn "valmis raamatuga" mingit vahet.

Raamat on tõlgitud itaalia keelest ja tegevus toimub Põhja-Itaalias, väikeses mägikülas, kus on tugevad Saksa mõjud. Seal on krimiloo lahti rullumiseks suurepärased tingimused - ohtlik loodus, saksa-itaalia mitte väga hästi seguneda tahtnud rahvused, võõraid mitte omaks võttev külamentaliteet jne.

Ameeriklasest filmistsenarist saabub oma režissööriga külakesse tegema dokumentaalfilmi mägede vabatahtlikust päästeteenistusest (tema abikaasa on siit pärit). Alustuseks selgub, et filmimine polegi nii ohutu, kui näib. Ja teiseks avastab Salinger, et ta ei suuda kuidagi lahti lasta mägedes juba aastakümneid tagasi toimunud mõrvamüsteeriumist, kuni ta seda ei lahenda. Ja nagu selliste kinnisideede puhul ikka, hakkab kannatama ka perekond (naine ja väike tütar), kuigi õnneks mitte nii psüühilise painega nagu sageli sarnastes raamatutes ja filmides-sarjades.

"Kurja loomus" on üks neist põnevikest, millest saaks ka ilma krimiloota päris korraliku romaani - juba enne mainisin, et küla pakub raamatuks ainest ilma mõrvadetagi. Lugesin mõnuga, huviga, natuke raske oli raamatut vajadusel käest panna. Ainult lõpus tundsin, et see action, mis kulminatsiooni ajal toimus, oli minu jaoks natuke liiga üle võlli. Seal oli kõike natuke liiga palju, nii et see ei tundunud enam nii usutav kui kogu ülejäänud raamat. Aga kui see mööda sai, siis päris lõpp oli jälle juba täitsa hea.

Nii et kui need mõned leheküljed välja arvata, siis ma kohe kindlasti loeksin sama raamatu järge või sama autori raamatuid. Järjekordne hea leid Varraku poolt, kindlasti soovitan!



Triin Lellep "Minu Pariis. Oh là là!"

Kuna laulja ja intervjuude andjana pole Lellep mulle eriti sügavat muljet suutnud jätta, siis pean ausalt üles tunnistama, et avasin raamatu...