Mitte et ma seda oleks meelega teinud, aga siit tuleb järgmine kursavend, Kruusa Kalju, oma värske kogumikuga "Üleelamiste vanake". Minu isikliku Raamatukupja pärandus. 💓
Mina vana luulevõhikuna olen ennast luulekogudest üsna teadlikult eemale hoidnud, sest ma tavaliselt eriti mingist uuemast ja abstraktsemast või sümbolistlikumast luulest ei kipu väga hästi aru saama. Mulle palun sirgelt ja silmade vahele. Aga Kruusa Kalju on mulle erinevates vestlustes viimasel ajal väga palju "jalgu jäänud" ja oli ainult aus proovida tema värsse vähemalt korraks piiluda.
Võhik võib ju olla, aga samas peaks otse pime olema, et mitte aru saada autori püüetest eksperimenteerida mitte ainult sõnade ja mõtete, vaid ka grammatika ja isegi tähekujudega. Kui tahaksin neid luuletusi tsiteerida, peaksin kuskilt ka need imetabased kriksadullid välja guugeldama, sest klaviatuuril neid ei ole. Illustreerin allpool fotojäädvustusega, on lihtsam.
Küll aga ei ole probleemi niisama eksperimentide kuvamisega. Näiteks nagu:
MA OLEN TÖLPA,
kes balletitöntsija elegöntsiga
märki tabab töpsusega, rabab könstiköpsusega.
Nii mõnigi luuletus pälvis ära pisikese itsituse. Näiteks nagu:
KIRJUTAMISEL on mul näpud vahel saanud kõrvetadagi -
olles segi ajanud
läpaka ja vahvlirauad.
Mõne puhul päriselt ei teadnudki, kas minu itsitamine on äkki kohatu. Näiteks nagu:
KUI OLEMINE talumatult raske on,
käin ma ujulas, et ennast veidikegi
vee peal hoida, vähemalt.
Aga noh, ma ütlen oma pereliikmetele ja õpilastele ka aeg-ajalt, et kui te tahate, et ma teile kaasa tunneksin, siis ei tasu niimoodi rääkida, et ma selle peale naerma hakkan.
Umbes pool või isegi enam sellest luulekogust on vist mõeldud oma pealkirja välja teenima. Kui ainult sellest kogust lähtuda, võib autori pereelu tunduda tõepoolest üks üleelamine üleelamise otsa. Naine ja laps ei lase rahus mõtiskleda ja luuletada ja tütar on vabše nutisõltlane, kes ei lase end isa distsiplineerimisest kõigutada. Vähemalt on piinatud poeedil terve Eesti rahvas, kellele kaevelda. 😉 Lisan nendest kaeblustest oma lemmiku.
HOMMIKUEINEKS tütar süüa suvatseb
klaasikese vett, "Sipsiku" kohukese
ja vanemate närvid.
Et mis siis kokkuvõtteks. Jaa, ma usun, et kui Kruusa Kalju minu tee peale jälle satub, siis ma teda jälle ka loen, sest mingi laengu ja äratundmise need luuletused mulle andsid, samuti on omamoodi huvitav jälgida tema mõttemaailma ja uue otsinguid. No nagu Picasso paar artiklit tagasi – ikka peab ju proovima ja katsetama.
Lõpetan paari fotoga "kriksadullidega" luuletustest. Esimeses nendest tundsin äratundmisrõõmu, sest selles olukorras olen isegi end leidnud korduvalt.
Ja viimane oli lihtsalt tore:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar