Nüüd on siis prantslased ka hakanud ollivuudi tegema.
Raamat on kirjutatud Martin Bourbouloni samanimelise filmi järgi ja ma olen ikka olnud sellelaadsete toodete suhtes pisut skeptiline. Kuid kuna tegemist oli ikkagi Eiffeliga, siis mõtlesin, et proovin ikkagi. Ja peangi tunnistama, et lugemiskogemus ei olnud üldsegi halb, kui võtta arvesse teatud agasid.
Mis tõesti meeldis, oli kõik, mis rääkis Eiffelist ja tema töödest. Ka arvustused ütlevad, et mis sellesse ossa puutub, siis on filmis/raamatus kõik vähemalt väga suuresti autentne – nii see, mis puudutab inseneeriat kui ka Eiffeli kirg oma töö vastu. Samamoodi võlusid mind Picasso-raamatus kõik need kirjeldused, mis rääkisid kunstniku tööprotsessist.
Raamat isegi algab mulle juba teada oleva juhtumiga, mis näitas vist üsna hästi, mis masti mees Eiffel ise oli – endaprojekteeritud silla ehitusel hüppas ta kõhklemata jõkke, päästma kogemata kukkunud ja uppuvat töömeest. Oma töölisi hoidis ta ka torni ehitusel sama hästi, olles pidevalt nendega ja mitte püüdes tähtsat ülemust mängida. Samas ei olnud tal ikkagi puudu auahnusest, mida näitab seegi, et tänapäeval ei tea praktiliselt mitte keegi, kes on Koechlin ja Nouguier, kuigi torni päris algse projekti mõtlesid välja just nemad. Loomulikult kujundas Eiffel seda ümber ja tegi selle õhuliseks, kaarduvaks ja romantiliseks, mida oleks silmale ilus vaadata. Aga au ta jagada ei tahtnud, väites, et Koechlin ja Nouguier juba said oma tasu rahatähtede näol kätte.
Tõsi on ka see, et kui ta üle Garonne'i jõe sedasama silda ehitas, mis peaaegu ühe töölise elu nõudis, oli tal ka armulugu Adrienne Bourgèsiga. Aga vot nüüd edasi ei tea enam, mis on tõde ja mis on fiktsioon, sest ka filmi algustiitrid väidavad, et on "freely inspired by a true story" ja see on vist koht, kus true story lõpeb ja freely inspired osa algab. Filmi/raamatu väitel tegid Adrianne'i isa ja Eiffeli otsene ülemus kokkuleppe, et isa nagu lubaks tütrel ja Gustave'il kihluda, aga kui sild valmis, siis oli ka kihladega kõik. Ja kui torniehituseks läks, ujus Adrianne jälle välja ning toimus kirglik ja romantiline taasühinemine, kuni järjekordne pealesurutud kokkulepe taas kõik lörri ajas. Samuti on raamatu väitel torni kuju Adrianne'i ja ühtlasi tema eesnime esitähe kuju. Aga ega me seda kõike ei tea, pealegi seda teistkordset ülessoojendatud armulugu vist pigem siiski ikka üldse polnud.
Ühesõnaga, ilmselt tuleb raamatut võtta nii nagu ta on – romantikaliini kui fiktsiooni, aga kõike muud pigem kui ajaloolist jutustust. Sel kujul on see ka üleni loetav raamat. Ma ei läheks küll nii kaugele nagu Apollo, et seda kuu raamatuks nimetaksin, aga pean tunnistama, et lugeda oli siiski niivõrd huvitav, et kaasa see haaras ja mõne tunniga ta loetud sai.
Igaks juhuks ja harimise mõttes lisan juurde ka fakti, et Hiiumaal Ristnas asetseva tuletorni autor on nüüdseks tõestatult Gustave Eiffel. Kui mõni veel ei teadnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar