esmaspäev, 24. juuli 2017

Sergei Dovlatov "Kompromiss. Riiklik kaitseala."

"Markov tegi kuuendale pudelile põhja peale ja ütles: "On tulnud ettepanek püstitada siia tagasihoidlik obelisk." Ja pani pudeli mätta otsa..." 
("Riiklik kaitseala") 

Mõned asjad ei väsi hämmastamast. Näiteks see, kui tugev võib olla inimese organism. See kannatab ikka imeliselt suurtes hulkades alkoholi... 

Dovlatovi autobiograafilises raamatus on kõik kogu aeg kerges vines. Eks muidugi võis seda ju tingida kasvõi näiteks see, et Dovlatov töötas ajalehes Sovetskaja Estonija ja sai ise väga hästi aru, mis jama ta sinna kokku pidi kirjutama. Esimene osa raamatust, "Kompromiss", pajatabki lugusid nendest kompromissidest, mida autor pidi oma artikleid kirjutades tegema. Näiteks oli vaja kirjutada artikkel Tallinna 400000-ndast elanikust, aga kes see seal sünnitusmajas seda teab, kes täpselt see õige numbriga on. Nii siis praagiti välja üks ja teine sünnitaja, kuni lõpuks jõuti kõiki rahuldava perekonnani. Millegipärast pidi nimeks saama Lembit, sest see sobis ajalehe toimetajale kõige paremini. Ilmselgelt ei jäänud see nimi kuni sünnitunnistuse väljastamiseni püsima, sest tegemist oli läbinisti vene rahvusest perekonnaga. Aga vähemalt vennastus Dovlatov lapse isaga. Baaris, teadagi. 

Kuidagimoodi tekivad tal suhted ikka inimestega, kes on küll intelligendid, aga joovad kõik nagu loomad. Raha pole neil kunagi, võlgu ja alkoholi aga alati. Purjus peaga ollakse ka sõnakamad ja julgemad kui kaine peaga, võetakse sõna isegi valitseva riigikorra vastu. Siinkohal tutvustan teile Kadriorus elavat härra Buši. 

"Tallinas tähistati oktoobripühi. (---) Inimesed kandsid loosungeid ja juhtide näopilte. Militsionäärid valvasid korra järele. Kõigi meeleolu oli ülev. Ütle mis sa ütled, aga ikkagi pidupäev. 
Ka Buš kõndis rongkäigus. Vähe sellest, tal oli käes puuvarda külge löödud vineeritükk. See nägi välja nagu lumelabidas. Vineeril oli rohelise guašiga maalitud hoogne kiri:
"Anname maailma imperialismi vaenlastele tõsise vastulöögi!"
Selle plakatiga oli Buš kõndinud Kadriorust klaverivabrikuni. Alles siis militsionäärid taipasid."
("Kompromiss")

Lood ise on aga oma iroonilisuses nauditavalt kirjutatud, naerma ajab sageli - või siis vähemalt sarkastiliselt muigama - ja aeg-ajalt tabasin ma end mõttelt, et meist juba kümme aastat nooremad ei saa ilmselt sellistest nõukogude olukirjeldustest enam seda fiilingut, mis meie. 

Teine osa, "Riiklik kaitseala", räägib sellest, kuidas autor - väidetavalt tema, kuigi raamatus teise nimega - töötab Puškini muuseumis Mihhailovskojes ekskursioonijuhina. Ikka sama. Viina jookseb ojadena ja kraanid keeratakse täisvõimsusel voolama pärast seda, kui ta endine naine otsustab nende ühise tütrega Iisraeli kaudu Ameerikasse emigreeruda. Õnnestub see ettekäändel, et nad on juudid (mida nad ongi) ja nagu raamatus korduvalt mainitakse, on juudid ainsad, keda NL-ist emigreeruda lubatakse. 

Dovlatovi eluloost on näha, et ta ise (ka armeenia ja juudi rahvuse segu) läks 1979. aastal Ameerikasse ja elas seal oma elupäevade lõpuni, tehes kaastööd raadiole Vaba Euroopa. Vikipeedia teab, et Dovlatovil olnud põhimõte, et kõik sõnad ühes lauses peavad algama erineva algustähega. Raamatu tõlkes ei ole seda küll järgitud, tuleb tunnistada, aga see oleks ka ilmselgelt igale tõlkijale väga raskesti tulev saavutus. Dovlatovi raamatuid NL-is ei avaldatud ja kuigi Eesti NSV-s peaaegu seda tehti, hävitas KGB kogu tiraaži siiski ära. See leiab ka raamatus mainimist. 

Kindlasti on see raamat kõigile neile, kes veel mäletavad nõukogude aega või kes vähemalt tahavad seda mõista. 







pühapäev, 23. juuli 2017

Ljubov Voronkova "Vanem õde. Isiklik õnn."

Ei ole see juulikuu mõeldud lugemise jaoks, ilmselgelt. Võrreldes marulise juuniga on loetud vaid kübemeid.

FB lugemisgrupis on üks ja teine viimasel ajal lugenud raamatut "Vanem õde. Isiklik õnn." Mälestusi on mul sellest lapsepõlvest kuhjaga, siis lugesin seda aina ja aina üle. Aga kuidagimoodi on keegi selle kuhugi pistnud, nii et meil kodus seda enam leida ei ole. Kuid oh õnne, sõber Hele pakkus kuskilt korterist üle jäävaid raamatuid kõigile soovijatele ja koos paari muu raamatuga leidis just "Vanem õde. Isiklik õnn" tee minu juurde tagasi.

Loomulikult on see nõukogude raamat, eestikeelne väljaanne aastast 1963. Punaseid ideid on seal sees küll ja veel, kuid siiski jääb see pigem taustale. Põhiliin on sügavalt inimlik - ema kaotus, 13-aastane vanem õde peab lisaks oma kooli- ja muudele kohustustele kanda võtma ka emarolli, tõeline sõprus ja võltsid "sõbrannad", produktiivse elu elamine vastandatuna jõude logelemisele ja asjadega uhkeldamisele ning väikese poisi sattumine pahandustesse, kui mõni aasta vanem halvale teele sattunud poiss ta "oma tiiva alla" võtab. Pärast selgub siiski, et ka see nii-öelda pätt on oma koduste olude ohver ja kui ta internaatkooli pannakse, mõjub keskkonnavahetus talle positiivselt.

Väga hästi kirjutatud raamat. Hoolimata n-ö punasest taustast võttis mitu korda päris vesiseks. Kommunism oli iseenesest muidugi utoopia, inimesed ei ole selleks nii suurtes massides kindlasti valmis, aga paljud ideed olid positiivsed. Näiteks see, et kui lapsel koolis ilmseid probleeme tekkis, siis oli alati keegi, kes sellele tähelepanu pööras. Lastele pakuti ka organiseeritud ja positiivset tegevust, nii et selliseid Kletkini-suguseid tänaval hulkujaid oli äärmiselt vähe. Õpetati, et kõik tööd on väärtuslikud - ei halvustatud koristajaid ega muid musta töö tegijaid. Jällegi - inimlikult väga head põhimõtted.

Eks neid nõukogudeaegseid raamatuid on igasuguseid. Aga see konkreetne raamat ei ole niisugune kommunistlik propaganda, et seda lugeda ei võiks. Kindlasti võtab "Vanem õde. Isiklik õnn." mu peatselt saabuvates uutes raamaturiiulites sisse oma kindla koha ja seab end seal mugavasti sisse. Tema jääb. :)


reede, 14. juuli 2017

Norman Ohler "Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis"

I've seen the needle and the damage done, (---)
Every junkie's like a setting sun. 
(Neil Young, lk 214)


Kui meil kõigil on siiamaani olnud ettekujutus, et Saksamaa vallutused sõja alguses olid nii kiired ja efektiivsed sellepärast, et nendel oli hea väljaõpe ja strateegia, siis unustage ära.

Tegelikkuses olid nad kõik lihtsalt sõnaselge laksu all.

Põhimõtteliselt manustasid pea kõik Saksa sõjaväeosad (eriti maavägi) iga päev kuni viis  tabletti Pervitini-nimelist "ergutit", mille toimeaine oli metamfetamiin. Selle tiivul suutsid sõdurid olla ööpäevade kaupa üleval ja kuna neil oli ka vähenenud ohutunne, muutub perspektiiv sellest, kuidas nad mõistmatult kiiresti Prantsusmaa vallutasid, totaalselt.

Pervitini kasutasid ka tsiviilisikud täiesti massiliselt. "Olid need siis sekretärid, kes kiiremini trükkisid; näitlejad, kes end etenduse-eelselt virgutasid; kirjanikud, kes metamfetamiinist saadud stiimulit selgel ööl kirjutuslaua taga rakendasid; vabrikutöölised, kes oma toodangut suurendasid - pervitiin levis kõikides ühiskonnakihtides. Mööblipakkijad pakkisid rohkem mööblit, tuletõrjujad tõrjusid rohkem tuld, juuksurid lõikasid kiiremini juukseid, öövalvurid ei tukastanud enam, vedurijuhid sõitsid nurisemata ja pikamaa-autojuhid tallasid puhkepause võtmata gaasipedaali mööda rekordajaga rajatud kiirteid." (lk 46)

Sõjaväe eesotsas oli füürer, kes oli enne sõda keelustanud igasuguse uimastite tarvitamise ja ka suitsetamise ning alkoholi tarvitamise ning toitus vaid taimetoidust. Milline eeskuju, mh? Sõja alguses aga palkas ta endale ihuarsti, kes pidi tema seedehäiretega tegelema, et füürer oleks nõupidamisteks ja strateegilisteks ideedeks ergas ja hea enesetundega. Kõhugaasid on nii tüütud, eks? Ihuarst Morell leidis ka, et probleem tuleb võimalikult kiiresti lahendada, ning tegi füürerile süsti. No arvake, mis sorti süsti.

Sõja lõpuks oli asi juba nii kaugel, et Hitler oli tavaline narkar, ning metamfetamiinist oli ta juba ammu liikunud kokaiini ja morfiini peale. Ega ta ise sellest vist väga aru ei saanud, et talle päevast päeva narkootikume süstitakse ja et kogu oma jutu juures karskusest ja taimetoidust oli temast saanud riigi esisõltlane.

Ja vähe sellest, sõja viimases otsas söödeti ka mereväele sisse tablette, mis sisaldasid - pange tähele! - metamfetamiini, kokaiini JA morfiini. Õnneks küll lühikest aega, sest isegi ülemused said aru, et see tegi nüüd küll asja hullemaks.

Raamat on valitud The Guardiani poolt 2016. aasta parimaks raamatuks. Kogu loo taga on meeletul hulgal läbi uuritud dokumente, millest osad on ka raamatusse üles pildistatud. Raamatu lõpus on kümnete lehekülgede kaupa viiteid ja kasutatud kirjandust. Nii et tegemist pole mitte mingisuguse fiktsiooniga, vaid vägagi põhjaliku uurimistööga.

Kindlasti avab nii mõnedki silmad Kolmandale Reichile hoopis uuest vaatenurgast.


esmaspäev, 3. juuli 2017

Clare Mackintosh "Ma lasen sul minna"

Õigupoolest hakkasin ma seda raamatut lugema eelarvamusega. Millegipärast - kas siis kaanepildi või kes teab mille veel - arvasin ma, et see on miskit sorti naistekas.

Võibolla mingis mõttes see oligi naistekas. Aga kui ma olin üle saanud esimese paarikümne lehekülje kohmetusest ja lugu hakkas kergelt vunki üles võtma, siis läks asi täitsa põnevaks. Süžeepöörded olid üsna ootamatud ja pinge püsis raamatu viimase lauseni. Õigem oleks isegi öelda, et viimane lause oli ise üks suur küsimärk.

Kuidas elada edasi, kui sinu laps saab õnnetuses surma? Või kuidas elada edasi, kui sina oled pidanud end tunnistama süüdi lapse tapmises autoõnnetuse kaudu? Või kuidas üldse elada edasi, kui selgub, et võibolla on asjad hoopis teisiti, kui need on tundunud?

Ja kuidas elada edasi, kui sulle on juba hetkeks tundunud, et asjad on lõpuks ometi laabunud ja sa oled oma minevikust vaba, aga siis...

Igatahes oli "Ma lasen sul minna" ootamatult köitev. Tore, et eelarvamus minust võitu ei saanud.


Svetlana Aleksijevitš "Sõda ei ole naise nägu"


"Kas saab olla värvilisi sõjafilme? Seal oli kõik must. Ainult veri oli teist värvi, ainult veri oli punane..." (lk 49)

Valgevene kirjanik Svetlana Aleksijevitš on aastast 2015 nobelist. Temalt pärineb mitmeid raamatuid, tuntuimad nendest portreteerivad inimesi nende lugude kaudu -  sellest tekib mingi ajastu koondportree. Tema raamatus "Pruugitud aeg" on lood nn homo soveticusest, kes läänemaailmaga kokkupuutes oma kohta nagu enam ei leiagi. Teised lood, raamatus "Tšernobõli palve", ei vaja tänu pealkirjale pikemat selgitust. Alkeksijevitš muudkui käib ja käib oma diktofoniga mööda endist Nõukogude Liitu ja muudkui lindistab ja lindistab.

"Sõda ei ole naise nägu" koondab endas lugusid nõukogude naistest, kes Suures Isamaasõjas võitlesid. Kes sanitarina, kes kuulipildujana, kes sapöörina, kes partisanina, jne jne.

Eks see oli siililegi selge, et sõda ei ole mingi lust ja lillepidu. Aga need lood on kohati siiski uskumatult jõledad ka siis, kui midagi taolist nii või teisiti ootadki. Liiga rasked, et kasvõi siin neid refereerida. Vähemasti neid kõige hullemaid.

Uskumatu on see, kuidas inimene võib mõelda, et mingi inimlik idee on suurem kui ta ise. Enamus neist läks ju vabatahtlikult. Isegi nurusid ennast korduvalt ja korduvalt eesliinile. Osad neist olid ju emad...

On naisi, kes suutsid kõigest hoolimata sõjaväeski säilitada mingi naiseliku alge. Oli neid, kes seda ei suutnud. Nad polnudki enam ei mehed ega naised, vaid sõdurid. Pärast sõda oli isegi raske harjuda tavaeluga:

"Olime harjunud, et on normtoidus, kõik on riigi kulul, nüüd läksid leivapoodi, võtsid leiva, nii palju, kui sul tarvis, ja unustasid maksta. Müüja, ta juba teadis sind, sai aru, milles on asi, ja tal oli piinlik meelde tuletada, aga sina ei maksnud, võtsid ja läksid. Pärast oli sinul juba piinlik, järgmine päev vabandasid, võtsid midagi muud ja maksid kõige eest korraga."  (lk 49)

Sõda ei ole loomulik. Sõda on mõistetamatu. Ja sõjas ei ole mitte keegi võitja, rääkige mis tahate. See jääb inimese sisse. Kui ei vea, on inimene elu lõpuni täitsa sassis. Kui veab, hakkab inimene hindama seda, mis tal on. Seda, et miski muu polegi tähtsam kui elu.

"Ma ei armasta sõjamänguasju, laste sõjamänguasju. Tanke ja automaate... Kes need välja mõtles? Mul pöörab see hinge pahupidi. Ma ei ole kunagi ostnud ega kinkinud lastele sõjamänguasju. Ei omadele ega võõrastele. (- - -) Sellepärast, et inimese elu - see on niisugune and... Suur and! Inimene ise ei ole selle anni peremees." (lk 341)

Nõrganärvilistele rangelt mittesoovitatav.


Frank McCourt "Angela's Ashes"

Kui tahate lugeda ekstraordinaalselt head romaani, siis siin see on. Väike Francis kolib oma joodikust isa ja emaga - kõik rahvuse poolest...