pühapäev, 29. detsember 2019

Krafinna "Kasse täis linn"

Ega mina enam ei mäletagi, millal see täpselt oli, mil me Krafinnaga tutvusime. Ilmselt oli see Töö- ja Puhkelaagris või mingis sellises kohas, ja Krafinna polnud veel üldsegi Krafinna, vaid lihtsalt tüdruk naaberkoolist, kelle ema oli ka meie koolis hambaarst ning kellesse seetõttu suhtusime teatava distantsi ja respektiga. Aga Krafinnaga, kes polnud veel üldsegi Krafinna, polnud distantsi ollagi, ja ehk just seetõttu leidsin ma kunagi varsti temaga koos ta enda joonistatud Monopoli-mängu mängimas.

Krafinna, kes veel ei olnud Krafinna, oli ka minu elus esimene inimene, kes mulle ütles, et mul on keelevaistu. Ja näed, siiani on meeles ja julgen avalikult blogidagi.

On ilmselge, et Krafinnal endal on ka. Keelevaistu. Seepärast võtab ta ka, nagu luuletajad ikka, keele ette ja teeb selle enda omaks ja taltsutab selle ära täpselt nii, nagu ta soovib. Seega lõpetavad sõnad ka perutamise ja laovad end sõnakuulelikult ritta, kuhu Krafinna käsib.

Ei, ta ei veiderda keelega. Tal on lihtsalt oma rütm.

Aga palun. Katkend luuletusest "Rikkus":

sest suveööd on nii 
ütlemata pikad on
nii lausumatult valged
ja nii kohutavalt 
eilserikkad

Ja katkend luuletusest "Sillaehitajad":

me ehitame sildu
iga päev iga tund
ja igaks hommikuks
on järel vaid
mälestus
kuidas me ehitame
jäikadest puidust
sõnadest sildu

sest tiibu ehitada
me veel ei oska 

Ma ei ole iseenesest üldse luuleinimene. Mitte et mul luule vastu midagi oleks, ma lihtsalt ei saa sellest aru. Enamasti. Kõige rohkem on mind kõnetanud mitte selline luule, mis on tohutult ühiskonnakriitiline ja kuidagipidi šokeeriv, vaid mis on lihtsalt ilus. Ja ma pole nii väga kassi-inimene ka, nii et Krafinna uusim raamat oli minu jaoks natuke nagu sotsiaal-literaar-eksperimendiks.

Pean tunnistama, et siinkohal pean ma tõesti mütsi maha võtma ja edastama Krafinnale oma parimad soovid ja siira tänu - keegi kunagi ütles, et luule peab kõnetama, või nagu inglased ütleks, strike a chord. Nii mõnigi raamatus olnud luuletustest või esseistlikest proosavormis lühimõtisklustest sai minu keeltele päris tugevasti pihta, nii et siin-seal lausa füüsiliselt noogutasin. Mõtteid tekitas, kuid polnud liiga läbinähtavalt kriitiline, pigem just nimelt mõtisklev. Tartut oli seal ka - ja see on ikkagi mu lemmiklinn terves Eestis. Äratundmisrõõm!

Või siis oli mõni luuletus lihtsalt ilus. Jätan teid tänase päeva lõpuks, detsembrilõpu lumeootuses, täispikkuses luuletusega "Lumi". Sest see on ilus ja seal on ikkagi kassid ka.

kõik on täna nii jaburalt
ilus tulbid kuninga-
kroonid ja pojengivarte
vahel vurrusid pesev 
kuldsete silmadega 
hommikukass

kõik on täna nii jaburalt 
kevad ja vihmane õhk
peatus hetkeks mu 
ukselävel

kõik on täna nii jaburalt
jaburalt õrn ja lill ja kass
et hing ei karjugi suve järele
ei karju nii valjult
mitte nii valusalt

sest kõik on tõesti nõnda
jaburalt ilus aga öösel
öösel sadas unenäos 
ikkagi lund







Tõnu Õnnepalu "Lõpmatus"

Ja jõudsingi ühele poole ka Õnnepalu mujal-kodus koharaamatute triloogiaga.

Kui "Pariis" oli ilmunud ja "Aaker" juba välja kuulutatud, käis Lugemise Väljakutse Facebooki-grupis kõva arutelu selle üle, kus Õnnepalu seda viimast, kolmandat osa kirjutada võiks. Oli teada, et see on kusagil meresaarel. Pakkumisi oli Vaikse ookeani saartest Hiiumaani välja, kuna Hiiumaa on ju teadagi Õnnepalu elus olulisel kohal olnud.

Aga siis tuli keegi teadjanaine ja teatas, et Õnnepalu istub Vilsandil ja kirjutab. Ja nõnda see oligi.

Tegelikult pole raamatus vist kordagi, kui ma nüüd hästi järele mõtlen, tõesti mitte kordagi mainitud, et ta Vilsandil on. Küll mainitakse igasugu muid asju, nagu näiteks läbi lillede Vaika saari, Kirjanikku (vot seda ma küll ei tea, kas ta mõtleb sellega Heino Välit või kedagi muud), Luuletajat (kes on kindlasti Aleksander Suuman, sest ta maalib ka), Jaani ja Margitit (Tätted, kes muu) ja Leninit, kes on Vilsandi legendaarne kuju.

Tundub, et Õnnepalu on mööda maailma (Inglismaal, Pariisis, Muskokas Kanadas) tiirelnud vaid sellepärast, et jõuda oma Lõpmatusse ehk Vilsandile. Ta on sinna lausa onnikese ostnud ning seda ta nüüd poputab ja vuntsib ning tundub, et tal on tõesti vähemasti mõte paikseks jääda, kuigi mina küll ei imestaks, kui ta ühel helgel hetkel jälle rändama läheks.

Kõik vähegi olulisemad objektid ja mõisted saavad endale algusesse suurtähe (Kana, Kala, Talv, Postipaat).

See on see teelemineku müsteerium, et sa tõesti ei tea, kuhu tee sind viib. Kui ikka lähed, piisavalt kauaks ja piisavalt kaugele. Aga kuhu on kaugele? Kas Pariisi on kaugele? Jah, siit, su sünnilinna trammipeatusest küll. Siit on ta lõpmata kaugele. Aga kui oled juba seal, on ta nii lähedal, kui veel olla saab: siin. 
Ja see koht, kus sa oled nüüd, kuhu see teekond su välja tõi, see on korraga kõige lähemal ja kõike kaugemal. Kõige lähemal südamele, kõige kaugemal maailmast. Lõpmatult kaugel. Ja muidugi lõpmatult lähedal. (lk 11)

Kui ma "Aakri" puhul rääkisin, et Õnnepalu raamatud on kõik isemoodi - üks rahulikum, teine depressiivsem, kolmas sarkastiline -, siis "Lõpmatus" on tõesti selline lugu, milles hingerahu loksub nagu kevadine meri. Natuke tuult ja lainet ikka on, sest Lõpmatuses ühtki tuulevaba päeva ju pole, aga see on hea tuul ja hea laine. Ja nii ta seal elab nagu Diogenes, tünni asemel onnike, ja ei lase ennast millelgi segada, sest kõik on ühekorraga paigas, nagu ta peabki olema. Triloogia ütleb küll alapealkirjaks "Mujal kodus", kuid tahes tahtmata tekib tunne, et nüüd ei ole enam mujal. On lihtsalt kodus.

Ja kui palju ilusat, täiesti mõeldamatult ilusat saab elus teoks. Vahel nelikümmend aastat hljem. See tähendab, just õigel ajal. Unistused on uskumatult visad. Ja kannatlikud. Ei, nad pole surnud, nad talvituvad, hiberneeruvad oma hauas nagu liblikanukud, kasvõi nelikümmend aastat, et soodsa hetke tulles sealt ikkagi välja ronida, tiivad küljes ja puha. (lk 52)

Jääb üle vaid oodata, mida Õnnepalu nüüd peale hakkab ja mida ta kirjutada plaanib. Üks triloogia on nüüd valmis. Aga küllap ta midagi ikka välja mõtleb. Nagunii on kõik ta raamatud nagu isiklikud päevikud, mõtisklused ja vaatlused. Ja kui Vilsandi end ükskord ammendab, siis ilmselt pakib ta oma seljakoti ja läheb nagu üks kirjandus-Nipernaadi uusi seiklusi ja jutuainest otsima.


(pilt: Rahva Raamat)

Jaanis Prii "Taassünd Lahetagusel"

Nüüd tulevad kaks järjestikust postitust nii-öelda otse kodukohast. Lahetaguse on minu lapsepõlvekodust umbes nelja-viie kilomeetri kaugusel ja see on koht, kus me lapsena kogu aeg ujumas käisime. Ja hetkel on mul pooleli raamat, mille peategelane on Vilsandi kogu oma aus, hiilguses ja viletsuses. See pole ka kaugel.

Ma ei tea, kui palju Lahetaguse neile ütleb, kes Lääne-Saaremaal ei ela. Aga meie kasvasime küll üles teadmises, et seal sündis üks jube tähtis mees, kes avastas Antarktika, ehk siis Fabian Gottlieb (Benjamin de) Bellingshausen - seda sulgudes olevat ma enne isegi ei teadnud tema nimes. Isegi meie igahommikune koolibuss peatus Lahetagusel ja selle bussipeatuse nimi oli tollal veel Bellingshausen, mingil hetkel muudeti see Lahetaguseks. Enne me käisime ujumas ka Bellingshausenis. :)

Keskkoolipäevil õppisin ma Saaremaa kultuuriajaloo tunnis ka ära sellise nime nagu Johann (Wilhelm Ludwig von) Luce. Saime teada, et ta oli üks õpetatud ja valgustatud mees, kes üritas saarlastele kooliharidust anda. Kuressaares tegutseb juba mitmendat aastat ka Luce-nimeline erakool. Alles nüüd, käesolevast raamatust, sain teada, et just Luce oli see mees, kes Bellingshausenite käest Lahetaguse mõisa ära ostis. Samamoodi sain teada ka seda, et Pilguse mõis, mis ka Bellingshausenite oma oli, sai nime just nende perekonnanimest (omal ajal kirjutati seda ka Billingshausen, mis Pilguseks mugandus). Minu lapsepõlves tundsime seda küll vaid hullumajana, aga praegu on see taas erakätes ja mõis mis mõis.

Jaanis Prii on kõigepealt kõvasti arhiivides istunud ja materjali kogunud. Kui seda juba piisavalt oli, istus ta laua äärde arvuti taha maha ja kirjutas kokku kujuteldava Bellingshauseni ja Luce kohtumise, mis - nagu ta ise ütleb - võis vabalt aset leida ka, kuigi sellest igasugused tõendid puuduvad. Minategelane on Luce, kes kutsub viitseadmirali lapsepõlvekoju külla, ning siis nad puhuvad seal juttu. Loomulikult räägib kohtumisel eelkõige Bellingshausen, kes pajatab oma Lõunamandri otsingute loo, mis on isegi minusugusele lugejale vägagi paeluv. Kuid selle kõige vahele räägib Luce palju ka endast ning seetõttu saame temast, ta tööst ja pereelust ka suhteliselt ammendava pildi.

Bellingshausen ise kahjuks ei saanudki päris kindlalt teada, et ta tõesti Lõunamandri avastas. Õnneks teavad seda vähemalt tema järeltulevad põlved.

Pean ütlema, et raamat oli minu jaoks vägagi meeldiv üllatus. Minu kaassaarlased on hakanud järjest Saaremaa ajalugu lahti muukima, näiteks on Mehis Tulk võtnud ette muinasaja ning nüüd räägib Jaanis Prii pisut lähemast ajaloost. Mõtlesin, et tegelikult peaks iga endast lugupidav saarlane "Taassündi Lahetagusel" lugema. Sealt õpib palju.

Mõningad küsitavused mul tekkisid ka, seda just kirjastiiliga seoses. Esiteks on seal mõnigi tore murdenäide, mis segastel põhjustel järsku õ-tähtedega kirjutatud on, mis on ju ometigi Lääne-Saaremaal ennekuulmatu. Või siis sellised väljendid nagu "jobud" või "jamad algasid", mida mul on isiklikult raske Lucega kokku pakkida. Ja Mozarti pole vähemalt mina ise kunagi vältevahelduslikult käänanud, nagu autor siin teeb - Mozardi ja Mozardist. Kuigi ma ei saa muidugi öelda, et see vale oleks.

Kuid need olid vaid mõned üksikud märkused ja üldjoontes on siiski, nagu ülalpool öeldud, tegemist vägagi arvestatava ajaloolise ilukirjandusega. Palun lugeda!





laupäev, 28. detsember 2019

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Pilaatuse evangeelium"

Järjekordne kauaoodatud teos! Sest kes juba kord Melchiori küüsi on langenud, selle langemine on olnud suur ja pauguga. Ega sealt enam välja ei saa.

Ütlen kohe ära ka selle, et üks minu lemmikosa selles raamatus oli lõpp, mis andis kindla vihje, et ega see nüüd viimane osa selles sarjas küll ei olnud. Ja miks peakski Hargla pistma potti hane, mis ilmselgelt kuldmune haub?

Ma teen siinkohal suure kummarduse autorile ka selle eest, et nagu ma ikka ütlen, ega tavainimene ajalugu ei hooma, kui ta sellest juturaamatust ei loe. Me oleme ju kõik koolis keskaega õppinud, oleme ka rääkinud keskaegsest Tallinnast ja talupoegade elust ja linnainimeste elust tol ajal, aga üks asi on kuiv fakt, sootuks teine terve raamat, mis põimib nii palju erinevaid detaile kokku, alates kõneviisist ja lõpetades toiduga.

Sisust väga kirjutada ei tahagi, krimka ikkagi. Küll aga võib vist rahulikult öelda, et noore Melchiori lugu läheb edasi ja seekord saab ta (ja saab lugeja ka lõpuks) teada, kuidas see nn Wakenstede needus alguse sai. Siiski on see pigem marginaalne temaatika, põhiaur läheb Tallinnas lahti rulluvale krimiloole.

Järjest enam hakkab mulle tunduma, et kuigi tegevus ja temaatika on teised, kirjutab Hargla sama klassikalist krimi nagu näiteks Christie. Kõik tunnusjooned on olemas: tegelasi ei ole liiga palju. Ilmne kahtlusalune ei olegi kurjam. Kirjanik jätab siia-sinna mingeid vihjeid, millele mõtled peale lahenduse selgumist, et näed, oleks ju võinud ise ka aru saada. Lõpplahendus selgub, nagu Poirot' lugudes, kui kahtlusalused kokku kogutakse ja Melchior loo ära jutustab. Ja jälle on lugeja läinud haneks ja üldse mitte õiget inimest kahtlustanud. Ühesõnaga, klassika!

Tahan ka selle raamatu puhul kiita kaanekujundust, mille autor on Pavel Kardis. Väga äge pilt!

Harglale nobedat sulge. Rahvas ju ikkagi ootab!



Margaret Atwood "The Testaments"

Vot seda raamatut olin ma oodanud juba pea aasta. Siis ta tuli ja ma alustasin seda suure hurraaga ja siis jäi ta pooleli, sama õnnetult ootama nagu Õnnepalu. Aga nüüd, kui aega sain, lugesin ta suure lurpsatusena läbi.

Siin kirjutasin esimesest osast pealkirjaga "Teenijanna lugu" ehk "The Handmaid's Tale":
https://mannilugemisblogi.blogspot.com/2017/10/margaret-atwood-handmaids-tale.html

Kes "Teenijanna lugu" lugenud või seriaali vaadanud on, see teab, et raamatu tegevus toimub nn Gileadi Vabariigis, kus valitseb ultrareligioosne riigikord, aga nagu igas totalitaarses riigis, on ka seal kulisside taga ladvikul hoopis teistsugune elu kui see, mida lihtrahvas näeb. Ja nagu iga totalitaarne riik, mõraneb ka see. Ikka tipust.

Raamatus jutustavad lugu paralleelselt kolm asjaosalist. Läheb aega, enne kui lugeja aru saab, kes täpsemalt need jutustajad on, aga nagu Atwoodi puhul ikka, on see taotluslik. Ta poetab teri justkui Hansuke metsas ja veab lugejat mööda seda rada omatahtsi edasi. Ikka sügavamale metsa, kuni lõpplahenduseni välja. Mina muidugi tatsan kuulekalt igale poole, kuhu Atwood mind vedada tahab.

Tegevuse poolest ei saaks öelda, et see mingi hull kanonaad oleks, aga Atwood kirjutab ridade vahele umbes sama palju kui trükimustaga välja. Ridade sees on tegevus, ridade vahel pinge. Kogu see asi on taas kord nii vastikult realistlik, et ma ütlen taas - poliitikud peaksid seda lugema kohustuslikus korras, et näha, KUHU võivad asjad välja viia. Utoopilist pole seal ju mitte midagi, kahjuks. Ja tegelikult on ju praegugi maailmas riike, kus asjad ühel või teisel moel küll võivad temaatika poolest varieeruda, aga totalitarism jääb totalitarismiks.

Atwood kirjutas "Testamendid" vastusena lugejate küsimustele, mis neil "Teenijanna lugu" lugedes tekkinud olid. Paljuski said ka minu küsimused vastused, kuigi kerge romantilise pintslitõmbena jäävad mõned asjad ka naaaatukene lahti ja lugeja fantaasia hooleks. Aga seda, kuidas Gileadi Vabariigi lõpp algas, saame teada küll.

Mis seal ikka. Tuli jälle 5/5 ära Goodreadsis.

Ja te lihtsalt vaadake seda kaanekujundust!



Tõnu Õnnepalu "Aaker"

Võlg on võõra oma ja tänasida blogisida ära viska järgmise aasta varna jne.

On olnud pikk lugemis- ja kirjutamispaus. Seda lihtlabaselt selle tõttu, et tööd on jube palju. Aga koos koolivaheajaga võtsin ka töös korraliku pausi ja lõpetasin ära need kaks raamatut, mis mul juba septembrikuust pooleli olid, üks parem kui teine - lausa häbiasi pooleli hoida selliseid. Ja lugesin inertsist veel mõne otsa ka.

Kuid alustagem otsast. Võlg ja pooleliolnud raamat number üks - minu üks Eesti lemmikkirjanikke, Tõnu Õnnepalu. Seda oma mujal-kodus-triloogia teise raamatuga "Aaker".

Õnnepalu pendeldab oma raamatutega kuidagi edasi-tagasi erinevate meeleolude vahel. Näiteks "Pariis" oli otsast lõpuni üks helge teos (kuigi võib-olla ma nägin seal ka seda, mida tahtsin, ja panin iseenda Pariisi Õnnepalu oma külge). "Valede kataloog" on suhteliselt depressiivne, samade kaante vahel aga "Inglise aed" jälle positiivsem ja elujaatavam. "Aaker" on üldise tonaalsuse poolest selline rahulik ja mõtisklev, nagu Õnnepalu tavaliselt seda ju ongi, aga kui väga ta ka ei püüa asju neutraalselt vaadelda, kerge sarkasm kumab ikkagi läbi.

"Aakri" tegevus toimub, nagu ühelegi kirjandussõbrale vist teadmata pole, Kanada metsade vahel Koprajärve ääres endises väliseestlaste skaudilaagris. Seal ta vaikselt nokib ning mõtleb elu ja looduse üle. Kuid ega ta ei saa üle ega ümber väliseestlastest, kes on üks omaette rahvus üleüldse - nad elavad välismaal, üritades elu eest Eesti asja ajada. Ja vähe sellest - nad on omast arust õigemad eestlased, kui need, kes õigel ajal ära ei tulnud ja jäid valesid ülemusi toetama ja nendele alluma ja üleüldse on ilmselt ise ka punased ja põhimõttelagedad. Sama on skautlusega, mis püüdis ka omal kombel eestlust au sees hoida, aga ilmselt ei olnud see ka eriti tulemuslik soovunelm. Õnnepalu takseerib neid ponnistusi kodueestlase seisukohast ja kui palju ta ka ridade vahel kõige selle üle pisut ei muigaks, on tal ometigi hea meel, et saab ise Eesti 100 ajal kodu-Eestist eemal olla ja kogu seda tralli mitte kaasa teha.

Üldse jääb tema raamatutest mulje, et Õnnepalu on kuidagi rahvuseülene. Pole vahet, mis rahvusest ta parasjagu ise juhtub olema, tema raamatud on üldinimlikud vaatlused elule. Eks omamoodi kosmpoliitsust näitab ju seegi, et ta on järjest Inglismaal, Pariisis, Kanadas. Ja jõuab siis taas Eestisse välja, aga sellest juba järgmise raamatu korral.

"Aakrit" lugedes tulid mulle meelde minu enda Kanadas elavad sugulased. Kui ma olin veel üsna noor koolilaps, anti vanatädile luba hakata sugulastel külas käima. Siis olid kaheksakümnendad. Mingil hetkel lubati teda juba ka muidu täiesti kinnisesse Muhusse, ja siis hakkasid toimuma ka sugulaste kokkusaamised tema vastuvõtuks. Ma ei kujuta ette, mis tunnetega sinna läksid meie emad-isad-vanaemad-vanaisad, aga üldiselt polnud ju vanatädi keegi eriti näinud ja eelkõige oli huvitav, mis välismaa nänni ta toob. Sest ta tõi.

Alles nüüd, täiskasvanuna, kui vanatädi tütar taas Eestis käimas oli ja me saime temaga pisut rohkem juttu ajada, hakkasin ma nende elu hoopis teises valguses nägema ja mõistsin, et tegelikult oli meil ikkagi paljuski kergem kui neil seal. Mina ei kujutaks näteks ettegi, kuidas oleks kasvada absoluutselt ühegi sugulaseta peale ema ja isa (kusjuures vanatädi mees suri ka üpris noorelt), ilma perekonna toeta. Millised identiteediprobleemid võivad tekkida, kui sa sünnidki juba Kanadas, aga perekonda, kes nagu ei kuulukski päris täielikult sellesse ühiskonda? Nii et natuke ma ikkagi sellest ponnistan-mis-ma-ponnistan-aga-olen-eestlane põlvkonnast saan aru ka. Aga tõsi ta on, et väliseestlased on hääbuv nähtus, sest need, kes lähevad praegu kuhugi mujale elama, on hoopis teise suhtumisega. Kui nad eestlust tähtsaks peavadki, siis mitte nii, oma elu hinnaga, veremaitse suus.

Muuhulgas kohtub lugeja raamatut lugedes ka vöötoravate, kobraste ja koolibridega. :)

Ja pakibki kirjanikuhärra kohvrid, et sõita tagasi. Lõpmatusse. Aga sellest juba siis, kui ma poolelioleva kolmanda triloogiaraamatu läbi saan.

Pildi pätsasin sedakorda Rahva Raamatu lehelt, kuna lubasin tädil enda eksemplariga Tartusse rännata.





Triin Lellep "Minu Pariis. Oh là là!"

Kuna laulja ja intervjuude andjana pole Lellep mulle eriti sügavat muljet suutnud jätta, siis pean ausalt üles tunnistama, et avasin raamatu...