neljapäev, 14. mai 2020

Vilmos Kondor "Budapest noir"

Sugulasrahvaid ka vahele. 

Ma ei ole palju oma elus Ungari kirjanikke lugenud, neid pole siin palju võttagi kuskilt, aga oli aeg seda lünka natuke täita. 

"Budapest noir" on, nagu juba nimigi näitab, kriminaalromaan. Pealkirja järgi püüdleb see Skandinaavia noir'i poole, aga päris nii kaugele ma ei julgeks minna. 

Tegevus toimub aastal 1936 Budapestis. Mul jooksis kogu aeg paralleel Volker Kutcheri romaaniga "Märg kala", mida ma aasta alguses lugesin. "Märg kala" siin. Umbestäpselt sama ajastu ja väga sarnase tundega lugu. Keskne roim on juudist hea päritoluga raseda naise mõrv Budapesti lähistel, seda ajal, mil Ungari peaminister on just hinge heitnud ja olukord juba aastatki vaadetes keeruline. 

Lugu kalpsab ringi suurlinna madalamates sfäärides, kus on, nagu inglise keeles öeldakse, riffraff -elanikud. Prostitutsioon, organiseeritud kuritegevus, räpased võtted. See ei ole just seda tüüpi kriminaalromaan, mis mu lemmikute hulka kuulub. Mulle meeldivad ikka pigem sellised peened ja puhtad mõttemängud à la Hercule Poirot. Või siis nagu "Midsomer", kus politsei teeb oma tavatööd, aga see ei ole ka selline ühtlaselt räpane prostitutsiooni ja kuritegelike sündikaatide möll. 

"Budapest noir" on Vilmos Kondori esimene romaan ja tegelikult oleks päris huvitav lugeda, mis ta edapidi teinud on. Raamat on sarjast "juba lubab", tahaks näha, mida ta teistsuguse materjaliga teeb. Ma arvan, et kuna tegevust ja liine oli nii palju, siis ei tasu isegi vist hakata midagi stiilist rääkima. See on ikka puhas action-romaan, sest muud müdinat on selles kindlasti rohkem kui konkreetse mõrva uurimist. 

Soovitamisega jään natukene jänni. Selline natuke mittemidagiütlev, korralik töö, aga suhteliselt unustatav. 



kolmapäev, 13. mai 2020

Daphne du Maurier "Rebecca" // "Jamaica võõrastemaja"

Teeme siis kaks ühes. 

Olin "Rebeccat" juba ennegi lugenud ja esimesel korralgi jättis see mulle kustumatu jälje. Nüüd käskisin vaestel gümnasistidel seda lugeda ja tegin ise ka uuesti tiiru peale, et saaks õpilastega seda arutada. 

Esimesel korral lugedes oli muidugi primaarne süžee. Ja seda seal juba jagub. Üks pööre ajab teist taga ja kuni lõpuni välja kogu aeg toimub midagi. Seal nagu õiget rahunemist lõpus ei olegi, sest lõpp on ju tegelikult raamatu kaks esimest peatükki. Ehk siis juba ülesehituski on ebatraditsiooniline. Romantikat on ka, sest lugu hakkab hargnema sellest, kuidas täiesti rahavaba orb kohtub rikka ja ilusa Maximiga, kes on temast poole vanem. Maxim viib oma uue kaasa koju, Manderley mõisa (mis on tegelane omaette), kus uus proua ei suuda kuidagi hakkama saada eelmise naise Rebecca varjuga kõigel, mis seal on ja mis seal juhtub. Muuseas pidi käima arutelu selle üle, kas see on ghost story või ei ole. Kindlasti mitte traditsioonilises mõttes, aga samas ülekantud tähenduses kindlasti on... 

Ilmselt on just eelkõige süžee see põhjus, miks õpilased mulle järjest kirjutavad ja ütlevad repliike stiilis "see on esimene raamat, mis mul koolis on kästud lugeda ja mis mulle ka meeldib" või "kõige parem ülesanne, mis meile koduõppe ajal antud on". Seda tänapäeva nutimaailma viljastavates tingimustes, kus me pidevalt vingume, et lastele ei meeldi lugeda. Pealegi on see ju ka sada aastat vana raamat, aga näe. Klassika pole asjata klassika. 

Mina ise märkasin teisel lugemisel just kõike seda, mis taustal on. Esile kerkisid mitmed sümbolistlikud võtted, eriti seoses tule ja ilmaga. Ja veel näiteks - jutustaja nime ei mainita kordagi, samas on raamatu pealkiri "Rebecca". Eks ole. 

Tekkisid mingid seosed ja arusaamad, mida esimesel korral ei täheldanud. Oli see majapidajanna Danvers nii õudne kui ta ka oli, siis natuke juba isegi hakkasin teda mõistma, sest ta oli ju tegelikult lojaalsuse kehastus.  Ning Maxim, kes on ilmselt kõigi naissoost gümnasistide lemmiktegelane, sest romantika ja mida värki, oli ühest küljest vaadates vanglat väärt, mitte happy end'i. 

Kindlasti on "Rebecca" jätkuvalt üks paremaid raamatuid, mida ma lugenud olen. 

"Jamaica võõrastemaja" ostsin ma just tänu sellele, et olin "Rebeccaga" taas ühele poole saanud ja oli värskelt meeles, kui hästi du Maurier kirjutab. Ja teiseks on tal lihtsalt imehea kaanekujundus. 

No vot. Ei tasu asju mõttes üles haipida. Du Maurier kirjutas selle paar aastat enne "Rebeccat" ja võib-olla ta ei olnud sel ajal veel kirjanikuna nii valmis. "Jamaica võõrastemaja" on hea raamat, ärge saage minust valesti aru. See on samamoodi huvitav ja pöördeid jagub sealgi lõpuni välja. Igav ei hakka kindlasti. Küll aga puudub seal see sümbolistlik mitmekihilisus. Ridade vahelt polegi nagu eriti suurt midagi paistmas, nii et kindlasti on see hõredam raamat. 

Sisust niipalju, et noor Mary Yellan, kelle ema sureb, läheb elama oma tädi juurde, kelle mees peab Jamaica võõrastemaja, millest kogukond hoiab eemale nagu tulest. Sest öös on asju ja Mary tädimees ei ole ei kõige meeldivam ega kindlasti mitte kõige seadusekuulekam inimene maailmas. Aga Mary on hakkaja ja ei löö põnnama. See on oma ajastu kohta üsna feministlik raamat, seda peab ütlema küll. 

Lühidalt, "Rebecca" 5/5 ja "Jamaica võõrastemaja" 3.5/5. 






Kevin Kwan "Crazy Rich Asians"

Ma ei oleks mitte elu sees sellist raamatut lugenud, kui mu 12-aastane tütar poleks mind käskinud seda teha.  Jutt tuleb lühike, aga lööv. 

Ühesõnaga, see on nüüd küll üks selline raamat, kus pealkiri tegelikult ütleb ära absoluutselt kõik, mis seal lugeda on. :D Nagu kaanel näha, on seal ka üks paar, loomulikult väga targad ja ilusad ja üldse mitte materiaalselt meelestatud. Ja siis on rikas pere, kes tahab seda untsu ajada. Ja siis on palju palju raha ja kallist moetoodangut ja spaasid ja mida kõike. 

Hiljuti juhtusin nägema umbes kolm minutit dokumentaalsarja, mis rääkis samast asjast - et Aasias on rikkad ikka nii rikkad, et meie siin ei suuda selliseid astronoomilisi summasid ja vara endale ette kujutadagi. Ehk siis seal on päris normaalne, kui kleit maksab miljoni. Kui arvestada, et raamatu keskmes on kahe sellise rahas püherdava inimese pulm - PULM, mõelge ainult! -, siis ega seal palju sisu jaoks aega ei jäägi. Sest meie, lihtsurelikud, peame ju ka ometi teadma iga kleidi või kostüümi lõiget ja kust see ikka pärit on ja mis eralennuk ühel ja missugune teisel on. 

Ei no ta ei ole halvasti kirjutatud. Aga selles raamatus saavad kokku kaks žanri, millest üht ma loen ainult oma õpilaste pärast (noortekad) ja teist üldse mitte (chick lit), nii et tulemus oli juba ette hukule määratud. 

Soovitan ikkagi noortele, nii nagu ta ilmselt mõeldud on. Aga ainult sellistele noortele, kelle minapilt on korras ja maailmataju realistlik. 





Sky Sommers "Thumbelina. The Bride Experiment"

See oli viimasel ajal loetud raamatutest üks huvitavamaid kontseptsioone. Raamatu autor on eestlane, kellel on täiesti tavaline maakeelne nimi. Aga kuna ta a) elas ja õppis Inglismaal ja b) on hariduselt jurist, siis kirjutab ta inglise keeles ja ilukirjandust ka pseudonüümi all, et eraldada oma erialaseid publikatsioone fiktsioonist. 

Ise ütleb autor järelsõnas, et tal on nõrkus muinasjuttude vastu - eks seda ole näha ka juba raamatu pealkirjast. Ta on võtnud meile kõigile tuttava Pöial-Liisi loo ja kirjutanud selle ümber nii-öelda täiskasvanute versiooniks, mis on palju vähem roosamanna kui meie oleme harjunud lastele lugema. Kui me aga mõtleme nüüd tagasi muinasjuttude originaalidele, siis paljude muinasjuttudega võrreldes on "Thumbelina. The Bride Experiment" veel isegi väga lapsesõbralik versioon. 

Ja kuna muinasjutumaailm on üks suur maailm, siis põimub Pöial-Liisi lugu siin kaante vahel teistega. Lõpuks ometi saame teada, kuidas Tuhkatriinu lapsepõlv tegelikult möödus ja mis Pöial-Liisist päriselt sai, sest kui te arvate, et ta ratsutas oma tiivulise printsiga päikeseloojangusse, siis tutkit. Täiesti uue vaatenurga alt avaneb ka põhjus, miks liblikas Pöial-Liisit aitama pidi.   :)

Kontseptsiooni osas on kindlasti väga põnev valik autori poolt ka see, et ta on kirjutanud kaks lõppu - ühe optimistidele ja teise pessimistidele. Ja linnuke on mulle siristanud, et järgmisel raamatul on lausa neli võimalikku lõppu, millest üks on omaette raamat. Kõik see näitab päevselgelt, et Sky Sommers on selline kirjanik, kellel fantaasiast nüüd küll puudu ei tule. 

Kui ma seda nüüd kuidagi hindama hakkan, siis pean ütlema, et see oli üks viimase aja vahvamaid üllatusi loetud raamatute seas. See on nagu sõõm värsket õhku, kuna ta on nii ainulaadse ülesehituse ja algideega nagu ta on, pluss on see veel hästi kirjutatud ka, jookseb hästi. Väga meelelahutuslik ja paiguti ka turtsumapanevalt naljakas raamat. Kindlasti tasub nimi Sky Sommers endale kõrva taha panna, eriti kui otsid natuke kergemat lugemist ja vaheldust. 






Triin Lellep "Minu Pariis. Oh là là!"

Kuna laulja ja intervjuude andjana pole Lellep mulle eriti sügavat muljet suutnud jätta, siis pean ausalt üles tunnistama, et avasin raamatu...