teisipäev, 14. mai 2019

Amélie Nothomb "Helge nostalgia"

Amélie Nothombi nimega puutusin mina esimest korda kokku prantsuse keele õpiku kaudu, kus ta nimi oli Belgia kirjanikuna sees. Olen seda raamatut juba aastaid õpetanud, nii et kui Nothombi raamatut veel ka sooduspakkumises märkasin, siis mõtlesin, et kas nüüd või mitte kunagi. Saab gümnasistidele tähtsalt öelda, et jaa, vaadake, mina olen teda lugenud jne.

Selgub, et raamat on autobiograafiline. Nothomb on lapsepõlves elanud Jaapanis ning nüüd satub ta sinna tagasi, dokumentaalfilmi väntav võttemeeskond sabas. Ta külastab oma kunagist lapsehoidjat, lasteaeda, katastroofijärgset Fukushimat ja oma endist poiss-sõpra ning otse loomulikult on lapsepõlve ja noorusega taas kohtumine emotsionaalne keeris. Elupõliselt läänemaailmas elanuna oli raamat tore sissevaade jaapanlaste mõttemaailma.

Iseenesest on see huvitav, et jaapanlased on oma emotsioonide näitamisel suhteliselt hillitsetud, kuigi nende klimaatilised tingimused võivad olla tormilised:

     Arvasin, et olen taifuunidega harjunud, ent see, mis meid Tokyos ootab, avaldab mulle muljet, kuigi selle tipphetkest oleme juba ilma jäänud.
     Üksikud jalakäijad üritavad tänavatel edasi liikuda. Kõige muljet avaldavam on vihmavarjude surnuaed: läbipaistvad plastmassist vihmavarjud, mille tuuleiilid on ära kiskunud, kuhjuvad ristmikele ja moodustavad spontaanseid installatsioone. (lk 62)

Nii et ei ole siin midagi, et kliima kujundab inimese olemust ja nii edasi.

Eks ma tekitasin ise ka Facebooki keelegruppides väikese taifuuni, kui avastasin raamatust lause "Talle neist rääkinud, lööb ta nägu särama," ja pärisin aru, kas peale minu keegi veel arvab, et see lause on kehvasti konstrueeritud. Madin käib siiamaani, aga reeglite järgi on mul siiski õigus. (Siinkohal pean küll kiiresti ütlema, et peale selle õnnetu lause on kõik muu väga hästi eestindatud, nii et Pille Kruus on väga hea tõlkija.)

Väike väljavõte ka kohtumisest lapsehoidjaga.

"Kuidas dokumentaali filmimine läheb?" küsib Rinri.
     Räägin talle Nishio-san'ist. Lõpuks ütlen: "Mäletamine on üks pentsik seiklus. Nishio-san mäletab kõiki pisiasju sellest, kui mina laps olin, aga Fukushimat ta ei mäleta." 
     "Minu arvates on normaalne, et inimesele jäävad meelde vaid kõige kohutavamad katastroofid." 
     Purskan naerma.  (lk 83)

Nothomb on pigem vaatleja ja kirjeldaja kui jutustaja. Kogu raamatu keskmeks on tema enda emotsioon. Tundub, et ta ise on nagu lugejagi pigem kõrvaltvaataja, kuna aastad loomulikult teevad oma töö. Ma kujutan ette, et kui keegi mind praegu Senegali tagasi viiks, siis ilmselt tunneksin juba praegu end suhteliselt samamoodi autsaiderina, kuigi elasin seal ometigi viis pikka aastat ja sain ikkagi eheda kogemuse.

Raamatu pealkirja saab Nothomb ühest vestlusest, kus selgub, et jaapanlased kasutavad vestluses nostalgia asemel hoopis teist sõna ning seda selgitatakse sellega, et sõna 'nostalgia' kannab endas kurbust, kuid natsukashii tähenduseks on 'helge nostalgia', milles kurbust ei ole. Ma pole küll päriselt kindel, kas autor ise sellega lõpuni nõusse jäi, kuid pigem ehk tõesti.

Sobib neile, kes armastavad lüürilist proosat. Noh, nagu näiteks mulle.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Lisa Unger "Pihtimused 19.45 rongis"

Jällegi üks sellistest raamatutest, mida ma tavaliselt ei loe. Psühholoogilised põnevikud krutivad vahel minu jaoks ebameeldivat pinget. Õnn...