teisipäev, 21. mai 2019

Sarah Gristwood "Kuningannade mäng"

Viimaste aastate jooksul olen ma enda jaoks avastanud paar kirjastust, millest ma enne kuulnudki ei olnud. Toledot ma haibin siin iga kord, kui midagi neilt loen. Ja teine kirjastus, mille suhtes võib alati pimesi kindel olla, on ilmselt Argo. Käesolev teos on antud välja sarjas "Terra feminarum" - nimi selgitab end ise suhteliselt hästi. Olgu siin ära toodud ka tänusõnad Argole, kes mulle selle raamatu postkasti potsatada lasi - jätkugu see koostöö kaua, sest kvaliteetraamatuid pole mu riiulis kunagi liiga palju.

"Kuningannade mäng" pajatab Argole kohaselt dokumentaalvormis Euroopa 16. sajandi kuningannade (enamasti küll regentide) keerulisest malemängust. Kui nime poolest olid mõne silmapaistva erandiga (šotlaste kuninganna Mary, Inglismaa Mary Tudor ja Elizabeth Tudor) nominaalselt troonil mehed, siis nende äraoleku ajal - või vägagi sageli väikeste alaealiste kuningate täisealiseks saamise ajal - valitsesid riike de facto tegelikult siiski naised, üks võimukam kui teine. Loomulikult pidid nad rinda pistma peale tavaliste valitsusmurede ka oma soost tulenevate probleemidega, kuid üldiselt said nad hakkama vähemalt sama hästi kui mehed. Oma järeltulijate tuleviku kindlustamiseks mängisid nad strateegilist malet tähelepanuväärse graatsia ja kindlakäelisusega.

Pean tunnistama, et kuna teadaolevalt on kogu see Euroopa monarhide kildkond omavahel juba ammu igapidi suguluses, siis tänu kiiresti vahetuvatele võimukandjatele ja järjest uutele abieludele oli see üks tohutu virrvarr, milles oli minusugusel mitte-nii-väga-ajalugu-armastaval inimesel üsna raske orienteeruda. Minu ajalooalased teadmised on kooli ajast küllatki kaootilised. Ajalugu hakkas mulle huvi pakkuma alles ülikoolis Pilvi Rajamäe unikaalsetes loengutes, kus me eelkõige teada saime, kes Inglismaa kuningatest oli nõdrameelne, kes naistemees ja kes vaatas meeste poole. Enamasti käis kõik selle nurga alt läbi, kuigi Rajamäe on esinejana nii karismaatiline, et ka kõik mainitu juurde kuuluv "päris ajalugu" jäi üsna hästi meelde.

Küll aga olid tänu neile loengutele õnneks mõned nimed, millest kõvasti kinni hoida, nagu näiteks Henry VIII kõigi oma naistega (eriti suurt tähelepanu pälvib raamatus Anne Boleyn, otse loomulikult) ning kahe algselt sohilapseks kuulutatud tütre Mary ja Elizabethiga. Õppisin lähemalt tundma tõelist matriarhi Austria Margarethet ja Prantsusmaa Savoia Louise'i, kes omal ajal mängisid päris mitmel Euroopa riigi tandril täpselt nii esimest viiulit, kui nad vähegi soovisid, malega tükkis. Kogu raamatut raamivad väljavõtted Prantsusmaa kuninga Louis XI tütre Anne de Beaujeu nõuanderaamatust aadlidaamidele, mida raamatu sõnul on võrreldud isegi Machiavelli "Valitsejaga". Nõuanded on tõesti ajatud, tuleb tunnistada. Pealegi on tal eriti raamatu pealkirja ja läbivat malemotiivi arvestades igati sobiv nimi - Beaujeu on ju tõlkes ometigi 'ilus mäng'.

Samuti saab aeg-ajalt muiata, näiteks kui saame teada kuningast, kes paastu ajal - kuna kala vastu oli ta allergiline - tuli tal läbi ajada kõigest kilpkonni süües. Või siis lugedes saadikutest, keda keegi polnud üritusele kutsunud, kuid kes ei lasknud end sellest sugugi segada.

Väga suurt rolli 16. sajandi Euroopas mängis muidugi religioon - reformatsioon, vastureformatsioon, teadagi. Nii käiski mõni riik vaheldumisi kord katoliiklaste, kord protestantide käes. Ja need hugenotid ja Pärtliöö...

Piret Ruustal on teinud ka lihtsalt võrratu töö tõlkijana (toimetaja Ivika Arumäe). Kui mingi koht on kuninglikuks mahasaamiseks 'vihuviimane koht' ja 'kuulamine venib härgamisi edasi', siis ei taha minu aplaus lõppeda. Ja need olid vaid kaks suvalist näidet. Lihtsalt niivõrd hea on lugeda raamatut, mis oleks kui algusest peale kirjutatud eesti keeles - ja seda väga sõnaosava kirjaniku poolt! Lilled ja kestvad ovatsioonid!





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Lisa Unger "Pihtimused 19.45 rongis"

Jällegi üks sellistest raamatutest, mida ma tavaliselt ei loe. Psühholoogilised põnevikud krutivad vahel minu jaoks ebameeldivat pinget. Õnn...