teisipäev, 14. mai 2019

Leonardo Padura "Laitmatu minevik"

Ma ei mäleta, et ma oleksin varem oma elus kunagi Kuubalt pärit kirjandust lugenud. Tõesti ei tule pähe.

Toledo saab selle kevade turundusnipi auhinna. Kõigepealt avaldasid nad kaanepildi ja teatasid, et kes tellib pimesi ette, saab raamatu odavamalt. Nõrgemad andsid järele ja nii ta mulle õige pea Omniva automaati potsatas. On au olla üks esimesi lugejaid.

Aasta on 1989. Leitnant Mario Conde kutsutakse nädalavahetusel tööle, kuna kõrge riigiametnik on kadunud. Saatuse tahtel on ametnikuks Mario Conde vana koolikaaslane Rafael Morín, kusjuures abielus on ta kolmanda klassikaaslase Tamaraga, kellesse Mario on salaja alati armunud olnud.

Toledo on kaanele kirjutanud muretu käega iseloomustuse "krimka". Ma ütleks, et see on natuke liigagi pretensioonitu sõna, sest kui keegi ütleb "krimka", siis mina mõtlen "Öölane". Kõik Toledo krimkad on olnud ikka pisut enam kui lihtsalt whodunnit. Kummaline, minu jaoks oli see eelkõige romaan ja alles teisejärguliselt krimi.

Rääkisin ka kupjale, et lugedes oli selline veider kehaväline tunne. Pole ju elus Kuubal käinud ja kogu see kultuuriruum on tegelikult väga võõras. Ja siiski - kõik on kuidagi... tuttav. Mina olen ju ka ikkagi sünni poolest nõukogude naine ja kogu see kommunismijutt seal paneb väga palju kelli ajus helisema. See on mingis väikeses vereringes ikka veel alles, nii et selgitusi pole vaja jagada. Loed ja mäletad.

Iseenesest oli mul sellest vaesest Mariost täitsa kahju. Sa pead uurima oma klassivenna surma ja kogu aeg virvendad naise ümber, kes on eluaeg su paleus olnud. Kas olla professionaalne või anda kiusatustele järele, sest nagu ütles juba Toots: "Paljugi, mis ei või - ikka tehakse!"

Ja kuidas siis ikkagi jääb selle laitmatu minevikuga tööstusministeeriumi impordi- ja ekspordiettevõtte juhatajaga? Sellises ametis võib ju inimesel tekkida tahtmine keelatud vilja maitsta ja minna hangeldamise libedale teele, eriti kui arvestada kommunistlikule majapidamisele ebaharilikku jõukust, mis Rafaeli ja Tamara majas valitseb. Siis juba on võimalikud kõik variandid, mis võivad kõik ka päädida inimese kadumisega. Rafael tuleb leida kas elusalt või surnult - kuid kumbapidi see siis ikkagi läheb?

Toledo on Eesti lugejale hispaaniakeelse maailma jälle jupike lähemale toonud, nagu nad seda raamat raamatu haaval teevad. Taas kord on suudetud raamat väga hästi tõlkida ja toimetada. No ja kui Eestis on üldse mõni kirjastus, kelle toodangut olen ma aldis täiesti pimesi ostma, siis on see Toledo. Kaanepilt oli paeluv, turundustrikk toimis ja lugejal ei ole piinlikult valus sihitult loetud tundide pärast.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Lisa Unger "Pihtimused 19.45 rongis"

Jällegi üks sellistest raamatutest, mida ma tavaliselt ei loe. Psühholoogilised põnevikud krutivad vahel minu jaoks ebameeldivat pinget. Õnn...