kolmapäev, 28. veebruar 2018

Ann O’Loughlin "Ballisaali kohvik"

Sooritasin enda peal sotsiaalse eksperimendi ja soetasin endale Varraku ajaviiteromaani. Ma olen kunagi mingit Nora Robertsit lugenud ja siis, kui ma olin kakskümmend aastat laps, oli täitsa tore. Praegu ma enam Nora Robertsit ei loeks, ja ammugi mitte Barbara Cartlandi. Aga kuna ma mõtlesin, et pärast "Serafimat ja Bogdani" ma mingit väga väärtkirjandust veel lugeda ei jaksa, siis eksperimenteerisin.

Lühidalt on sisu selles, et kaks mitte just esimeses nooruses õde elavad Iirimaal oma kodumõisas, aga sellel on rahalised raskused ja üks õdedest otsustab avada majas kohviku, et arveid kinni maksta. Õed omavahel vanade draamade tõttu ei räägi, vaid jätavad üksteisele sedeleid. Mõisasse saabub vähihaige ameeriklanna, kes kohvikupidajast õega sõbruneb ja kohvikus tööle hakkab, samal ajal proovides välja uurida, kes ta pärisema on. Lahti rullub suur lapsendamisskandaal, mille keskmes on klooster ja oh ära sa räägi – ka kohvikupidaja on samas kloostris sünnitanud ja talle on öeldud, et laps suri, aga tegelikult anti kellelegi lapsendada jne jne. Oota! Ära kiirusta! Ei ole! Kohvikupidaja EI OLE ameeriklanna pärisema. :D Üllatus! Aga pärast selgub, et mingi seos seal ikka on, nii et see üllatus lahjendati ka ära.

Üks asi on selge – läheb jälle jupp aega, enne kui ma võtan kätte midagi, mille kaanele on kirjutatud sõna "ajaviiteromaan". Ma ei taha tegelikult väga isegi kritiseerida, sest raamat on raamat ja ma olen kindel, et sellistel romaanidel on oma väga truu lugejaskond – ja mina olen ikka ja alati rõõmus, kui inimesed raamatuid loevad. Minu jaoks oli see lihtsalt väheke palju hollivuud. Tohutult draamat, omajagu deus ex machinaid ja kohustuslik häppi end. Kirjanik oli ka kirjutanud loo niimoodi, et kõik õmblused ja isegi kalkapaberil lõiked olid teksti tagant näha – aimasid, et autor oli kõvasti ja teadlikult konstrueerinud. Seda teevad loomulikult ka A-kaliibriga kirjanikud, aga nendel ei jää need õmblused nii hullusti paistma.

Ühel minu nõrkusehetkel hakkas tegelikult korraks täitsa huvitav. :D Aga see läks kohe üle ka.


Kordan – mul on väga ja väga hea meel, kui inimesed raamatuid loevad, vahet pole, kas Murakamit või ajaviiteraamatuid. Lihtsalt mina ei ole selle raamatusarja sihtgrupp.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Lisa Unger "Pihtimused 19.45 rongis"

Jällegi üks sellistest raamatutest, mida ma tavaliselt ei loe. Psühholoogilised põnevikud krutivad vahel minu jaoks ebameeldivat pinget. Õnn...